Kustutasin oma postituse ära. Palun vabandust, kui ma selle eelnevaga kedagi solvasin.
Läksin lihtsalt närvi, kui seda blogi lugesin.

Vahele märkuseid ka mittesportlaselt

Meie tiim on tegelikult 17 toredat inimest, enamus täiesti normaalsed, mitte ainult Rivo ja Raivo :)

Mina näiteks käisin Indias reisimas nii, et tossud olid kodus, hiljem haigestusin ja kui tervenesin, siis ka kohe metsa ei hüpanud. Tulemuseks oli ligi kuuajane paus treeningutes. Rõõmuga märkasin, et olulist tagasiminekut lidumisvõimekuses ei ole toimunud. Pigem isegi edasiminek - põlved paranesid ära. Täna käisin taas lippamas ja ergomeetrit tirimas, nagu poleks ära olnudki. Tõsi, ei ole ka suuri edusamme, mis ilmselt vastasel juhul oleksid, aga eks hakkaski juba veidi tüütuks muutuma vahepeal kolm korda nädalas jala ringi kimada. Kirjutan seda neile, kellel ka trennid harvemaks on jäänud ning ehk kõhklused hinge pugend - maratoniprojekt on ikka mõnuasi, mitte piin ja peksmine. Starti läheme ju kõik, lihtsalt finišisse jõuab vähem :)

Ja kunagi ei tohi unustada Konfutsiuse sõnu: "õilsad ei konkureeri".

A Raivo oma pooliku jalaga viis mu mõttele, et me vajame sportlaste katusorganisatsiooni. Mu sõber on kasiinosõltlane ja mingil selgel hetkel viis ta oma pildi kuhugi Toompeale ja nüüd ei lasta teda enam kasiinodesse sisse. Miks ei võiks olla sportlastele, kes on kontrolli kaotanud samasugune teenus? Näiteks kollektiiv viib Raivo pildi koos trauma kirjeldusega kuhugi spordiliidu kontorisse ja siis automaatselt ei lubata teda enam avalikesse startidesse, staadionitele ja sisehallidesse. Sama teenus oleks südamehaigetele ja paljudele teistele. Muidugi jääb talle veel mets ja muud rajad, aga see ei ole nii ohtlik - seal ei ole hasarti ja seltskonda. Onju idee?

Esimesed arglikud jooksusammud

Pärast nelja nädala tagust varbatraumat on mul taastumine olnud suhteliselt kiire. Tihtipeale lasevad varbad end unustada ja käia on juba päris hea.
Möödunud nädala neljapäeval võtsin Pirital osa Energiakõnni etapist. Mõtlesin, et käin etapi lihtsalt läbi, kuid kus sa sellega... Proovisin jooksukaaslasest innustatuna hoopis hästi ettevaatlikult jooksusamme teha ja nii edukalt, et varsti oligi neli kilomeetrit selja taga :)
Ma tean, et 26 päeva peale luumurdu pole selline teguviis normaalne. Eks ma nüüd jälle mõnda aega passin.
Lähen sel nädalal röntgenisse ja eks siis näis ju täpsemalt, kuidas on luud kokku kasvanud ja eks siis seab paika ka edasised plaanid.
Iseenesest on tunne väga hea ja endiselt on silme ees eesmärk Berliinis isiklik (3:56) ära teha.

Veel kaks maratoniblogi

Siinkohal viidet kahele kodumaisele maratoniblogile-

- TEA Kirjastuse naistrio - eesmärk joosta 2008. aasta Stockholmi maratonil
- Martti Aru - jooksis esimese maratoni tänavu Stockholmis ja plaanib ka Berliinis kaasa lüüa. 
Stockholmi 42,195 km dokumenteeris ta fotodega, põnev vaatamine.

Päeva parim tund

Leidsin lõpuks kaotatud paroolid üles. Igatahes. Pühapäeval lahistas kõvasti vihma, aga kui pole pea nädal korralikult trenni saanud teha (jooksjate kutsehaigus ehk säärelihaste kerge põletik nõudis oma aja), siis võimaluse tekkides ilma eriti ei valigi ning tuleb minna.

