Vahele märkuseid ka mittesportlaselt

Meie tiim on tegelikult 17 toredat inimest, enamus täiesti normaalsed, mitte ainult Rivo ja Raivo :)

Mina näiteks käisin Indias reisimas nii, et tossud olid kodus, hiljem haigestusin ja kui tervenesin, siis ka kohe metsa ei hüpanud. Tulemuseks oli ligi kuuajane paus treeningutes. Rõõmuga märkasin, et olulist tagasiminekut lidumisvõimekuses ei ole toimunud. Pigem isegi edasiminek - põlved paranesid ära. Täna käisin taas lippamas ja ergomeetrit tirimas, nagu poleks ära olnudki. Tõsi, ei ole ka suuri edusamme, mis ilmselt vastasel juhul oleksid, aga eks hakkaski juba veidi tüütuks muutuma vahepeal kolm korda nädalas jala ringi kimada. Kirjutan seda neile, kellel ka trennid harvemaks on jäänud ning ehk kõhklused hinge pugend - maratoniprojekt on ikka mõnuasi, mitte piin ja peksmine. Starti läheme ju kõik, lihtsalt finišisse jõuab vähem :)

Ja kunagi ei tohi unustada Konfutsiuse sõnu: "õilsad ei konkureeri".

A Raivo oma pooliku jalaga viis mu mõttele, et me vajame sportlaste katusorganisatsiooni. Mu sõber on kasiinosõltlane ja mingil selgel hetkel viis ta oma pildi kuhugi Toompeale ja nüüd ei lasta teda enam kasiinodesse sisse. Miks ei võiks olla sportlastele, kes on kontrolli kaotanud samasugune teenus? Näiteks kollektiiv viib Raivo pildi koos trauma kirjeldusega kuhugi spordiliidu kontorisse ja siis automaatselt ei lubata teda enam avalikesse startidesse, staadionitele ja sisehallidesse. Sama teenus oleks südamehaigetele ja paljudele teistele. Muidugi jääb talle veel mets ja muud rajad, aga see ei ole nii ohtlik - seal ei ole hasarti ja seltskonda. Onju idee?