Kivid-kännud vol 1

Eelmine nädal oli raske. Taastumisnädal ehk tippnädala järgne nädal, mil koormus madalam kui kolmel eelmisel ning eesmärgiks keha tekkinud koormusega harjutada. Kilomeetreid kogunes küll 50 kanti ja natuke ülegi, aga nädala teise poole jooksud olid rasked - ei viitsinud rajale minna ning vastik oli. Võimalik, et osa oli selles, et jooksin kolm päeva sisehallis - kaks neist seetõttu, et häälestasin jala-andurit, mis näitab kiirust, mõõdab keskmisi samme ning lõpuks ka distantsi.

See sisehallijooks on mul jalgadele kurnavam kui maastik või asfalt, monotoonsus tapab omakorda. Poolteist tundi sealsel rajal on üsna piin. Muidugi, halva ilmaga ei ole väga varianti.

Hea poole pealt aga seda, et reielihase tagumine külg saab kiirenduste ja harjutuste abiga üha tugevamaks, mis tähendab, et eile ei andnud sääre tagumine osa tunda ka peale kahte ja poolt tundi mahutrenni. Muidu kippus väike nõrkus sisse. Oma osa on ilmselt ka korrapärasel joomisel, millega kipun isegi üle pingutama (ca 0,5 liitrit 20 kilomeetri kohta) ja pärast distantsi on tualetti kiire.

Muidu õhtused lõigutrennid on mõnusalt põnevile ajanud.

Mis värk siis jooksuga on

Leidsin sellise huvitava artikli, kui on huvi jooksmise diibi poole vastu.

Nõuanne - kuidas valida jooksujalatsit

Kirjutasin Äripäeva tervisliku elustiili ajakirja Pulss loo spordijalatsi valimisest. Varustusest oleme siin näpuotsaga juba kirjutanud ning toongi siia selle osa loost, mis jooksujalatsit puudutab. Sissejuhatuseks ka spordijalatsi valimisest üldiselt. Üldiselt oli hästi hariv ja põhjalik lootegemine, palju uut infot.

Pildil Asics Gel Kayano selle hooaja mudel. Tegemist toestatud mudeli ja Asicsi tooterivi ühe tippmudeliga. Foto autor Indrek Susi.



-----------------------------------

Õige spordijalats laseb alast täit mõnu tunda, valesti valitud varustus aga teeb treeningust-võistlusest piina ja võib rikkuda liigesed.

„Hea spordijalats on mugav, kerge, toetab jalavõlvi, ei blokeeri loomupäraseid liigutusi ja võimaldab mugavalt ala harrastada,” selgitab Asicsi tooteid maale toova Patrol OY juhataja Aivo Liiv. Nii ongi spordijalatsi olulisemad omadused löögi summutamine, stabiilsus, mugavus ja hingavus.

Kui eesmärgid on jalatsitel ühesugused, siis erinevate alade lõikes jalavarjud siiski erinevad. Põhjuseks alade erinev iseloom ja liikumise dünaamika. Kui jooksmine kulgeb distantsil üsna monotoonselt sirgjooneliselt, siis korvpallis peab lisaks jooksuomadustele tulema kets toime ka suvaliste nurkade alt maandumistega ning pakkuma head tuge kiirenduseks, seda kõike jalgu säästes – sellest ka paksem tald, väga vastupidavad pealsed ning külgtoestuseks kõrgemad servad. Jalgpalliputsad aga võimaldavad kiiret reageerimist, pöördeid ning peavad täpset lööki võimaldama – sellest ka madal ja kompaktne vorm.

„Kui inimene valib mingi harrastuse, siis on jalanõu küll viimane asi, millelt kokku hoida, see on enda kuritarvitamine,” selgitab adidas Baltics SIA Eesti filiaali tooteekspert Art Oppi.

