Elu mõnusaimad 100 km suuskadel ehk Haanja Suusa100

Hommikune ilu ja 46 hullu Haanjas. Fotod: Hillar Irves ja Võrumaa Spordiliit.

Laupäevane 100 km suuskadel ehk neljas Haanja100 õnnestus seni parima ultrana – plaan sõitu, rada, ilma, olemist ja kulgemist nautida sai täidetud.

Neljapäevani olin kahevahel, kas lähen. Kõhklusteks andis alust nädal varem laastanud kõhuviirus, mis röövis jõu, isu, trennid ning Tartu Maratoni (nuuks). Samas oli sügisest saadik jällegi ilusti sporti tehtud, et kange tahtmine midagi teha. Suusa100, mis oli mulle nüüd neljas, tundus selleks sobivaim – killer rada, samas ilus loodus ning võimalus sügavale enda sisse vaadata (etteheitvas toonis „ma ju teadsin, mis siin ootab, mida ma siia tulin???“).

Jätsin siis otsustamise neljaba õhtuks, kui Pirita metsas tugevama testtiiru pärast nädalast spordipausi tegin. Kõik klappis – määrdest (ehk selle puudumisest hoolimata) jõudis sõita-libiseda, tuju oli hea ning pulss minu poolel. Niiet tuli ikkagi minna.

Et neljas kord, suhtusin esialgu hooletult ning pakkisin reedel üht-teist selga pandavat kotti, et töölt otse mägedesse suunduda. Kontoris Ürno abiga prognoose vaadates selgus tõsiasi, et 250 km ühes otsas võib olla miinus kaks ja teises kümme korda hullem.

Möödus reede pastalainel, mida pärast suvist L’expédition duTour de France´i, polnudki kerge saavutada.

Haanjasse jõudsime 19ks ja teel jõudis temperatuur kraadide kaupa üha sügavamale vajuda ning kohale jõudes tervitaski vist -15 vms. Mis ühelt poolt pani lume ilusti krudisema ning öösel sätendama, ent teisalt hakkas närima – viimati sai nii jahedaga midagi õues asjatatud detsembri lõpus. Sai, aga ei olnud väga meeldiv. Samas püüdsin end lohutada, et kaks aastat tagasi aasta külmimalnädalal Tallinnast-Otepääle suusatades oli veel külmem. Ning sai ka.

Õnneks olin lohakalt pakkides pealinna unustanud vajaliku ja sisse harjutatud sooja aluskihi, samas kaasa võtnud rattasäärised ning ühe marusooja alussärgi. Sai hommikul kombineerida.

Indrek Pak - vabameeste II koht ja mulle määrdemees.

 Suuski polnud hilise otsustamise tõttu määrinud ja nii saatsin nad Haanjas Indrek Paki, hilisem vabaarvestuse 2. koht, hoolde, kes tegi nendega üle öö imet - parim lippamine vist üldse, mis neist välja võetud. Kummardused-kraapsud.

Nende abil sai päev väga ilus ja kiire.

Siis tuli pasta, sünteetilise teki toel läbimärg öö ning hommikupudru. Mida aasta edasi, seda lihtsamaks on rajale minek olnud – geele-batoone, vahetussuuski polnud 

Start kell 9 oli kõle, -15 vist, näpud jääs. Samas tuli peale esimest ringi soe vest kile vastu vahetada, sest tööd oli üksjagu ning nahk soe. Taandusin rea lõppu, nagu ikka, et mitte massis üksteisele selga sõita ja määret-suuska-end testida. Näole kippus naeratus.

Suusatada on tore.

Edasine oligi lüürika. Päike paistis ja soojendas. Mõte uitas mõnusalt ning rada kestis. Kuu aega varem toimumine aitas kaasa, et rada püsis tugev ning klassikajälg püsis korralik päeva lõpuni. Suusk sõitis stiilis „ma siin paugutan, sa ainult ole mees ja juhi“. Kohupiimakorp ja seemneleib läksid kütteks hästi.

Viimase aasta trenn on läinud ka õigesse kohta – osa pekki lihase vastu vahetatud, osa üldse minema saadetud, jõudu-jaksu on õigeteks asjadeks. Kartsin küll, et kõhuviiruse afäär nädal varem lajatab mingil hetkel ja see sundis tagasi hoidma, ent tööriistu ei paistnudki. Talitseda suutsin end varasematest aastatest paremini. Kui kippuski uljus uhama, mõtlesin, et Urmas (kes korraldas ka ajavõtu) buss niikuinii enne kõikide lõpetamist kuskile minema ei hakka, niiet kiiret pole.

Lippas nii, et vahel tuli pidurdada ka.

Umbes 70 km kandis vahetasin suuski – parema jala oma vasakusse ja vastupidi. Kandid kuluvad erinevalt, oli vahe küll.

Esimestel kordadel on lõpp ikka käest ja väga filosoofiliseks läinud („no miks üldse ei libise?“), sel korral oli puhas kaif lõpuni välja. Viimasele ringile läksin veel mõtte ja tahtmisega koguda veel häid emotsioone, et sõit lõpeks mõnuga ning tahtmisega uuesti starti tulla. Õnnestus.

Niiet seni üks targemini sõidetud ultra. 100 km ja 6.49. Pool tundi kiiremini, ent enesetundelt, fiilingult ning tujult kordi senistest parem elamus.

Esimene päevitus ka olemas.

1. Haanja100 2013. tulemused.

2. Ivar kirjutab sõidust.

3. Uku muljetab samuti.

4. Külli ja Hillar tegid pilti.

Haanja Suusa100 2012 ehk kolmas ravikord

Stardi eel. Foto: Signe Sillasoo.

laupäeval suuskasin siis hooajale punkti panekuks kolmandat korda Haanjas 100 km. toimus Suusa100. kogutõusuga ligi 2,5 km.

mõtled küll, et kolmas kord ja kas saab miskit üllatada. saab.

esiteks algas hommik sellega, et veerand tundi enne starti suusakotist välja võetud relvad, mis eelmisel õhtul määrimisest raha eest tagasi lunastatud, näitasid mulle sellist pilti põhjade all nagu enne määrimist. ehk tellitud määret all polnud. ma ei teagi, kuidas see võimalik on. määrdemees unustas nurgast võtta või midagi? täna ehk selgub.

Üllatus. Flooriga suusad. Foto: Tõnu Vahter.

igatahes mõtlesin ja kujutasin (natuke nutt kurgus) ette, et tuleb vist "naljakas" päev.

õnneks reageeris võistuvõtu määrdemees kiirelt ja pakkus mu nõutust nähes oma abi, vabastades mind kogusest eurodest, samas säästes hulga närvirakke. õnneks nihkus start ka 5 min võrra, et sai ilusti valmis ja rajale viisin kõrgfloori. sellist luksust vist polegi varem suuskadele lubanud. esimestel ringidel poleks eriti tegelikult vahet olnud, mis seal all on (või kas üldse), sest rada oli öistest temperatuuridest veel jäine ning lippas ilusti. või siis alahindan ma floori toimet. Tõnu aga läks peale klassikasuusaga. ja sõitis uisku. elus esimest korda.

Kolmanda Haanja Suusa100 start on antud. Veel on lõbu laialt. Fotod: Võrumaa Spordiliit.

esimesed 4 ringi ehk 20 km kulgesid ca 1:10ga. siis aga hakkas haamer lajatama. seda nii tõsiselt, et mõtlesin 30 pealt üldse maha ronida. jõud lõppes lihtsalt ära ja selle sabas sörkis tuju, mis kiirelt nulli vajus. võimalik, et asi oli alles kolmapäeval lõppenud antibiootikumikuuris ning tõigas, et enne starti õnnestus kahe nädala jooksul korra suusatada ning paar korda sörkimas käia. no ei tea, aga kergemaks see teadmine sõitu ei teinud.