Nii ajasingi end, padukast häirida laskmata, välja. Kilekas üll ning vöö peal kaasaskantav muusika kõmisemas ja nokats peas hakkasin loike ning sahmakaid tõrjudes Pirita poole tempot tegema. Asicsi kilejaki kiituseks nii palju, et pool tundi pidas tugevat sadu ilusti vastu, siis andis alla ja märgus. Ma ei oodanudki temalt tegelikult nii palju. Küll on ta tubli olnud tibutamisega, milles on ikka peale jäänud.

Igatahes oli küll märg ja tuuline olla, aga positiivne laeng, mis märjast 10 km tekkis, võimas. Eriti, kui kõrvas on mingi hea ja energiline heli ning näed teisigi samasuguseid vastu tulemas, kes samamoodi, veidi totter irve näol, plärts-plärts kilomeetreid mõõdavad ja enne koduni jõudmist veel miski ootamatu haagi sisse teevad, et veel kogeda.

Tõsisemad muutused

Mõned kuud korralikku ja regulaarset treenimist ning jooksmine on natuke muundunud. Pigem on ta nüüd natuke teistsugune vahend kui kaks kuud tagasi. Nelja-viie trennikorraga nädalas muutub lippamine päevakavas üsna silmapaistvaks ning enam pole see nii mäng kui varem. Tegelikult ei tähenda see mitte seda, et mõnu on asendunud tuima rassimisega. Kaif on ikkagi, lihtsalt suhtumine ja häälestus trennile on teine. Tõsisem, teadlikum.

Nii ei raatsigi ma eriti võistelda, sest see lööb kavasse augu ning plaani nihkesse. Kui mai alguses nädal pikk jooks ja lõigutrenn vahele jäid, siis andis kohe tunda, oli raskem.

Teine tore kogemus tuli eile staadionil lõigutrenni tehes - 2000 m (vahejooks 1000 m lõdvestuseks) + 2000 m (vahejooks 1000 m lõdvestuseks) + 1000 m (1000 m lõdvestuseks) - jäi kiirete lõikude keskmine pulss 178-179 juurde. Mis on väga hea tulemus mu jaoks. 2000 m esimene suts oli 4.30 min/km, teine 4.40 min/km ja 1000 m kiire aeg 4.15 min/km. Viimane oleks võinud viis sekundit tempokam olla, aga passisime liigselt alguses ning viimase 300 meetriga seda tasa ei teinud, lõhki ka end trennis pingutada ei raatsi. Lõigutrennides on iga nädalaga lihtsam joosta. Väike samm ühiskonnale, suur samm mulle:P

Ja siis leidsin raamatupoest teose nimega Jooksja tarkvara, mida vahelduva eduga sirvinud olen. Võib algajal huvilisel üsna keeruline tunduda, aga natuke süvenedes saab teada nii erinevatest jooksutaktikatest, õigest toitumisest, tüüpvigastustest jne.

Jookseks ka

Tere, Kuutydruk, Vali Tuul, Härts ja teised.

Olen teie blogi innukas lugeja selle loomisest peale, aga seni pole olnud julgust sõna võtta. Te olete kõik nii kenad ja tublid siin. Ma olen proovinud ka teie eeskujul natuke joosta. Aga ma ei jaksa nii nagu teie. Aga ma olen märganud, et siin toetatakse ja aidatakse. Just see mind kirjutama panigi, mu suur mure - ma ei viitsi. Tegelikult pole see mure pooltki nii suur, kui see teine mure, Murehiiglane - isegi kui ma nädalas korra rajale saan, ei saa ma üle 2km normaalselt joosta. Mu selg, teate, hakkab valu tegema. Varem ei ole seda juhtunud. Ma olen proovinud enne jooksu natuke sooja teha, see pole aidanud, võib-olla, peaks pikemalt ja rohkem. Ei tea. Ma loodan, et te mõistate ja aitate mind, et teil on mõtteid.