Lisaks aladele erinevad ka inimese jalad, Liiva sõnul on ca ¾ jalgadest probleemsed – kas üle- või alapronatsioonis. Esimene tähendab, et hüppeliiges vajub liikudes liigselt sissepoole, teine aga, et jalg on liiga jäik ehk jala loomulik nn amortisatsioon ei tööta ja põrutus jalale on suur. Et neid vaevusi leevendada ning vigastustest hoiduda ja ka aastakümnete pärast terve olla, ongi spordijalatseid tarvis.

„Kui ei ole jala eripära ning ala eripärasid arvestava hea jalatsiga trenni teinud, on pool mõnu kadunud,” selgitab Asicsi tooteid maale toova Patrol OY juhataja Aivo Liiv.

Nii muutuvadki alade ja jalgade spetsiifikat arvestades ka spordijalatsite letid poes üha kirjumaks ning kaubamärgirohkemaks. Pelgalt peale vaadates erinevad erinevad tootjad peamiselt välimuse poolest – kes panustab disaini ja silmapaistvusse vähem (näiteks Asics), kes rohkem (näiteks Nike või Adidas). Vahe tuleb sisse ka alade kaupa – näiteks jooksus, eriti pikamaajooksus paistab maailmas silma Asics, samas jalgpallis domineerivad omakorda Adidas ja Nike.

Ehkki alati on mingid liidrid tekkinud, universaalselt ja kõikidele jalgadele sobivat spordijalatsitootjat olemas siiski pole.

„Spordijalatsite eesmärgid on tootjatel samad, aga kellele sobib Nike`i liist, aga Asics üldse ei sobi, on juba maitseasi,” selgitab Sportlandi kesklinna kaupluse juhataja Andres Krjukov.

Kui mitme erineva alaga tegeleda, siis on parim variant hankida igaks alaks eraldi jalatsid. „Erinevate alade liigutused on niivõrd spetsiifilised, et konkreetseks alaks mitte mõeldud jalats ei pruugi vastu pidada,” lisab Krjukov. Kuna spetsiaalne jalats on konstrueeritud vaid vastava ala liigutusi silmas pidades, on see ka seda ala harrastades kõige mugavam, milleks ta ette nähtud on, selgitab Krjukov.

Kui eelarve siiski ei võimalda mitut paari hankida, soovitab Liiv valida see, mille ala enim harrastatakse. Samuti tuleb kasuks teha läbi jalatest, mida pakuvad erinevad tootjad nii oma esinduspoodides kui erinevatel tervisejooksuüritustel. Seal saab teada oma jala omapära, mis tüüpi jalg inimesel on ning millist sussi see vajab. „Kui inimene jalatesti tulemuse omale jalatsi valib, teeb ta oma elu mõnusamaks ja turvalisemaks,” selgitab Liiv.

Sobiva numbri leidmiseks suuruseid tähele panna ei tasu, sest tootjati need veidi erinevad. Pigem proovida jalatseid jalga ning valida see, mis kohe istub. Kindlasti ei soovita Krjukov osta jalatsit, mis ei sobi või hõõrub, lootuses, et see sporti tehes paika vajub või kulub.

Hea löögisummutuse ja jäikusega jalatsi saab Liiva sõnul alates 1500 kroonist. „Mida kallim jalats, seda rohkem tehnoloogilisi ja materjaliuuendusi see sisaldab. Samuti on ta vastupidavam,” lisab Liiv. Samas müüakse näiteks eelmise hooaja mudeleid ka alla 1000 kroonise hinnaga.