30 km täis tiksudes mõtlesin, et ainult neli veel ja siis on pool tehtud. et kangutab nii kaua ja siis vaatab edasi. või hakkab endale valetama ("ainult üks ring veel"). nii läkski. siis läks ühel hetkel õnneks lugemine sassi ning siis tiksutasin rahulikult edasi, aimamata, mis kell või värk. see sobib mulle kõige paremini.

siis hakkasid saapad mind mõrvama. kohendasin kogu distantsil vist neli korda, võtsin päris jalast ära ning sättisin nii, et oleks parem. et hullemaks ei läinud, sellega end rajalt maha võtta ei tahtnud. hõõrumist polnudki, väänas hüppeliigest lihtsalt valusalt.

Tõus teenindusalale. Sellega oli meil kirglik vihkamise suhe.

päike tuli ka vahepeal välja. see ajas ühe silma naerma, sest superilm oli 10 soojakraadiga, ning teisalt nutma, sest libisemine kadus lõiguti praktiliselt ja sai lumepudrus sumbata. et talvine päike liigub kiirelt, siis muutus varju jääv ala ja päikese sulatada lumi iga ringiga. see oli mõneks ajaks mul meelelahutus, minna avastama, kus nüüd lipe tuli, kust läks.

siis filosofeerisin mantrat korrata, mida eelmisel õhtul Tõnuga Haanjasse sõites olime lobisenud - valu läheb üle, tulemus jääb. ja, valu on nõrkuse lahkumise kehast. ja muud sellist. puhas vaimuproov.

poolelt maalt umbes 80 kilomeetrini olin päris motiveeritud ja tuju paranes ning 40. kilomeetri kandis naases ka jõud. aga neli ringi enne lõppu, kui toidualas veel alles jäänud distants teatavaks tehti, kippus mott jälle ära kaduma. mulle sobib see teadmatuses sumpamine palju paremini - siis ei arvuta ei ringiaegu, hakka uhama või end tükkideks rebima. siin vist algaski sõit minu jaoks päriselt. jõudu oli, tahe vähenes iga ringiga. neist riismetest sai miski tahtejõu siiski kokku.

vahepeal imetlesin veel rajal liikunud öömajapakkuja Silja Suija ilusat vahelduvat klassikasammu ning seegi aitas aega tappa.

95. kandis Tõnuga taas rajal kohtudes ütles ta, et hakkab ka otsi kokku tõmbama. ma lootsin ja aimasin, et see ehk nii ei lähe ja näeb täna ka tõelist tahtejõu demonstratsiooni.

7:25 siis lõpuajaks ehk minut eelmisest aastast kasinam, samas ligi 15 minutit kulutasin saabaste kohendamisele ning üht-teist raiskasin rajal passides veel. sel korral oli eneseületus.

aga noh, kasu polnud ikkagi midagi, sest järgmisel korral jälle. aitäh dr Holdenile.

Eepiline finish - Tõnu, elus esimest korda vabastiili, klassikasuuskadel. 100 km aeg 9:54.

tõeline raudmees aga oli Tõnu, kes võttis võistluse paketist kõik ning lõpetas 9:54ga. seda elus esimest korda vabastiili sõites.

esialgsed tulemused. Tõnu kirjutas enda elamusest ka.

2011. aasta sõit läks nii ja 2010. niimoodi.

nüüd vist rohkem kevadel suuski alla ei pane. vaatan, et asfalt juba lumevaba ning peaks lähipäevil Püssi ka jalutama viima. jube rattanälg on juba tekkinud.

neljapäeval aga tegin üle pika aja ülimõnusa sörgi hilisõhtuses linnas - 14 km 1,5 tunniga. kuna olen eelmisest sügisest saadiks Ironmani (paari aasta perspektiivis) peale mõelnud, siis maitsen sügisel ehk triatloni. Tristari siis. täpsemalt plaanidest varsti.

kuidas korraga Tartu Maratonil, Marcialongal ja Vasaloppetil sõita?

Koht lõpuprotokollis ehk 25 km tehtud. Foto: Võrumaa Spordiliit.


käisin jah nädalavahetusel pealkirjas nimet maratonidel, sest Haanja100l sai igaüks talle meelepärase sõidu numbriga oma ringe uhada ja suuremad olid kõik esindatud.

aga algusest. pärast üsna kasina unega ööd (majutuskohas kolises midagi terve öö) ärkasin selge taeva ja tõusva päikesega. akna taga laiutavad valged hanged ning Haanja suusastaadionilt metsa vahele rada joonistama suunduv traktor tegid meele heaks. tõotas ilusat päeva. haukasin kõhu täis, pakkisin asjad ja tundus, et terve nädala vaevanud mingi haigusevimm vist on ikkagi lahkunud.

vahetus-teenindusalas riietusin, number peale ja jõudsin isegi mõned soojendusliigutused teha. korra veel mõtlesin, et äkki peaks sooja pesu peale pandud spordisärgi jaki alt ära võtma, aga loobusin, sest stardini jäi loetud minutid. kuna gaasi polnud põhja plaanis kohe vajutada, taandusin viimasesse ritta. eelmisest aastast olid meeles selgasõitmised, pidurdamised jms ohtlikud olukorrad laskumistel kui mehed-naised kõik puntras koos.

lähe tuli tõusva päikese käes mõne miinuskraadiga. superhommik. ainsana rikkus idülli pulsikell, mis pakkus näiduks 30 lööki tavalisest kõrgemat starti. nojah.

esimesed ringid olid rasked. vati sees. minekut ja särtsu polnud üldse, samas libises täitsa okeilt. pärast paarikümmet kilomeetrit sain end veidi paremini käima ja soojaks, aga etteruttavalt ütlen, et normaalselt käima ei saanudki. kangutasin ring-ringi kaupa siiski edasi, sest tõusude järel tuli lahe paaristõukelõik vahetusalani, mis oli pikalt mu lemmik.

enamuse rajast ikkagi kangutasin vastu tahtmist, eelmisel aastal oli ikka mõnusam. ei tea, kas tõesti oli miskit haigusejäänust sees või polnud kuuaajatagusest ekspeditsioonist veel ära taastunud. tegin küll nädalase trennipausi ja nädal enne Haanjatki kahtlase olemise tõttu sporti ei teinud. igatahes head tunnet eriti ei tekkinud ja nii otsustasin, et jätkan mugavustsoonis ning matkan lõpuni ära. pooleli ei jäta.

Vist 75 tehtud. Foto: Margus Tinno.


olulisi motivaatoreid oli seejuures kaks - sügisene Haanja100 Jala, kus 100 asemel tuli 82 km, ning kuuajatagune suusatamine ("mees, sa suusatasid neli päeva jutti räiges külmas. täna on ju puhas lust ja lillepidu").

jooma hakkasin pärast kolmandat ringi, soolaga leiba haukama kaks ringi hiljem. müslibatoon ja jook olid seljas kaasas, aga sealt õngitsemine tundus nii tülikas, et loobusin ja haarasin ikkagi joogipunktist. molutasin peatustega vast vähem, kui aasta tagasi.

kusagil 40-50 km vahel tundsin vastikustundega, et suusk üldse ei libise - laskumistel küll sai, aga mujal läks nii palju edasi kui ise tõukasid. see veidi ehmatas, aga läks päikese tõustes ja lume sulades veidi paremaks. määrdemeister tegi pigem sula kui jäise jaoks, järeldasin.

helgem hetk ja tunne tekkis 65 km läbimisel. mõte, et ainult 35 on veel. see oli talutav ja piisavalt väike, et sellest natuke kinni hoida.