Teie suur austaja,
Vaarmets

Uued trenniplaanid

Uued trenniplaanid siis sellised:

4-18.juuni

Nõrgematele:
E 10-12km=140 l/min, venitusharjutused, jooksuharjutused põlvetõste ja sääretõstejooks mõlemat 2x30m), sörk 1-2km
K Hea, kui saaks osaleda Hansapanga seeriajooksul ja seal läbida 10-12km=150l/min, venitusharjutused
R või L 16-20km=140l/min, venitusharjutused

Tugevamatele:
E 10-12km=140 l/min, venitusharjutused, jooksuharjutused põlvetõste- ja sääretõstejooks mõlemat 2x30m, sörk 1-2km
K Hansapanga seeriajooks 10-12km=150 l/min, venitusharjutused
N 10-12km, selle sees 1+2+3+2+1 min kiiremalt=160 l/min, venitusharjutused
L või P 20-24km=140 l/min

Eriti aktiivsed:P
E staadion: 2-3km sörki, kiirendused 5x60m, 2x2000m (4.40-4.45 km)=180 l/min, vahesörk 1km, 1000m (4.10-4.15)=180 l/min, sörk 2km, venitusharjutused
T 7-8km=140 l/min, kodus selg-kõht 80x, kätekõverdused 40x, venitusharjutused
K Hansapanga seeriajooks 10-12km=150 l/min, venitusharjutused
N puhkus
R 10-12km=140 l/min, venitusharjutused
Lvõi P 20-24km=140 l/min, venitusharjutused

Tea, mida jood

Raivo kirjutas ükspäev spordijoogist Carbococ 2, müüakse seda apteekides pulbrikujul ning kasutaja segab siis trenniks ise vajaliku lahuse kokku. Müügikohtade nimekirja leiab ka sealt tootja kodulehelt.

Igatahes, proovisin ka seda eile oma 15 km lippel (enne distantsi ca 200 ml, distantsil 500 ml ja pärast 300 ml) ja esimene kogemus oli positiivselt jahmatav. Olin seni samuti spordijoogiga pikki distantse teinud, kasutasin kohalikku Arcticu jooke, kuid seda, et pulss püsiks kogu distantsi ulatuses ca 10 lööki madalamal kui muidu samal trassil sama kiirusega lipates ning pulss langes peale jooksu lõppy kiiremini kui muidu. Samuti polnud peale jooksu miskit väsimust, olek oli reibas ja värske.

Hullud mehed

Siin sirvides üle pika aja blogipidajate mõtteid ei saa enda tundeid kuidagi varjata. Palun ärge pahandage selle peale, mis ma nüüd kirja panen :)

Mehed Te olete ikka hulluks läinud! Kohe tõsiselt. :) Rivo jookseb mingi pea 300 km kuus ja seda juba mais ning arutleb, et kas ta on ikka maratoni läbimise vormis?! Raimo jookseb pikemal treeningul mingi 28 km ning ka mõtleb, et ei tea kuidas ma hakkama saan?! NO MIS MÕTTES MEHED??!! :) Kas Teie plaan on augustis joosta pika treeningu asemel igal nädalal maraton? Siis ma saan muidugi aru, et Berliinis lähete mingit aafriklaste tempos super aega jooksma - kas nii?

Aga igal juhul see hala, et kas ma suuda või saan hakkama olukorras, kus mehed jooksevad iga nädal umbes kaks korda rohkem, kui teised ja pikal treeningul lähenevad jõudsalt maratoni pikkusele, tundub pehmelt öeldes pentsik :)

Minu eesmärk, nagu usun ka enamusel teistel, on üks ja ainus - maraton läbi joosta normaalse ajaga, mis on 4-5 tundi. Isegi 6 tundi, aga see on juba käimine rohkem. Ütlen veelkord, et selleks pole tarvis maratoni läbida igal nädal. Isegi poolmaratoni läbimine igal nädalal on mai (!!!) kuus algajale ilmne ülepingutus. Olgem normaalsed :)