JOOKSUJALATS
Joostes saavad jalad ca kolmekordse keharaskuse koormuse, selle summutamiseks on jooksujalatsid hästi pehmendatud. adidas Baltics SIA Eesti tooteeksperdi Art Oppi hinnangul on jooksujalats spordijalatsitest üks mugavamaid.
Esimene valik teha selle vahel, kas joostakse maastikul või maanteel. Maanteejalatsiga metsas lipates jääb pool rõõmu saamata, sest nendega on pinnasetunnetus halvem, samuti võib alustalla muster jääda libedaks.
Maastikujalatsi pealsed on aga vastupidavamad kui asfaldijooksuks mõelduil ja peavad need ka okstesse takerdudes paremini vastu kui maanteejooksujalatsid. Samuti on nende tald agressiivsema mustriga, osadel talvemudelitel on ka väikesed naelad all. Eraldi toodetakse ka näiteks sisejooksulindil jooksmiseks jalatseid, millel on välisjalatsist enam õhutusuavasid, näiteks ka talla all.
Teine oluline valikukriteerium on toestus ehk kas jooksja jalg vajab lisatoestust või mitte.
Kolmas samm on pehmenduste valimine ehk kas jalg kannatab hästi või halvasti põrutusi. Neljas nüanss on õhutuvus ehk kas jooksja jookseb vaid ilusa ilmaga või siis, kui on aeg, ilmast hoolimata.
Jooksujalats on pöiaosast elastsem, et tagada jala loomulikum rullumine sammu lõppfaasis.

Oluline

• mis pinnasele jalatsit tarvis – maastik või asfalt. Maastikujalats on robustsem, vastupidavamate pealsete ja paeltega ning sügavama-agressiivsema mustriga, maanteejalats seevastu kergem, õhulisem ning siledama tallaga
  
• mis jalatüübile jalatsit tarvis – kas jalg vajab lisatoestust või mitte, kas jalg on põrutuste suhtes rohkem või vähem tundlik
  
• pehmendused päka- ja kannaosas, kaitsevad jalga liigsete koormuste ja põrutuste eest
  
• niiske ja jaheda ilmaga jooksmiseks mõeldud jalatsid on veekindlad, aga hingavad ka sooja ilmaga halvemini
  
• jooksujalats on kerge, ent vastupidav, ei tohi keskelt läbi painduda
  
• jalga proovida mõlemat - hea jooksujalats on kohe mugav, ei rõhu jalga ega lase jalal jalatsis liigselt liikuda
  
• osta vähemalt 0,5 -1 number suuremad sussid, et vältida võimalikke varvaste traumasi, mis liiga paraja jalatsiga joostes võivad tekkida.
  
• kasutada spetsiaalseid jooksusokke

Allikad: Aivo Liiv, Art Oppi, Andres Krjukov

Lõigutud

Täna lisandusid madala pulsiga mahutrennile ka lõigutrennid. 3 km soojenduseks, siis kiirendusele soojenduseks paar-kolm 60 meetrist juppi ning siis kaks kilomeetrist (vahel ca km rahulikku) tempoga 4.10 km. Täitsa kiire, aga viimane on hetkel veel liiast, ühe võiks võibolla trennis teha, teisel lööb pulsi natuke liiga üles.

Aga muidu on üldine meeleolu ülev, sest taaskord oli midagi uut ja tekkis juba "päris trenni" tunne. Tohutult hea tunne oli 60 meetrit kiirendada, kus dünaamika on kiirust koguv ehk lõpupoole kiirus kasvab. Lisaks hakkavad jalad hakkavad harjuma väljaastumisharjutustega-konnahüpetega ning hea kindel tunne on tekkinud. Mõnus.

Hingamisest

Lugesin Jaana varasemat postitust ja tekkis huvi, et kuidas te jooksu ajal hingate? mulle endale tundub see päris olulise küsimusena, et kuidas hingamine saada võimalikult kiiresti jooksurütmi ja et ta vahepeal ei hakkaks siis edasi-tagasi hüplema. Aitab tublisti energiat säästa.

Püüan kirjeldada enda hingamist: üks pikem sõõm sisse ja siis kaks teravamat välja. nagu hõõõõõõõhhh-hõhh-hõhh. Ja siis olen vahest hakanud miskit muusikarütmi-viisi mõttes jorutama, et muuta hingamine rutiinseks. Olen seda teinud ka siis, kui tegelikult isegi väga hingeldama ei aja.