Elektroonilise ajavõtu abiline. Foto: Võrumaa Spordiliit.

lõpp tuli 7:20 pärast starti ehk 1,5 tundi eelmisest aastast kiiremini. kergendus oli, aga head tunnet ja rõõmu eriti nagu polnudki. vastuolulisi tundeid tekitav sõit. mäletan, et eelmisel korral oli ikka emotsiooni ja värki, aga sel korral kuidagi tuim värk.

oleks hea ja kerge tundega rajale saanud, suuski vahetanud, oleks ehk mõnikümmend minutit veel maha näpistanud. aga noh, need on oleksid. miinimumeesmärk läbida sai täidetud, kuhjaga täis ka salaplaan vähemalt tund kiiremini sõita.

nüüd? teagi. nädala ehk looderdab, sest vasakul jalal on miskit varba liigesepõletiku moodi. ravib välja ja siis rulluisu-suusaratastele. kuna Võhandu 100 tarvis ka kamp koos, siis saab sel aastal äkki päris ratast ka proovitud. üldiselt on sportlikult miskit motivaatorit vaja. rulluisumaraton tundub ahvatlev, aga hetkel veel liikuma ei pane. pärast mõnepäevast puhkust ehk.

probleemi kirjeldus - Haanja100

nii seisis määrdemehe tööülesandepüstitus. igatahes on tema probleem nüüd lahendatud (suusad määritud) ja minu kord. hommikul stardin teisele Haanja100 suusahullusele. aasta tagasi oli lihtsam startida ja peale lennata, ei osanud midagi oodata. nüüd juba tead ja sätid ja põed veits.

homse teeb keeruliseks ilm, lubab tuisku ja lörtsi, mis võib suusatamisest sumpamise teha. samas öö peaks külm olema ehk hommikul esimesed paar ringi hea lippega. teisalt on mul esmaspäevast saadik miski nõrkus sees. päev-päevalt on olemine küll paremaks läinud, mistõttu otsustasin ikkagi kaasa lüüa, kuid päris korras-Norras ei ole. puhkepulss samas klapib. eks hommikul paista.

igatahes, miinimumeesmärk sel korral läbi teha. üks salamõte on ka, aga sellest pärast sõitu.

hetkel tundub, et sel aastal löön kaasa kolmel 4x100 sarjas. lisaks suusale paadiretk aprilli lõpus ning jalgsi sügisel. motiveerib end seda infot vaadates ehk ka ratta selga istuma.

aga nüüd siis lõunaosariikide poole.

täitsa suusahull talv

kolmas päev 300km suusatamise ekspeditsioonil. Nõunist lahkumine, Otepääni ehk TMi starti veel alla 10km. teeperves uisku laskmine mõjus suusapõhjadele ... joonivalt. Foto: Tarmo Haud.

eelmisel nädalal avanes ootamatult võimalus lüüa kaasa Vasaloppetil ehk suusasõitude kuningal. paar unetut ööd ning endale "jah" ütlemist pöördus töönädala alguseks siiski "eiks", sest töö tahab tegemist. kahju muidugi, rada paistis kiire ja meeleolu oli ka kõrgel. nutsin patja, et järgmisel aastal siis.

mõtlesin, et praalin siin kui kõva saavutus see kahenädalatagune retk ja TM jms olid. aga sellist tunnet polegi peale tulnud. vinge muidugi, kuidas vorm on õnnestunud selliseks timmida, et kannatab mitu päeva sporti teha nii, et endale haiget ei tee ning spordiisu ka alles. et viimasel paari aastal vigastustega palju kokku puututud, siis hindan seda kõrgelt.

muidu kuidagi hästi teraapiliselt mõjus see hullus, rahustavalt. ei oskagi hetkel seda paremini kirjeldada. hästi hea meel, et kaasa lõin ja igal juhul teeks uuesti või teinekordki, ehkki lõppskoor päris maksimumplaani täitmist ei näita. samas olen siiani tervisesse üsna hooletult suhtunud ning alalhoiuinstinkti sisselülitatuna hoidmine laseb edasist hooaega ka kaifida.

sellest rääkides, siis järgmisel nädalavahetusel panen ilmselt suustalvele ilmselt punkti. Haanja100 suursõit, millel mullu kaasa lõin. pärast 300km seiklusel kaasalöömist on distants järjest vähem tähtis, kiiremini sõitmine ei motiveeri ka. päev õues ja looduses ja päikese käes tundub selle juures hetkel kõige ahvatlevam. lendan peale ja lumele jälle uisusuusaga. järgmiseks nädalaks lubab soojalainet. loodetavasti ilmateade eksib.

pärast Tartu maratoni ja suusahullust võtsin mitu päeva täitsa vabalt ning spordiga. sellest transist väljatulek võttis veidi enam aega kui ootasin ning esimene tiir suuskadel, nädal pärast TMi oli kõike muud kui meeldiv. pulsi järgi taastutud küll, aga pidamist polnud eriti (nagu see oleks Tallinnast Otepääle kulgedes mingi teema olnud :P) ja ei olnud lihtsalt head tunnet. eelmisel nädalal aga mõned uisusõidud ja hakkas looma. eile oli juba puhas mõnu. päevadel ja õhtutel on nüüd valgust ka, suusatalve üks toredamaid aegu.

Haanja100 ja siis ilmselt rullidele edasi.

Tartu Maraton vol 2

hetkel ainus tõestus (nr 5277 sõitja kohal, sinise mütsiga), et ma maratonil üldse startisin. protokollis nime veel pole. Foto: Ardo Säks.

eile hommikul oli imelik suuskade asemel sülearvuti võtta. ja õue astudes tuindus kuidagi jahe. oleks pidanud käed tööle panema.

keha vist hakkas vaikselt õhtul aru saama, et ikka ei lähe suusatamiseks. ekspeditsioonist on kurk veel veidi kahtlane, aga paistab, et vitamiinid ja puhkus jms teevad talle ainult head.

ei oskagi hetkel viimaseid päevi kokku võtta, teen seda ükskord hiljem. liiga värske vist hetkel.

ajaloo huvides märgin ära aga 40. Tartu Maratoni läbimise kogemuse. esiteks jäin starti väikese kommunikatsioonihäire tõttu hiljaks ja sain Tehvandi staadioni ümbruses omal naha märjaks ja tuju ärevaks lipata. õnneks laenas möödakäija telefoni ning päästis mu maratoni.

stardikoridorisse spurtisin, ühes käes suusad, teises riietekott, ning suuski maha pannes hakkasid juba tagantpoolt tegelased stardigruppe kokku pressima, sest stardini jäi 1-2-3. ehk enda 4000 pundi asemel läks lõpuks liikumiseks juba 5000-6000 kandi numbritega. veidi olukord liikuma hakates küll paranes, kuid selle ja esimeste kilomeetrite passimiste-sahatamiste taha võis jääda paarkümmend minutit. järgmisel korral saab siis targem olla.

sõit ise oli esimesed 10km üsna ebameeldiv - nahk oli starti sörkimisest ja veidi paksust riietusest (starditemperatuurist -20 sai peagi -10) märg ja tunne ei olnud parim, sest eelmiste päevade seikluste tõttu oli ka kurk mitmendat päeva veidi kare. ent pärast Harimäelt laskumist läks olek iga meetriga järjest paremaks. tõsi, laskumistel tõmbas jaki ikka jäässe, kuid pidas ja libises ilusti ning see oli rõõm.

