Võhma, võhma, võhma...

Usun et just korraliku põhja ignoreerimine tegigi minu siiani ainsa läbitud maratoni väga raskeks. Toona oli mul oluline ainult üle finishi jouda. Kõik nõuanded, mis teekonna sinnani talutavaks teeks, läksid ühest kõrvast sisse - teisest välja.

Olen praegu Ironmaniks treeninud üksnes kuu aega ja esimeseks ülesandeks olen võtnud just laduda tugev põhi. Sedapuhku olen targem. Ironmani veteranide nõuannetele tuginedes võtsin sihiks esimesed kolm kuud üksnes mahtu kasvatada ja treenida oma keha õigetest kohtadest energiat hankima.
Kuni uue aastani toimub seega kogu minu treening üksnes madalal aeroobsel pulsil (minul 116-141). Mingeid allahindlusi ei tee. Kui tuleb mägi, siis kõnnin üles või lükkan ratast käekõrval. Ainus, mida kasvatan, on treeningmaht - iga nädal natuke juurde!

Praegu teen ma tagasihoidlikud 4,5-5 tundi trenni nädalas. See on jaotatud kahe jooksu, ühe jalgrattasõidu ja ühe ujumise vahel. Samuti on nädala peale jaotatud ka mõõdukas arv hädavajalikke selja- ja kõhulihaseid.
Treeningule lisaks kasutan ma ära ka iga võimaluse jalgrattaga tööle sõita. Sellel sõidul ei lase ma oma pulsil aga üle 116 pügala tõusta. Koormustesti järgi peaks iga päev vähemalt tund aega nii tegema, aga...noh jah...siinkohal olen küll üksjagu viilinud;)

Rivo algatatud vihmajooksulembuse postitusele avaldan poolehoidu. Vedasin ka enda jalad eile õhtuse vihmaga vastu keskööd Pirita promenaadile ja pean tunnistama - paremat viisi õhtu veetmiseks olnuks raske leida;)