Ning hingamise muutusest saab ka aru, kui tempo on liiga kiireks läinud, kui enam ei jõua harjunud hingamisrütmi pidada. siis peab jälle rahulikumalt võtma. muidugi kui finish ikka veel kaugel on...:-)

lühidalt treeningnädalast ka. Kokku jooksin eelmisel nädalal 33 km. Tegemist oli n.ö vahenädalaga, mida soovitatakse iga neljandal nädalal teha. Ehk et anda kerele treeningumahtudega võimalust veidi järgi võtta. 33st kilomeetrist 10 oli tempojooks (st u 2-3 km soojendus ja lõdvestus ning vahepeal 3-4 km tempojooks, u 4.40/km) ning ülejäänud pulsiga 150-155, st pea-aegu maratonitempoga (u 5.30-5.40/km). See nädal tuleb siis jälle korraliku mahuga...:-)

Rabajooks

Käisin siis ka sellel toredal üritusel nimega Rabajooks eile ja tunnistan, et oli oivaline.

Jooksin selle 6,3 kilomeetit ajaga 34:38, mis annab siis peaaegu 11 kilomeetrit tunnis. Kui ma metsa ei pannud arvutustega.

No teeme uuesti (ümardan ka veits):

v = s /t
v = 6,3 / (34,63 /60)
v= 10,92 km/h

Rajalt oli puudu 4 km märge, seega olin väga üllatunud kui järsku 5 km täis oli. See tõstab moraali, kui oled jooksnud rohkem, kui arvad.

Mis aga jooksu pidurid olid? Adi tossud ostsin just uued. Ilusad, valged ja säravad.
Hõõruvad ja jalg pole harjunud veel, seega sain kaks mõnusad villi jala sisekülgedele.
Samuti pole mul olnud aega harjuda nende tugevdustega tossudel jala siseküljes, mis peaks jala rullumist küljele vältima.
Nimelt on mul õrn lampjalg. Seega, tulemusena olid jalad üsna valusad juba poole jooksu peal.
Lõpuks oli aga mahti veel viimased 300 m sprintida.

Järeldus, ei tea, ei oska veel tempot valida, alguses tundus koguaeg, et jooksen liiga kiiresti, tuli lõpuks välja, et siiski mitte, oli veel jõudu ülegi. Eks läheb veel aega, kuni ma seda asja tajuma hakkan.

Väike vahefiniš

Väike vahekokkuvõte. Eelmisel aastal lippasin maist oktoobrini 524 km, sel aastal on kahe kuuga kogunenud 227 km. Võistelnud pole ja pulsi olen madala hoidnud. Eelmisel nädalal kasvas kilometraaž 62 kilomeetrini (statisikahuvilistele, see on alla kolmandiku sellest, mida jookseb nädalas maratoni maailmarekordiomanik Paul Tergat) ja see nädal tuleb rahulikum. Regulaarselt jooksma hakkasin veebruaris, mis on poolteist kuud varem kui eelmisel aastal. Seega eeldusi vormi ajastamiseks septembri lõppu on.

Nädalavahetusel muutsin aga meelt vihmas jooksmise suhtes. Laupäeval päev otsa ootamist ning tänava kuivamist meelitas lõpuks halli asemel siiski õue. Loomulikult oli see ainult ilma julm kavatsus ning kodust piisavalt kaugel, et mitte viitsida tagasi minna, hakkaski kallama. Lippasin siis kiuste oma 14-15 km täis ning tõdesin, et kihiline riietus ehk vee-tuulekindel jakk ning korralikud tehismaterjalidest ja niiskust tõrjuvad jooksusokid lasevad end ka vees hästi tunda.

Sussid olid seest küll märjad, aga jalad sama niisked kui tavaliselt peale distantsi, hõõruma igatahes ei hakanud, külmetamisest rääkimata. Varustusest peakski ükskord pikemalt kirjutama, harrastajal on täna üsna head võimalused professionaali tasemel treeningvarustusele ligipääsuks.

60

Panen verstaposti maha. Kolme nädala läbisõit on minul 60 kilomeetrit. Seega olen nagu täitsa uus, kulutamata veel.