Assar, kelle abiga on Eestil mitu väärismetalli tooni medalit, tegi mu äratrööbatud plastlaudadest hommikuks lippajad-pidajad ning suuskadega olin väga rahul. kui mitu päeva olime enamasti mittepidavate vahenditega liikunud, siis selle taha nüüd midagi ei jäänud.

eelmiste päevade suusatamiste tõttu ja energiavarude ärakasutamise ning soojahoidmiseks kuluva energiakulu tõttu kartsin, et kehast saab lihtsalt särts otsa. nii rabasin igast toidupunktist paar topsi jooki ja juustukukli. sõites hoidsin end mõnevõrra tagasi ka ja pidevalt mõtlesin "kuule, ökonoomita, mees". ehk ära jookse, ära rabele, ära tõmble. hoia oma tempot. laskumistel uhasin nii kaugele kui suusk lubas. kaugele lubas.

tempot hoidsin sellisena, et ei pannud väga sügavalt sisse ahmima, sest kurk oli tõesti hell. paraku jäi startikiirenduses pulsikellal teine, kella käivitav vajalik vajutus tegemata, niiet pulsiks aiman eelmiste päevade põhjal (siis keskmine rahulikum, 135 kanti) miskit 140-150 vahele.

toidupunktides sai number 300 km rinnal palju tähelepanu ja jõusoovimisi. rajal ka. see innustamine oli üldse kogu selle ekspeditsiooni käigus jõudu andev.

oodatud-kardetud haamrit või rasket hetke ei tulnudki ja nii läks viimasel 15 kilomeetril, kus ma eelmisel aastal surin, korralikuks andmiseks. külm hakkas lihtsalt, sest päike oli juba madalamal ning puude vahele viimastel kilomeetritel enam ei ulatunudki. vahepeal võttis keegi mulle tuulde, mõtlesin selle peale "tore küll, pärast kolme päeva tempot tegema hakata", kuid mõni jäi maha, teine lahkus vahel mööda.

viimases, 3,5 km enne lõppu rajatud kohvipunktis, jätsin peatuse tegemata ja uhasin finishisse. mõnus.

mäletan eelmisest korrast, et järgmisel päeval oli ikka väsimust ja ega finishijärgne õhtugi just lust polnud. miskit vormimoodi vist. või on põhjus eelmisel kolmel päeval läbitud kilomeetrites?

kuu aja pärast siis Haanja100 100km suusatamine. lund ehk jätkub.

hullud suuskadel ehk 300 km - 1. ja 2. päev

"Maraton on rahva pidu. Ehk start eile kell 8." Foto: Tarmo Haud.

nonii. "palju külma on? 19? siis on ju soe." vot selline seiklus ongi. mõned mõttekillud viimasest kahest päevast.

- eile stardis oli cool. vägagi. aga liikuma hakates hakkas kiirelt soe. ja nii jäigi.
- päike teeb -20st tuuletul lagendikul -10. ehk on palav. sürr kogemus. külma eriti ei tunne (näpud välja arvates).
- eile jõudsime 7 tunniga Kose-Ristile. üsna raske slaalom - üle tee, kraavis, suusad kätte, jälle üle tee jne. eile oli hommikul palju sebimist ehk suusatamise asemel matkasime. tempo seetõttu väga aeglane. täna sai juba rohkem suusatada.
- kilometraazhi teab vist ainsana saanijuht, kes rada lõikab. võimsad poognad tegime Tallinna ümbrusse.
- ülimõnus hommikuse päikesega suuri lumekuhilaid Jüri kandis tsekata - nagu mäestikus.
- teise päeva hommik oli kardetust oluliselt kergem. ainult kurk oli valus, mis läks esimese kohviga üle. nüüd, õhtul, on taas kipitav. püüan täna rohkem magada, vitamiinid juba ees. üht-teist kurgus ka.
- täiskuuga pole lagendikele pealampi vaja. lummav pilt.
- hästi palju autosignaaliga, aknast välja hüüdvaid või lausa kinni pidavaid fänne on kohatud.
- tänane hommik algas sama krõbedalt kui eile lõpetades -26. pärast kadusid startisime neljakesi - Indrek, Tõnu, Kaupo ja mina.
- eilse skoor tuli 13 tunniga 70 km, täna peale lollisti sügisel rulluisuvõistlusel kukkumisel haiget saanud randme väljaväänamist hommikul plaani võetud 63km asemel 50km. hetkel külmageelid jms peale pandud, niiet homme olen ehk uuesti rajal. kõigest 42 ju.
- Tõnu on raju igiliikur - rahulikult, aga kindlalt lõpu poole.

ja nüüd, kuldaväärt soovitus, mida Tartu Maratonile hommikul selga panemiseks. ekspeditsioonil korduvalt katsetatud.

- ülemine ots: Crafti pesu (zero), selle peale jooksufliis Asics (õhuke), selle peale windstopperiga Crafti jakk. eriti vara hommikul ja õhtul kui külemmaks kisub, peale ka windstopperiga Björni vest. kõige peal number.
- jalga: Brynje windstopperige trussikud, selle peal Odlo x-warm pesu, hommikul ja õhtul ISC soojad püksid, päeval Crafti jooksu-suusapüksid.
- sokid jalas: Bridgedale suusasokid. Salomoni SLabi klassikasaapasse oli sellest tegelikult palju, õhtuks täitsa niiske.
- pähe: hommikul ja õhtul windstopperiga suusamüts, selle peal Sportfuli suusamüts. paar buffi ka, sest pesu ja fliis on madala kraega. külmaga saab ühe buffi lõua peale
- käes: hommikul paksud mäesuusakindad, muidu Crafti aluskindad ja selle peal Crafti miskised suusakindad (tuule-veekindlad). Kinnastega oli nii, et pihk kippus kohati niiskeks, näpud külmetasid. passida väga ei kannatanud, kohe külm ligi.

näpud on kahe päeva jooksul pea ainus muret tekitav asjaolu. ükskõik, kui soe on olnud, näpuotsad ikka kipitavad. täna lõin käega ja sõitsin praktiliselt terve päeva paksude mäesuusakinnastega, sest Crafti kindad olid niisked. maratonile panekski varukindad võimalusel rajale kaasa.

- nägu tõmba külmavastase kreemiga kokku. kulub marjaks ära.
- päikeseprillid!!!!!

külm omandab täiesti uue tähenduse - kahel tiimikaaslasel on külmakahjustused ja Raivo sõitis hommikul Tallinna tagasi. jube tunne on, kui oled õhtul hilja metsa vahel, Ardu peaks kohe-kohe paistma ja päikese kadumisega kukub temperatuur kolinal, kuid tahaks kuiva jakki selga. võitlus ellujäämiseks.

Stella vahendab saatvast bussist operatiivselt rajalt infot ka - http://x.firmasport.ee.

esimesest päevast videoklipp ja fotosid piltniku Tarmo Haudi kodulehelt.

edit: lugesin vahepealsete meediakajastuste kommentaare. see distants on ikka adumatu - see ei ole ette valmistatud põhja ja jäljega rada, kus pidamine töötab koostöös jäljega ja lased mööda raudteed paaristõugetega. täna oli näiteks kilomeeter puuderlund, kus ei libnisenud-ei pidanud. väsinuna siis ukerdad seal. ja eile kõndisime palju jala - teeületused-kraavid jms.

õhtuks 100 km suusatatud?

Umbes pool hommikul kell 8 300 km retke alustavad ekstreemlased. Foto: SEB.


nii. tundub, et hommikuks valmis. vaid 7 minutit läks plaanist üle. ehk asjad on homseks pakitud, töö enamvähem üle antud, kõht täis, suusad määritud, meeleolu ärev ning ootus ülev. nüüd peab viis tundi midagi magamise moodi proovima.

alustame kell 8 Raivoga suuskadel teekonda Tartu Maratoni starti. Tallinnast. nelja päevaga koguneb pühaba õhtuks 300 km. see on ideaal. õhtuks jõuame Paidesse, homme Tartu, ülehomme Otepääle ja üle-ülehomme võtame teiega mõõtu Tartu Maratonil. kui näed võistlejat (kui meid selleks ajaks enam võistlejateks saab nimetada), kel seljas number 300km, siis keegi meist.

saime päeval numbrid kätte ja näitasime osaliselt näod ära. TV3 õhtustes uudistes on näiteks lõik (keri 17:35ni) ja Delfi pani fotoreportaazhi ka üles. õhtune Ringvaade peaks meist ka klipi tegema, stardist. püüan siin jõudumööda meie kulgemisest pajatada ka.