Aga tegelikult ma muidugi tahan Teid kiita. Tublid olete. Mina niiviisi ei suudaks. Minu jaoks ei saa kunagi 30 km olema distants, mille ma pühapäeval mängeldes läbin. Ei ole mul vastavat organismi ega motivatsiooni. Pigem tunnike-poolteist. Lisaks natuke jõusaali ning minu nõrkus - pallimängud. Korvpall ja jalgpall - oujee :)

Aga maratonist saab tõenäoliselt saavutus iseeneses - tegin ära, hästi panin - on kõik mis ma vajan. Ja Teie oma ülima treenitusega ei suuda mind hirmutada :)

Ma ka arenen :)

Ma teen siis ka vahekokkuvõtteid. Mul nii muljetavaldavaid numbreid pole pakkuda kui mõnel teisel R-tähega noormehel, aga minu kohta kõva saavutus, mille üle uhke olen :)
Kaks ja pool kuud treeninguid. Poole märtsi peale kogunes 45km, aprillis 85km ja maikuu skoor 100km = 230km :)
Kui aprillis oli keskmine kiirus 07:30 km/h, siis maikuus juba 07:02 km/h. Keskmine pulss vist kukub ka vaikselt alla poole. Jaksu oleks ka nagu rohkem. Äge! :)
Vaikselt hakkab tulema tunne, et maratoni läbimine polegi utoopiline ja hull üritus, vaid täiesti võimalik.
Peale jaanipäeva lähen Tartusse spordiarsti manu. Ma olen igati põnevil, mis "diagnoos/prognoos" mulle pannakse.

Riia reflektsioonid ehk jooksmine ei ole maadlus

Ohh kui ammu ma pole bloginud. Aga sellel on hea põhjus. Üks mu postitus läks millegi pärast kaotsi ja kuna ma olen niigi laisk arhivaar ning ülesmärkija, siis nullis see mul igasuguse motivatsiooni. Nüüd siis kirjutan pikemalt.

Esiteks pean nentima, et suvi ja soojus tulid mulle ootamatult. Aprilli alguses jooksule fokuseerides ei saanud kahe trenni jooksul aru, et miks nii raske on. Siis aga teise lõpuks taipasin. Ma ei harrasta ju enam maadlust, kus jooks tähendab võimalikult paljude riiete selgatõmbamist ja õige kaalu tarvis ohjeldamatut higistamist. Nii võtsingi kampsuni seljast ja kõik oli taas korras :)

Treeningud. Olen vist teist osadele juba rääkinud, aga mina ei usu ettevalmistusse, mis sisaldab vaid jooksu. Olgu ta venitusharjutuste ja lõigutreeningutega või ilma. Eriti algajate puhul. Ma kujutan ette, et kui sellise plaani järgi joosta on juuliks-augustiks juhe koos ja kopp ees ning pool kehast endiselt lodev. Seetõttu olen osaliselt jätkanud ka pallitreeninguid, mida soovitan ka teistel – olgu see korv või jalgpall pole oluline. See annab n.ö lõigutreeninguid ja samas ka mahvi lihastele, mida pikamaajooksus ei anna. Või teha üks pikem jalgrattasõit nädalas. Mis iganes, aga mitte ainult jooksu. Ja muidugi harjutused või jõusaal. Kõhu- ja seljalihaseid peaks kindlasti treenima ekstra. Muu tuleb samuti ainult kasuks :)

Nüüd aga tunnistan ausalt, et Riiga tulek on mind sügavalt pannud mõtlema plaani pooleli jätmise peale. Siinsed treenimisvõimalused on nagu öö ja päev võrreldes sellega, mis tegin Tallinnas. Kui Tallinnas olen alati jooksnud metsa ja mere ääres, siis siin autode ja valgusfooride vahel. Lisaks uue kohaga tingitud stressile, viivad motivatsiooni tohutult alla just tingimused. Olen võtnud aega järele mõtlemiseks, sest teadagi on vaja kohanemisaega, aga arusaam, et sügiseni ma vastu ei pea vaid süveneb.