Olgu öeldud, et hasart on sedavõrd suur, et vahel ei suuda kontoris paigalgi istuda, kui jalad kibelevad juba uute tossude järgi. Justnimelt - mul on nüüd ka päris uued Adidase Adistari jooksusussid. Võtsin nad küll eesmärgiga 28 päevaks testimiseks, kuid Adidas võib ainult unistada, et ma need neile tagasi viin. Ma arvan, et nad ei kurvasta kaa.
Veel hankisin endale eluehtsad ja mugavad jooksuliibukad, ning väga hea nokatsi. Muidugi ma ei osta neid ostmise pärast, vaid tegelikult need on kõik jooksmist soosivad. Nokatsi üle on samuti hea meel, hoiab pea sooja ja samas hingab. Ärge te palja peaga jookske, natuke jahe veel.

Ent natuke siis tagasisidet, mis ma viimasel nädalal teinud olen.

E: Jooksutrenn hallis 8km, venitusharjutused + 2km sörki
T: 2km jooksu + 50 min Spinning
K: Body pump
N: 4km jooksu, 3km sõudeergomeetril + 50 min Spinning
R: Jooksutrenn hallis 8km, 3km sõudeergomeetril, venitusharjutused + 2km sörki
L: Body pump
P: Rabajooks 6,2 km

Esimene võistlusjooks - Tehtud!

Täna sain esimese võistluskogemuse Rabajooksult (6,2 km). Ehkki eelmised päevad siin väga nutused ja vihmased olid, paistsid täna hommikul päike nii magusalt otse silma, et patt oleks olnud mitte välja minna ja sellest lõbusast jooksuüritusest osa saada.

Mis ma õppisin?
Esiteks tempot säilitada või võtta on üsna raske, kuna kõik rabelevad omaette. Teiseks, suu hakkab rutem kuivama kui trennijooksu tehes, nii tundsin juba kolmndal kilomeetril, et tahaks lonksu vett või vähemalt suud loputada.
Kuid katsusin ikka rahulikult omas tempos joosta, et pistma ei hakkaks hingasin rasedate kombel kaks korda nina kaudu sisse ja üks kord suu kaudu välja. Ning viimasel ehk kuuendal kilomeetril tegin spurdi ja nii kui finiš silma seletama hakkas, kihutasin kuidas jaksasin. Imekombel oli selleks ka jõuvaru täiesti piisav.
Kuna eesmärk oli siiski osavõtt, siis tulemusega eriti ei kiitle. Ent siiski tublid 38 minutit mõnusat rabasörki.

Mul tekkis hasart kaa, raja lõpus jagati vimpleid. Naljapärast võiks neid koguma hakata, ning kunagi lastelastelastele näidata, miuke vinge jooksja võib maratoniks valmistuja olla!

Järgmised sihtmärgid siis: 2.mail algav Hansapanga jooksusari, 5. mai Kõrvemaa kevadjooks (16/6km), 19.mai SEB Maijooks.

Jooksunõu

Adidas on pannud püsti eestikeelse jooksjaile mõeldud lehe. Saad teha enda treeningplaani, jälgida arengut jne. Lisaks hulga kirjutisi, kuidas ja mida juua-süüa, kuidas õigesti joosta, kuidas venitada, kuidas lihaseid tugevdada jne. Palju küll tõlkelugusid, aga kiire pilk materjalile hindas selle asjalikuks.

Otsisin ka Nike`i ja Asicsi sarnaseid lehekülgi, aga ei õnnestunud tuvastada. Kui keegi teab, võib linkida.

Elagu joomine vol 2

Avastasin ka laupäeval rajal joomist. Hangitud Adidase kabuur väikeste pudelitega  (midagi sarnast) on enamvähem kasutatav. Väidetavalt spets jooksmiseks disainitud, aga materjal on veniv, mis tähendab, et puusale 
alla venitatuna hakkab liikudes ülespoole nihkuma ning tuleb jooksu ajal tihti kohendada. See on ebameeldiv osa. Muidu võimaldab distantsile kaasa võtta ca pool liitrit vedelikku ning erinevalt näiteks pooleliitrisest pudelist ei hakka vedelik loksuma ja seeläbi häirima. Väikseid pudeleid lihtsam haarata ja hoida ka.