"üsna raske on ilmselt leida kedagi, kes selle ettevõtmise normaalseks nimetaks," kommenteeris õhtul korterinaaber. kolleegid arutasid ka, kas sõidame Tartusse ravile vms. lõbus lõõp, aga viimastel päevadel olen tegelikult külma ja selle ohtlikkusele tõsiselt mõelnud, sest pärast Tartu Maratoni avatud rada olid nii mõnedki mustaks tõmbunud kehaosadega mures.

homme alustame -20 juurest, mis on üks leebematest päevadest. Paidest ja Tartust peaksime juba ligi -30 teele minema. kui keha õnnestubki sisse pakkida, siis hingamisteedega on keerulisem. lisaks olen aastatagusega võrreldes 7-8kg kergem ehk soojenduskihti vähem. näppude-varvaste pärast muretsen. aga katsetamiseks on üht-teist kaasas ja õnneks päris metsas kulgema ei hakka.

hoidke siis pöialt.

kui Tartu Maratonist jääb väheks ehk 300km klassikat

Kuidas tilgatuks sõita Peeter Kümmeli esituses. Järgmisel pühapäeval oleme samas konditsioonis. Foto: Julia-Maria Linna.


et viimasest hullusest üksjagu aega möödas ja haavad lakutud, siis paslik uus katsumine ette võtta. möödunud nädalal kirjutas Raivo Skype'is saatuslikud laused. "lõunat sööd? tahaks ühest hullusest rääkida". rääkisime (lõunat ei söönud).

ja hetkeseisuga stardime neljapäeva hommikul Tallinnas Ülemistelt Otepää poole. suuskadel. klassikalises. 10liikmeline tiimiga. SEB Tartu Nelikürituse Ekspeditsioon. nelja päevaga koguneb ideaalis 300 km - I etapp Paideni, siis Tartu, siis Otepääle. ja siis Tartu Maraton peale. kuna Tartu Maratonile olime niiehknaa minemas, siis...

mul on hetkel eesootavaga seoses erinevad tunded. see mõnus ootusärevus muidugi - mõelge ise, neli päeva saab õues olla. lubab ilusat talveilma. puhas teraapia. saab omas rütmis kütta. banaanidest ja muust energialaksudest isu täis. lumi. päike (loodetavasti). tuult eriti mitte (ka loodetavasti). lahe tiim ja muud lõbud.

ja siis on sel korral hirm. selline seletamatu. sest midagi nii suurt pole ma varem ette võtnud, isegi mõelda julgenud. lisaks lubab ilmateade nädala lõpupoole krõbedamad kraadid käiku lasta. nii külmaga pole varem suusanud ka. niiet raju värk.tt

nädal tagasi tegin veidi üle 3tunnise suusatrenni ja justkui nagu oleks aimanud, et neid paaristõukeid läheb rohkem vaja kui TMil.

aasta uus ja muud lood

Rulluisutamist mahub plaanidesse sel aastal palju. Foto: Rivo Sarapik, 1 tunni kestvussõidult

vaatan, et uus aasta juba kaks nädalat käinud, et paslik selle aasta sportlikumad lubadused välja käia. et eesmärgid ka omamoodi lubadused, nad sellises vormis esitan.

- Tartu Maraton - kuu aja pärast. suusatatud novembri lõpust. klassikat ka, erinevalt eelmise aasta maratonieelsest ettevalmistusest, mitu korda. hakkab looma.
- Haanja 100 Suusk - märtsis vist
- Tallinna Rulluisumaraton - juuni
- Berliini rullimaraton - september
- 6 või 12h kestvussõit rullidel - oktoober
- Haanja 100 Jala - oktoober
- NYC maraton (jooksuga) - novembris (minek sõltub, kas saab koha või mitte)
- 1000+ km matk Hispaanias - võimalik NYC asendaja. äkki kannatab mõlemat.

et sellised mõtted siis. vahepeale mahub loodetavasti palju ja kvaliteetset trenni. loodetavasti sellepärast, et lõpetasin äsja antibiotsikuuri, millega sain lahti bakterist, kes mulle eelmisel talvehooajal palju pea ja kurguvalu ning trennipausi korraldas. loodetavasti ei eskorditud teda mitte üksnes ukseni, vaid visati jõhkralt tänavale, et tagasi enam ei kipu.

aga hooaeg 2010. jäi ka meelde. kirjutasin juba valmis, aga panen eraldi ükspäev üles.

Eesti mees on rauast ehk kuidas suusatada 300 km

Indrek Reisman ja suusad, millega ta 300 km läbi sõitis.


talv on selleks aastaks küll ajalugu, aga toon ühe vägeva saavutuse, millega Eesti suusataja hakkama sai. üks väga inspireeriv, Eesti mehe rauasust tõestav kogemus.

Indrek Reismann, tööajal logistikajuht, läbis Soomes 300 km suuskadel. mitmendat korda. siit tema kirjeldus, kuidas 300 km kulges. võimas.

-----
Naabermaal Soomes peetakse iga-aasta veebruaris traditsioonilist kaugluure patrullsuusatamise võistlust "Kaukopartiohiihto". Korraldajaks Soome Kaitseväe eriväljaõpet tegev Utti Jäägerrügement. Piirkond Utti, mis paikneb ca 170 km Helsinkist.

Üritust korraldatakse Talvesõjas tegutsenud kaugluurepatrullide mälestuseks. Tegevus annab võimaluse kogeda nende kunagisi katsumusi ja tegemisi, õppida tundma ise-ennast.

Seekordne 26.-28.02.2010 toimunud võistlus oli arvult 13.

Soomlastele on see tunnustatud üritus, mille ees neil väga suur austus. Tavapäraselt osalejaid ca 300-500. Käesoleval aastal osales ca 450.

Kogedes aastaid tagasi Kaukopartiohiihto üritust esimest korda ka ise - jäi see enda jaoks hinges väga olulisele kohale. Seda ennekõike oma raskuse ja ettearvamatuse tõttu. Üritus annab võimaluse igaühe jaoks väga ja väga rasketeks väljakutseteks- just nii rasketeks kui keegi neid endale seada tahab!

Korralduse formaat:
Enne starti võtab osaleja endale eesmärgi, mida ta läheb trassile pürgima ja mis pannakse ka kirja.
Põhidistantsid on:
75 km 12 tundi (piiraeg)
75 / 150 km 24 tundi (piiraeg)
150 / 225 / 300 km 48 tundi (piiraeg)

Liikumine toimub matkasuuskade ja kummikutega (sidemekinnitus – kanna tagant tross).
Liigutakse 1:50 000 kaartiga orienteerudes. Iga ca 20-30 km tagant on kontrollpunkt, mis tuleb läbida ja kus fikseeritakse osaleja läbimine. Tee kuidas kontrollpunkti jõuda- valib iga võistleja ise.
Üritusel ei selgitata konkreetseid osalejate järjestuskohti- eesmärk on täita enne finiššit seatud eesmärk ning selgitatakse kuhu läbitud distantsi tasemesse iga osaleja kvalifitseerub.

Enda jaoks oli käesoleva aasta võistlus arvult 6.

Viiel eelmisel osaletud korral olin seatud 300 km eesmärgi saavutanud 3 korral.
Eesmärk 300 km on minu jaoks väga ja väga raske. Samas on just eesmärgi saavutamise ettearvamatus ja selle suutlikusest teadmatus tekitanud endale võistluse ees igakordset aukartust, ambitsiooni ning väga tõsist väljakutset- minna võistlust ning ennast taas proovida. See on olnud ettevõtmiseks, kus on saanud kogeda enese piire ning õppida tundma ise-ennast.