Seni siiski olen suutnud enda vormi isegi parandada. Kuigi Riias käin jooksmas maksimaalselt kaks korda nädalas (rohkem ei saa, lihtsalt ei saa. Psüühika ütleb ei ei ei, appi ei ei ei), olen vajakajäämise kompenseerinud Tallinnas käikudega, mida olen külastanud seni suht tihedasti. Mõnu, mida tunnen Merimetsas ja Stroomi rannas jooksust, on meeletu. Nii tegingi sel nädalavahetusel, lisaks kahele Riia jooksule, reedel ja laupäeval kokku kaks 75-80 minutilist jooksu ning lisaks pühapäeval 2,5h treening jõusaali (60 min) ja korvpalliga (90min). Naine väga ei pahandanudki, et pidevalt kodunt eemal olles, püüan ikkkagi minema viilida :) . Lisaks võtan oma aneemilisuse peletamiseks (mu hemoglobiini tase on viimased 3-4 aastat 120-125 vahel, samas kui meestel ei tohiks see väga alla 135 olla) pea kuu aega rauatablette, mis on samuti enesetunnet oluliselt parandanud.

Seega olen suhteliselt heas vormis, kuid kahtlen kas suudan seda suve jooksul hoida või parandada, arvestades, et muuseas olen 2 nädalat suvel Eestist ära koolitusel ja lisaks on ootamas jaanipäev, Muumimaa ja tohutu vastumeelsus Riia tänavatega võidelda…

Seetõttu olen lausa vaimustuses Rivo ideest joosta läbi Tallinna maraton. Usun, et kuu aja pärast on täpselt õige aeg. Kuigi eks jah, alati saaks paremini :)

Berliin aga… ohh jah ei teagi… kui eesmärk saab enne täidetud, siis üle pingutama ei hakkaks… Andke andeks kaasvõitlejad :$

Väike vahefiniš 2

Jälle vahefiniš. Mai skoor tuleb 222,4 km (aprillis oli 205 km). Mais on tegelikult üle 50 km reservi, sest kahe nädala lippamised jäid vaid 35 km kanti - allergia peamiseks põhjuseks. Muidu on üsna korralik kuu olnud ja võib rahul olla, sest trass on tore, vigastusi ei ole (hõõrumised, millega mul kunagi varem pole midagi tegemist olnud, välja arvata), ilm on hea olnud ning areng ka täitsa olemas.

Lisaks mahtude kasvatamisele teeme ka kiirustrenni lõikude jooksmise näol ning see lisab kogu rassimisele jumet ja vürtsi. Esmaspäeval tegime õues ja kogemata kilomeetri 4 minutiga. Ma ei ole kunagi varem nii kiiresti jooksnud. Mõnus.

Sel aastal siis joostud ca 500 km.

Treener soovitab juba juuni lõpus Tallinna maratoni proovida, mida ma hetkel natuke kardan. Aga tahaks küll. Vaatab.

Nädalavahetusel aga korraldava tuttavad Emumäe jooksu ehk 10 ja 5,6 km ümber Põhja-Eesti kõrgeima tipu. Kolmandat korda toimuval ettevõtmisel on tänavu stardiprotokollis ka Eesti üks paremaid jooksjaid ehk Vjatseslav Košelev. Esimesel aastal lõin lühemal distanstil kaasa ning tore oli, tõus enne finišit välja arvata. Aga eks see võis tollal ka treenimatuse viga olla.

Kõik... Aga ainult selleks korraks

Nädalavahetusel sai varbaküünte lõikamiseks valitud kogemata vale agregaat. Muru niitmisel läksid kaks küünt, suure varba luu ja killuke pikemast varbast. Samas siiski suhteliselt õnnelik inimese ja masina vaheline kokkupuude. Kirurg lubas, et luu kasvab kinni 4-6 nädalaga. Eks paista millal saab (võib) hakata koormust peale andma. Hetkel olen kindlalt meie maratonitiimi aeglaseim ning liigun vaikselt-ettevaatlikult ringi :)
Samas teistele motivatsiooniks: maratoniplaan on mul endiselt jõus. Aega ju tervelt 124 päeva.