Erinevatel andmetel vajab keha aeroobset trenni tehes tunnis ca pool liitrit kuni liiter vedelikku, et veepuudust ei tekiks ning organism vajalikud ained ja vedelikukoguse kätte saaks. Laadisin raskust peljates vaid veerand liitrit spordijooki kaasa ja plaanisin iga 10 minuti tagant lonksu võtta. Väike matemaatiline viga ning lonksu suuruse mõõtmatajätmine ja 2.16st viimased pool tundi ikkagi kuivasin.

Aga vahe oli küll, jalad ei olnud lõpuks nii tuimad ning teel krampideni kui ilma vedelikuta joostes. Järgmisel korral siis täislaadungis.

Paar küsimust on tekkinud, mida juua. Vesi pidavat kõige paremini imenduma. Samas ei sisalda see vajalikke aineid, mida organism higistades välja viskab. Et soolad, süsivesikud jms saab kätte spordijoogist. Ise eelistan kodumaist Arcticu oranži spordijooki, aga ka Isostar ning Gatorade on täitsa joodavad.

Pulbrist segamise asemel ostan suure pudeli ja siis jagan selle mitme trenni peale ära. Pulbrist miksimise häda on see, et valmisjook säilib ca 24h, aga ma tihti ei tea, kui palju konkreetsel trennil vaja läheb. Harjumise asi ilmselt.

Aga ca 300-400 ml jooki 20-25 minutit enne trenni (palju varem ei ole mõtet, sest siis ei püsi vedelik kehas ja tekib juba vajadus tualeti järgi) ning 500 ml peale trenni kulus laupäeval lisaks rajal lonksamisele ära. Kui rajal õiges koguses juua, siis ei pidavat peale sooritust väga janu olemagi.

Hoopis teine tera

Esmaspäeviti spordime kambas Kesklinna Spordihallis, kus treener meie tegemisi vaatab ja meid juhendab. Üle-eile tegimegi järgmise trenni, mis identne nädal tagasi toimunuga. Tol korral mõjus too paariks päevaks pärssivalt.

1. jooks 8 km, pulss 140-150 lööki minutis ehk sõltuvalt treenitusest 70-80% maksimaalsest
2. venitused
3. jooksuharjutused
- põlvetõstejooks
- sääretõstejooks
- päkal jooks, madal
- päkal jooks, kõrge ehk jalad tõusevad ees ca puusa kõrgusele
- üles-alla päkal hüpates liikumine
- aeglane põlvetõstejooks, aga kõrgemale tõukamine kui tavaliselt põlvetõstel
- konna kombel hüppamine
- pikad väljaastumised
4. venitused
5. jooks 2-3 km, pulss 140-150 lööki minutis
6. venitused
7. kõhu- ja seljalihaste harjutused

Kui nädal tagasi võttis viimane harjutus jalad pehmeks ning paar päeva oli kõndimine üsna uus kogemus, siis eile lihasevalu ei olnud. Too konna kombel hüppamine aga tundub ja on üsna lihtne, aga mõjub eriti hästi kogu jala ülaosale ning paari-kolmekümnemeetrise raja lõpus on üsna pehme tunne astuda. Aga mõju on hea ning jalad peaksid seeläbi tugevamaks saama.

Aga miks venitada? Selleks, et lihased saaksid tagasi nn puhkeasendisse ning oleksid elastsed. Kui pikalt venitusteta trenni teha, ei ole peagi kuigi kerge joosta, sest lihased ei paindu ning ka näiteks jooksusamm võib sellest mõjutatud saada. Ma pean näiteks enne jooksu reie tagakülge päris põhjalikult venitama, et sammu kergeks ja vabaks saada. Oluline kvaliteedivahe näiteks 20km distantsil.