Võistluse teeb ettearvamatuks pikk ajaline kestvus, väga pikk distants, ettearvamatu ilmastik- sajud, külm, märg; reljeefne maastik, võimalikkus teha reljeefsel maastikul orienteerumisvigu, keerukus öisel ajal orienteerudes liikuda, väsimusest tingitud stress, unevõlg, füüsiline kurnatus.

Ennekõike on see võistlus ise-endaga.

Üldjuhul sõidetakse väikeste gruppidena- eeskätt turvakaalutlustel. Kolmel viimasel aastal olen sõitnud üksi.

Viimaste aastate korraldus on olnud selline, kus iga uus 75 km algab ja lõpeb ühest- ja samast punktist. Kuid iga uus 75 km suundub erinevasse ilmakaarde suunduvale ringile ja maastikule.

Enda kogemus on olnud seni selline, et kõrgeimat eesmärki täita (300 km) – see eeldab minu jaoks järjepanu sõitmist ilma magamata. Küll igas kontrollpunktis hetkeliselt peatudes ja süües.

Trassil olev “atmosfäär” on väga meeldiv. Kui kaasvõistlejaid nähakse – heasoovlikult tervitatakse. Strateegia ja taktika valib igaüks enda jaoks ise. Käesoleva aasta eripära oli väga suur lumerohkus.

Esimene 75 km kulges väga hästi. Päevane valges sõitmine (startisin R kl 08.15). Oli hea libisemine ning suutsin vältida orienteerumisvigu. Aeg 10 tundi.

Teine 75 km: Teades, et raskem seisab veel ees- veidi süües, alustasin kohe ilma puhkamata. Hakkas lund sadama. Paar kraadi külma. Lumesadu tegi libisemise väga vaevaliseks ning selliselt liikumine nõudis väga palju energiat. Reljeefne maastik, kaart situatsioonivaene- väga palju aega nõudis öisel ajal sellises olukorras minu jaoks liikuda ning orienteeruda. Trassi raskusest tingitult võttis see meeletult palju energiat. Tegin ca 120. km-l ka olulise valearvestuse. Võtsin eelmisest kontrollpunktist ainult 1l vett kaasa. Hindasin et jõuan järgmisesse punkti kiiremini ja ei ole rohkem vaja. Energiakulu ja vedeliku kaotus oli aga suur- vesi oli otsas, kuid liikuda veel palju. Tekkis lausa ohtlikuna näiv seisund. Valdas meeletu janu, uni ning energia oli täiesti otsas. Peatusin. Sõin lund. Samas nägin kauguses tuld, mis tuli minu suusajälgedes minu suunas. Kaasvõistleja. Küsisin ta käest veidi juua. Ta ei olnud “kitsi Vend”. Olen kordi saanud ka ise sellistes olukordades erinevatel võistlustel kaasvõistlejaid aidata- see kord sain “tasu”. Sõit sai jätkuda ning see sai nüüd taas uue hoo. Kuid siiski trass kujunes erakordselt raskeks. Aeg 13 tundi.


Kolmas 75 km: Pool distantsi oli läbi (150 km), pool veel ees. Lumesadu lakkas ja libisemine paranes. Küll hakkas vaevama uni. Oli õnneks alanud taas valge aeg ning see tõstab alati motivatsiooni ja äratab ka “unest”. Pool selle etapi distantsist osutus väga väljakutseid tekitavaks- kaljune metsaga kaetud maastik. Pidasin oluliseimaks suuta varustus terveks jätta ja orienteerumisvigu vältida. Energiat kulus palju. Ka ühe arvestava orienteerumisvea siiski tegin. Üldjuhul alluvad sellised orienteerumisvead alati ühele reeglile- kui muutud liiga enesekindlaks ja “ülbeks”- siis see ka juhtub / saab kohe ka veaga “tasutud”. Trassi aeg 12 tundi.

Neljas 75 km: Temperatuur oli tõusnud ning hakkas sadama uduvihma. Libisemine muutus taas väga vaevaliseks ning suusatamine sellises olus väga energiat nõudvaks. Oli taas pime aeg – õhtu. Ees ootas öö. Uni vaevas kõvasti. Tihtigi kogesin hetki, kus suusatades olin magama jäänud, ärgates hetkel kui põlved läbi vajusid- nägin suusatades murdosasekundilisi unenägusidki! Võitlesin unega ja pürgisin nii palju kui jõudsin edasi. Teadsin, et juhtuda võib veel kõike, kuid eesmärk on saavutatav! Püüdsin lugeda hoolikalt kaarti- vältides liigset enesekindlust ja vigu. Korra kogesin ka tõelist “unekriisi”. Seda kriisi “ilustas” kogetu, kus ärkasin suuskadel olukorras, kus olin mäest laskumise lõppfaasis kui põlved taas läbi vajusid- olin mäest laskumisel magama jäänud. Kaugel polnud ka puud. Aga see kriitilises olukorras “ärkamine” ja ehmatus seekord ka tõesti äratas. Et vältida unevõlast “ära kukkumist”- ei teinud kusagil kontrollpunktis olulist peatust. Viimased 30 km kujunesid kõige raskemaks. Samas tõstis oluliselt motivatsiooni äratundmine- eesmärk on käe ulatuses.

Finišis. 300 km aeg kokku 45 tundi

Sellel katsumusel õigeaegselt finišisse jõuda- see on sõnul kirjeldamatu väga ja väga õnnelik tunne! Võtan suusad jalast, jalad ei kuulanud sõna. See ei olnud enam kõnd. Keha oli kui kõvasti peksa saanud. Samas hinge valdas õnnetunne.
Ei olnud varem tundnud end spordis energiast/väsimusest nii tühjana.
Sain kuldse tammepärgadega medali numbriga 43 ja diplomi. Mäletan- nr. 42 medali sain eelmisel aastal. Nimelt 300 km 48 tunni piiraja sees läbimise korral antakse nummerdatud tammepärgadega kuldne medal ja 13 aasta sees oli see siis 43. väljastatud medal. Numbrid jooksevad läbi aastate. Kokku lõpetas olnud võistlusel 300 km 48 h sees kolm osalejat.

Enda jaoks oli see 4. Tõeline õnnestumine. Tundsin kui vähe on õnnelikuks olemiseks vaja!

Andis olulist motivatsiooni trassil äratundmine - paljud teised võistlejad ja kohtunikud elasid Su eesmärgi saavutamisele väga soojalt kaasa. Aastatega on saanud paljud nägupidi tuttavaks ning Sind oli tähele pandud ning Su tegemised läksid neile korda!

Küll veel üks katsumus seisis ees - 170 km autosõitu Uttist Helsinki sadamaasse laeva peale- paar korda teel peatudes, sain sellega kuidagi hakkama.
Laevasõidust Eestisse ei mäleta siiski suurt midagi.