Enne õnnetust sai tehtud üks test.
Jooksin ülemöödunud ja möödunud nädalavahetusel täpselt ühesuuruse ringi (26,5 km) tempojooksu. Aega kulus täpselt ühe palju (2 hr 28 min), ilm oli enam vähem ühesugune (+21, mõõdukas tuul, päikesepaiste + pilvisus). Sellega sarnasused lõppesid.

Esimene kord jooksin mustsõstramahla peal (kokku 1,3 liitrit, sellest 0,5 liitrit jooksul kaasas – kokku trassil kaks joomist).
Teine kord tarbisin spordijooki „Carbococ 2” (1,8 liitrit, sellest 1 liitrit jooksu peal kaasas – kokku trassil kuus joomist).
Lisaks sõin enne ja pärast mõletamat jooksu banaani.

Esimene kord kukkus lõpuks tempo 6:17 min/km, teisel korral 5:45 min/km.

Esimene kord ulatus keskmine pulss 166ni, teisel 159ni.

Esimesel korral vajus tempo ära kuskil 20 km paiku, jalad tõmbusid all kangeks, tempo aeglustus märgatavalt ja pulss püsis pidevalt üle 170ne.
Teisel korral suutsin lõpuni joosta ilma tempos järele andmata ning samuti suhteliselt kergete jalgadega. Ainult pulss tõusis 160 alt 165 peale.

Kuna kuum ilm (minu jaoks juba alates +20 kraadi) on alati märkimisväärselt pärssinud mu sooritusvõimet, siis hakka või uskuma, et korralik spordijook aitab tunduvalt rohkem kannatada (taastab paremini kaotatud mineraalide ja süsivesikute hulka organismis) :). Ning samuti peab olema paigas joodav kogus. Ehkki suuremat joogikogust ole raskem kaasa kanda on joogita kannatamine veelgi raskem.

Sai nädavalahetusel katsetatud

Katsetasin kaks päeva kuumas lippamist, et suve tulekuks valmis panna ning harjuda, Berliinis saab täenäoliselt üsna soe olema. Laubane tohutult niiske ja lämbe õhk tähendasid seda, et pulss oli tavaliselt sellise tempoga jooksmisest 10-15 lööki kõrgemal. Tahtsin kolme tundi joosta, aga jook sai teisel tunnil otsa ning piirdusin vaid kahe ja poolega, et end mitte kuivale ning kergelt vigaseks joosta. Kodus tarbisin kohe pea liitri jagu vedelikku, sest tohutu janu tunne oli. Kergelt hirmutav kogemus.

Eile jooksin 15 km sama vedelikukogusega (ehk poole liitri kanti), mis oma nädala pikka otsa, ning sai ka kõik otsa. Tuleb vist ikkagi hakata kusagil ringe jooksma, et tunnis trenni jaoks saaks ca liitri jagu jooki haarata ning selle põõsasse pista, sest kuumaga kulub tohutult - higistamise asemel on kohati sulamise tunne. Samas paari liitrit käes ja vööl tassida on suht ebamugav. Igal juhul on joomine maratonil hetkel teema, milles hetkel eriti kindlalt ei tunne. Palju katsetamist veel ees - kas võtta enda jooks võistlusele kaasa või mitte, kui palju ja kuidas võtta jne.

Päikeselise ilma tarvis hankisin valge nokatsi. Kuna seljas oli valge särk ning päike lõõmas, siis noka-alune helendas õudselt, pimestavalt. Järgmine samm viib ilmselt prille valima. Või on keegi valget nokatsit, millel noka alune tume, näinud?

Muidu saime reedel vormi ehk jooksusärgid kätte. Nüüd on trennis väike vastutus ka, esindad ju meeskonda. Pilti saab ehk ka millalgi.

Plaanid peaksid ka tänasest jälle magusamaks (tsiteerides treenerit) muutuma. Põnev.