Esmaspäeval korrigeerisin ka natuke oma sammu. Treener Rein jälgis meid kõrvalt ning arvas, et võiks õlad ettepoole lasta. Liiga sirge seljaga ja püstise asendiga joostes saab näiteks põlv kanna kaudu üsna korraliku koormuse. Proovisin, oli kergem ja raskuskanne kergem küll. Kand maandus väiksema põrutusega ning rullumine üle jalakülje-laba oli sujuvam-pehmem-kiirem. Taaskord väike nüanss, aga pikal distantsil ja kõval pinnasel on iga pehmendatud või vähendatud põrutus ainult kasuks.

Elagu joomine!

Katsetasin eile seda va joogitrikki. et võtsin u 500 ml spordijooki jooksule kaasa, kasutasin sama pudelit ja vööd, mis suusatamise ajal (Björn Daehlie firma). Tõmbasin vöö kõvasti puusanukkide peale ning pudeli asetasin kusagile puusa ja hargivahe vahele (selja peal hüppas liiga palju, puusa peal olles segas käe liikumist ja hargivahe koha peal, noh...saate aru küll, ei olnud ka mugav :-))

niisiis rüüpasin iga viie kilomeetri tagant. Ja tulemus? super! võrreldes nädal tagasi sama distantsiga oli tunne oluliselt parem, pärast 21 kilomeetrit polnud sugugi hääbumise tunnet ning reipalt oleks veel pikamaltki võinud vabalt joosta. Aeg ja puls - mõlemad olid väiksemad. Seda hoolimata sellest, et juues ma veel jalutasin ka...kokkuvõttes tegi tuju ja olemise heaks kohe :-)

Seega menüü edaspidiseks: enne jooksu u 200 ml spordijooki (teen seda miskit spordijoogi pulbrist, mida saab osta apteekidest, eesti tootja) ning siis iga viie kilomeetri tagant u 150 ml.

Nätsutrikk ehk õige jooksutempo

Laupäeva hommikul käisime Virgega Stroomi rannas jooksmas. Ilm oli hüper-super-ilus ja väga soodne jooksmiseks :) Selle jooksu ajal katsetasin paari asja enda peal.
Katse 1
Kuna ma pole veel välja mõelnud süsteemi, kuidas endaga jooksu ajal mingisugust keelekastet kaasas vedada, siis proovisin enne jooksu end vedelikuga varustada. Jõin hommikul klaasi õunamahla ja sõin ühe banaani :) Kaasa võtsin lahjendatud õunamahla pool liitrit. See kulus kõik tee peal Stroomi randa ära. Jooksu ajaks ei jäänud enam midagi järele. Lühidalt siis, enne jooksu panin umbes 750ml vedelikku hinge alla pooleteist tunni jooksul.
Katse 2
Nii mõnedki on uurinud, et kuidas leida õige jooksutempo. Meie treener Rein Raspel soovitas jooksu ajal nätsu närida. Kui närimine ei ole ebameeldiv ja vastik jooksu ajal, siis on tempo hea ja paras.
Mina tavaliselt suur nätsusõber pole. Aga laupäeval proovisin ära selle nätsutriki :) Tavaliselt pikematel jooksudel kipub suu kuivama. Ei tea, kas veepuudusest või lihtsalt suu lahti sisse-välja hingamisest, see selleks. Igatahes, panin siis enne jooksu nätsu suhu ja närisin vapralt kuni lõpuni :)
Tulemus 1
750ml - tundub päris suur kogus, aga kõhus loksuma ei hakanud küll midagi.
Jooksu ajal ei tundnud kordagi janu. Varbad ei ilmutanud ka mingisugustki märki, et tahaks ära surra. Jooksu ajal ei tekkinud ka vajadust end kergendama minna... :) Seega, tundub nagu oleks vedelikku just parasjagu saanud.
Tulemus 2
Üldiselt, jooksu ajast ei mäleta, et nätsutamine kuidagi häirinud oleks. Ei mäleta nätsutamist ennastki. Järelikult oli tempo hea. Mida ma veel märkasin, oli see, et pidevast mälumisest (tegevus, mis teadupärast eritab sülge) ei tekkinud ka suukuivamist.
Kaks probleemi ühe jooksuga :) Ma ei tea, kas kahe asja koosmõjust või kuuseisust... oli mul väga mõnus joosta. Ei tekkinud janu, ega suukuivamist :)

Mis mind motiveerib?