Õhtul koju jõudes püüdsin televiisorist Veerpalu 50 km Olümpiasõitu vaadata! Tundsin aimavat Veerpalu pingutust!

avasin uuesti suusahooaja

Rullsuusatajad Suverull 2008 võistlusel. Foto: Tehvandi Spordiklubi.

laupäeval möödus nädal viimasest sõidust lumel. sellest hoolimata avasin uuesti suusahooaja.

ettevaatlike sammudega nimelt astusin rullsuuskadele ja tõukasin end Pirita poole veerema. plussid - sõitma saab hakata kodus, vaja pole valmis jälge-rada ning sõita saab ka lumeta. ja noh, kogu see määrimiselogistika, millele kulutasin üksjagu aega ja raha, jääb olemata. rattaid tuleb vahetada, aga harvem kui suusk määret nõudis. ja enamus varustusest (saapad, keppidel vaja vaid otsad ära vahetada, ka kodus tehtav) kasutatav. väiksem sõltumatus ilmast ja rajast. mõnus.

miinuseks muidugi kepitõuke libisema kippumine asfaldil, mis jätab ilmselt jälje tehnikasse, aga eks näis. kiirus vist ka kohati liiga hea. eks näis.

keskmiseks tunnikiiruseks sai paaristõugete ja uisusammu vaheldudes tuli kahe tunni jooksul 18 km. rulluisu välihooaeg sai ka avatud ja juba ka külg maha pandud. püüan peagi pikemalt kirjutamiseks ka aega leida. ilusa ilmaga raske end arvuti taha motiveerida. radadel siis näeme.

ja uusi eesmärke seab ka vaikselt. peagi siis lähemalt.

oot-oot, suusahooaeg ei ole veel läbi

ÄP maratoonarid Pirita tervise-suusa-jooksuradadel ühistrennis. Sügis 2007. Foto: Arno Mikkor/ÄP


talv sai küll juba nädalaid tagasi läbi ja lumigi on kesklinnast jalga lasknud, aga suusahooaja lõpetamisest küll rääkida ei saa. kunstlumeringil saab mitmel pool veel sõita, lisaks ootavad kodus sidemete pealekruvimist rullsuusad. äge, ma ütleks.

kui keegi küsib, miks üldse suusatada, siis sain lisaks heale enesetundele, võistlusvõimalustele ning võimalusele veeta sügis-talvel-kevadel palju aega väljas looduses veel ühe vastuse. nimelt selgus eile välirulluisuhooaega avades, et üsna intensiivse ja vastutuulega sõidetud trenni keskmine pulss oli 20 (!) lööki madalam kui viimati sellisel uisutrennil.

tegemist hooaja alguse ning uisuliigutuse meeldetuletusega ning kohati veel rapsimisega, mis tähendab, et pulss on alguses niiehknaa kõrgem. polegi eriti sõnu vaja.

teen ükskord hooaja kokkuvõtte ka. väga vinge talv oli.

pärast 100 km suusatamist on väike probleem järgmise eesmärgi seadmisega, sest latt on üsna kõrgel. rulluisumaraton Berliinis sügisel?

Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton

laupäevane ettevõtmine on lõunapool esikaaneuudiseks jõudnud - Haanjas sõideti Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton. see 100km muutus just veel väärtuslikumaks :P

üldiselt tegin eile pärast pühapäevast taastustrenni uue harjutuse. kuna libisemine oli kasin (märja lume peal viimasepeal, aga kergelt niiskel kippus pidurdama), siis ei olnud tunne just parim. tasub ilmselt pidurit vajutada ja hoian nädalavahetuseni nüüd madalat profiili. laupäevasest pingutusest ikka korralikult vaja ära taastuda.

pühapäeval plaan rullidega ka hooaeg avada.

Võhandu Maratonil ehk 100 km pikkusel kanuusõidul tahaks kaasa lüüa. suurvesi tõotab huvitava sõidu tuua. vaatab, logistiliselt keeruline võistlus. samas ligi veerandtuhat tiimi juba kirjas.

Haanja 100 Vinter ehk tempel mällu igaveseks. tehtud.

tõus Haanja suusaradadel. Foto: Haanja Suusaklubi.

polekski talve alates uskunud, et hooajal 100km järjest mõrtsukrajal sõidetud saab. aga eile toimus Haanja 100 Vinter ja pärast Tartu Maratoni oli isu veel midagi pikka teha.

meelde jäi:

hommik sombune ja vihmaootel. päeva jooksul õnneks ei saja, hoopis päike paistab ja sooja on 10 kraadi. suusa paneb vesisus paremini lippama. starti jõudsime Raivoga nii, et suusad maha, klamber kinni ja kohe minek.

esimesel ringil saan aru, millesse end mässinud olen. need tõusud. vaata ise raja profiili.

esimesest 50 kilomeetrist ei mäleta tegelikult eriti midagi peale kahe esimese ringi soojenduse tegematajätmise tõttu krampis säärtega sõitu ja hange lendamise 25km paiku ning 30km jagu kahel noormehel tuules sõitmist.

hommikul stardipaika sõites arutasime Raivoga, kuidas peale lennata - minna kindla peale ehk võtta eesmärgiks läbida 100km ja alustada kiiremini ning siis vaikselt kustuda või hoopis aja peale ehk 100 km ja 10 tunniga. rada tundmata plaane siiski ei teinud, eks esimese paari ringiga on selge, kas, mis ja kuidas saab.

mu eesmärk oli esimene pool ei kella ega pulssi jälgida, lihtsalt tuimalt sõita. kella ja pulsi jälgimine tekitab mul vahel mõttetut pinget - hakkad arvutama, kas ja mis ajaga lõpetad jne. parem on mingeid lihtsaid asju mõelda, saab transis sõidetud. elasin 5 km kaupa, ei arvutanud eriti, et "ahah, nüüd 45 sõidetud ja 55 veel" ning püüdsin võimalikult ökonoomselt kulgeda. õnnestus.

40. km kandis astus rajalt klambri purunemise tõttu ära Raivo. "pagan, see tähendab, et ma pean nüüd lõpuni sõitma". kahju tegelikult muidugi. siit hakkasin kohvist unistama.

50km - tuli kella järgi 4:08. keskmine pulss 167. enam kui kilomeeter ronitud (tõusumeetreid ringi kohta 117 ehk 40 enam kui trenniringil Pirital). panin mp3 kõrvas mängima paariks tunniks.

52. km kandis sõitis must ühel jäledamal tõusul mööda olüpiadebütant Triin Ojaste. enam ei mäletagi, mida ta kerget minekut vaadates mõtlesin.

65. km - yess, isiklik rekord distantsi pikkuses tehtud. Raivo "kui end sodiks ei sõida, võid 100 täis ilusti teha"

surnud koht oli vist 60.-75. km vahel. ebamäärane koht võistluses, üle poole juba tehtud, aga lõpuni veel palju minna.

70. km - Marcialonga tehtud.

75. km - Raivo "kui nii jätkad, võid alla 9 tunni sõita". siit tekkis kindlustunne, et vist veab ikka lõpuni.

90. km - Vasaloppet tehtud.

viimane ring. lähen saadan need tõusud viimast korda, kus see ja teine. oli päeva kiireim - ca 20 minutit. kukkuv temperatuur tegi rada jäisemaks ja tõi lippe. isu minema saada muidugi kiirendas tööd.

FINISH. teine pool 4:40, keskmine pulss 153. kokku 8:49, keskmine pulss 159. tühjaks jälle ei sõitnud. enam ei pea suusatama. see on suur kergendus, sest kinda tõttu hõõrus juba 35. km kandist ning parem jalg hakkas päkast valu tegema. korraldaja käepigistus ja käsitsi kirjutatud diplom. võimas.

kiidan Hawaii Expressi Pirita määrdemehi - alla pandud libisemine pidas lõpuni ja tegi selle kõik oluliselt lihtsamaks. supertöö.

respekt kõigile, kes lõpuni sõitsid.

korraldajale kummardus ja kraaps - meeldejääv rada, ilus ilm ja sujuv korraldus.

vaatasin eilset Veikko Tääri suusapäevikuid möödunudnädalaselt Suusahunt 2010 võistluselt. Haanja 100 korraldaja Ain-Ivar Tupp astus ka seal üles. vaata, kuidas ta põhjendas, miks selliseid hulluseid teha :P

lisatud 22.03:
mõned asjad meenusid veel.

- jõin rajal ca 8 liitrit, peamiselt spordijooki. rajale kaasa ise ei võtnud midagi, kasutasin toidupunktis pakutavat. see on 5 km ringi pluss, et ei pea alati punktis end kõrini täis tuupima (et järgmise punktini kestaks), vaid saab rahulikult jagada. miinuseks muidugi ajakulu. samas, 10 tunni juures pool tundi sellele kulutada, et sul võistluse ajal ja järgmistel päevadel (ja hooajal) hing sees püsiks, pole üldse palju.