Raimo tegi otsa lahti. Jätkan.

Peale seda, kui maratonile minek ametlikuks sai, on jutt levima hakanud ja kohati põrkunud küsimused "miks minna välismaale, et joosta? miks maraton? miks üldse jooks?". Mõtlesin sellele täna rajal pikalt (135 minutit), et ma natuke kardan seda maratoni. See ei ole paaniline hirm, vaid aukartus. Respekt. Et see ei ole mingi suvaline ja tühine jooks, vaid sündmus.

Koolis ma eriti jooksu ei sallinud. Võiks öelda, et meil oli vihkamise-vihkamise suhe, mis suuremate kirelõketeta ka 12 klassi lõpuni kulges. Siis käisin paar aastat jõusaalis, natuke raskusi tõstmas, natuke sotsiaalse elemendi pärast - olin just Tallinna kolinud, ja siis ei teinud vahepeal üldse midagi. Osalt oli põhjus selles, et ma lihtsalt ei viitsinud ega tundnud vajadust end rohkem kui tööle-koju liigutada, teisalt jälle Tallinna kolimine ning uus töökoht ja sellega kaasnev ajamahukas õppimine.

Aga siis tuli kolleegide õhutusel (muide, väga palju on meil inimesi sportima hakanud just teiste soovitusel-nõul-eestvedamisel) Nordea Tervisejooks (viimased aastad Hansapanga Tervisejooks), millel osalemine jättis sellise templi, et inertsist käsin veel kuu jagu peale hooaja lõppu õhtuti sörkimas.

See vajalik klõps jooksu kasuks käiski ühel etapil Ülemiste järve ääres, kus olin üks esimestest tol õhtul rajal, inimesi ei olnud ei ees ega selja tagant tunglemas ning võtsin hästi rahulikult. Oli juuni, loodus ärkas ja kõik tärkas, metsaõhk oli järvest natuke niiske, aga värske. Sörk oli selline, mis ei võta hingeldama ning on mõnus. Pulsist ja muust sellega kaasnevast ei teadnud ma tollal midagi. Küll avastasin tol korral jooksu teraapilisuse. Nüüd olen näinud kümneid ja kümneid päikeseloojanguid, jooksnud keset tipptundi politseieskordi saatel Tallinna tuiksoontel, trüginud sõbralikult 10 000 inimesega Rocca Al Mares jne jne. Seda aega ja kogemust millegi muu vastu küll ei vahetaks.

See on natuke võrreldav joogaga, kus distantsile suundudes võib olla veel mingi närvilisus, aga aja kulgedes tuleb peale rahu ning vaimne väsimus kaob ja aeg ei torma enam. Eriti vajalik kiirel perioodil. See, et sa suudad ise enda kehaga ise teha seda, mida sina tahad, on üks suuremaid naudinguid. Tahan, silkan täna 5. Tahan, jooksen rahulikul 20. Valin mina, sest ma tean, et ma suudan. Ja jõua. Ja tahan.

Ja kui ongi rajal väga raske või on olnud väsitav päev, peale mida ei viitsi enam susse jalga tõmmata, või tibutab, mõtlen kahele kolleegile, kellega koos paar aastat tagasi kolm korrust trepist kõndisime ning kuidas nad siis higist leemendades, hingeldades ja infarkti äärel (okei, see on minu liialdus) seitsmendale korrusele jõudsid. Ma ei taha küll niimoodi.

Ei, tegelikult oleme ikka kiidusõnu rohkem kuulnud kui arusaamatust. Mis on tore:)