- toidust sõin kümmekond banaani, peotäie rosinaid ja mõned viilud leiba soolaga.

- veetsin toitumise-joomisega ca 40 minutit. enda arvates tegin käbe, Raivo teadis, et kulus ca paar minutit igal korral.

- rajal mõtlesin korduvalt majanduses kasutatavale käibetõele "igale langusele järgneb tõus". Haannja100 kontekstis, kahjuks nii oligi :P

- eile tegin taastava trenni ja sauna. pulsid kõik korras, lihasväsimus normaalne. tundub, et trenni on õigesti tehtud.

- kõige rohkem teeb headmeelt, et eelmisel suvel laotud põhi uisutamise ja ujumisega ning talvine suusatrenn + jõusaal on õigesse kohta läinud. mootor töötab viimasepeal.

- temperatuur tõusis võistluse ajal 10 kraadini. lisa siia veel päike ja seda peegeldav lumi :P saapaid jalast võttes väänasin sokkidest vett.

- enesetunne pärast võistlust ja eile-täna annab aimata, et oleks saanud veel kiiremini. samas, tühjaks sõitmisest taastumine on üks vastikumaid asju :P

- Tallinna tagasiteel mõtlesin viimastele mõõduvõttudele, läbimine on olulisemaks saanud, kui võistlemine. alalhoiuinstink. võibolla miski etapp.

eile jõudis vaikselt kohale ka see 100km oma 2,3 tõusukilomeetriga. võimas värk, ma ütlen. igal juhul teeks uuesti.

kas kõik 100km suusatamiseks valmis?

suustajad. Foto: Meeli Küttim/ÄP

homme lähen senise elu pikimasse võistlusse. kontrollaeg on 10 tundi, loodetavasti sellest piisab. ehk jääb ülegi.

ettevalmistused on kulgenud plaanitult. suusad said eile Hawaiisse määrima - alla pulber ja veetakse ka sooned sisse, et plusskraadide ja tõenäoliselt üsna vesise lumega libisemise taha miskit ei jääks. kuna pikk võistlus, keeruline rada ning ilmaoludki pole just talvisimad, püüaks enda võimuses oleva kõik enne sõitu korda ajada.

üle-eile tegin Pirital 1:25ga 20 kilomeetrit kerget sõitu. ei olnud ei head tunnet ega head libisemist. nädala alguseks enamvähem üle läinud nohu vist oli veel riismetega sees, ehkki proovid (ja pulsski) näitasid juba esmaspäeval, et kõik klapib. müstika.

nüüd veel õhtul iPodi muusika kategooriast "särts", päeva jooksul ette- ja kättejuhtuvad süsivesikud ära süüa ja peakski kõik valmis olema.

kuidas suusatada 100km?

Haanja metsad. Foto: Meeli Küttim/ÄP


seda saame teada laupäeval, mil hommikul hakkame sõitma ja sõidame ilmselt kevadeni.

20. märtsil toimub nimelt Haanja 100 Vinter, millel hetkeseisuga kirjas 34 osalejat ja ma tean vähemalt kaht liiget Äripäev Marathon Team-nimelisest ettevõtmisest lisanduvat ja tundub, et konkureeriva 100km sõidu Suusahunt stardirivi pikkus sai sellega ületatud. 100 Vinter tähendab muidugi, et sõidetakse 100 km. suuskadel. et siis talve lõpuks tempel mällu igaveseks. laubal kell 19.32 saabub ka kevad.

pärast Tartu Maratoni mugavustsoonis läbisõitu ma distantsi eriti ei pelga. rada samuti mitte. tõsi, viimane võib muidugi laupäeva hommikul tõuse nähes muutuda. küll teeb muret ilm, mis sulaks ja vihmaks ähvardab minna. sest sedasi pole veel harjutada saanud. eks näis. äkki tsüklonid ja õhurõhud veel teevad midagi, et päris plussi ei kerkiks.

hetkel arvan, et lähen uisusuusaga, sest suudan neid paremini kontrollida ning vajadusel saab paaristõukega ka edasi liikuda. kui viimaseks tingimusi on muidugi. teisalt muidugi mõjutab suusavalikut määrimine. pidama saamine on veega "huvitavam kogemus" kui libisemine. ma arvan.

raketiteadlase päevik, päev 1.

Risto Roonet ja Veikko Täär suuski määrimas. Foto: ETV.


kuna juhtusin Ringvaate saatele, kus Allar Levandi näitas pidamismäärde panemist (näitab Facebookis ja eeldab kasutajastaatust), ja see tundus nii üks-kaks-kolm, otsustasin täna ise järele proovida. ajastus on muidugi oluline, hakata seda õppima a) hooaja lõpus, b) ühede keerulisemate ilmaoludega. samas, ega muidu õpigi.

olemas on kolm purki pidamist, libisemise ja pidamispõhja lasin siiski proffidel panna, sest triikrauaga sodimiseks pole ma veel valmis. õhtul siis näis, mis sai.

aga spikriks näiteks Holmenkoli määrdenipid. tundub sisukas nõu, vastavalt ilmaoludele.

kui suurele osale eestlastest on valgest massist juba isu täis, siis mulle teeb küll rõõmu, et aprilliski veel täiendust lubatakse. 6 päeva 100 km sõiduni Haanja Vinter 100.

Haanja Maraton - tehtud

Raivol siis tehtud. ajaks esialgsetel andmetel 3:09, mis enamvähem plaanide kohane. ta ennustas mõned päevad enne võistlust, et võiks 3 tunniga ära sõita. esikoht jäi 1:20 ja 650 koha kaugusele. kihvt tulemus.

võistles ka Raivo vend Riho, kel aeg 3:20, mis samuti vinge tulemus.

muljed siis ehk lähipäevil.

kas järgmiseks Vasaloppet?

Vasaloppeti start. Foto: SVT.


nagu hea piltnik Jarek Jõepera ütles, läbib üks õige Eesti mees Tartu Maratoni. tehtud. aga kuhu edasi?

ma tean, et 7 tundi ei ole just teab mis uhkustamisväärt saavutus, ent hammas on sedavõrd verel, et peaks juba uueks katsumuseks atra seadma. uued osalemisotsused, eriti kergelt hullumeelsete võistluste omad (nagu Vasaloppet oma 90 kilomeetriga tundub), tulebki võistlusjärgse eufooria pealt, kui lihas juba taastunud, aga emotsioon veel värske, teha :P

sel aastal läänenaabrite juurde ei jõua, sest 90 km klassikasuusatatakse seal juba 10 päeva pärast. aga järgmisel aastal ehk? vaadake näiteks eelmise aasta stardist videot. kas ei aja mitte isu peale?

üldse avanesid mulle sel talvel suusamaratonide silmad. kuna varem polnud ei huvi ega tegelemist, ei pannud ka tähele. sel talvel saab ehk jala veel valgeks Salomoni sõitu Valgehobusemäel 14. märtsil, mõttes olen arvutanud osalemist ka järgmise nädalavahetuse Haanja sõidul. näis.

eile tegin üle paari päeva esimese harjutuse. hommikul veel eriti ei viitsinud, aga õhtul lund vaadates tuli isu. kõik sujus ja libises. kartsin, et keppide ja lume ja suuskade vastu on väike tõre, kuid huvitaval kombel ei ole pikk sõit sellist templit jätnud. taastumine on üldse üle ootuste lihtsalt ja kiirelt kulgenud. sel nädalal võtab siiski veel rahulikult.

lisa: aitäh terastele lugejatele, Haanja 100 ehk 100 km suuskadel 20. märtsil. ütleme nii, et tekkis idee.