ööjooks. foto Adam Colton.
sügisel taas lippamisega alustades olen mitu korda tõdenud, et päris raske on neid samu radu joosta, mida aasta tagasi ja ka kevadel regulaarselt mõõtsin. pimedus, oranzh tänavavalgus, kohati vihmast läikv asfalt ning tühjad-üksildased tänavad. et mõjub rusuvalt. nii olengi uusi kaari mõõtnud ja Pirita suunda hoopis vältinud ehk kesklinnas ja selle ümbruses tiirutanud. jooksu pluss rulluisu ees - sile asfalt pole kõige olulisem eeldus tegelemiseks.
osad mixid, mis sügis-talvel rajal aega aitasid sisustada, olen ka iPodist välja tõstnud, sest ei saa neid enam kuulata. kuidagi ängistavalt mõjuvad ja tuletavad samuti seda pimedat aega meelde.
kõige selle moraal, et rohkem vaheldust tasub trenni tuua-viia-panna-hoida-jne. niiet praegu eriti ei põegi talvel asfaldil uisutamise pärast, vaid katsetabki erinevaid asju. muidu on kevadeks kopp ees - isegi, kui keha tahab, siis vaim tõmbab pidurit. nii lähemegi näiteks ülehomme Sten-Aleksiga Viru MyFitnessi, kus hilisõhtune siseratta ehk spinnitrenn.
küll on hea tõdeda, et jooksu pealt uisule on oluliselt lihtsam minna kui vastupidi. jooks koormab lihtsalt keha piisavalt, et sobib põhjaks paljudele aladele.
kolmapäev, 5. november 2008
siiber ja kopp
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Vaheldus on tore. Jooksin mitu kuud enne Amsterdami maratoni praktiliselt kogu aeg asfaldil ja enam vähem siledal. Nüüd on tore Pirita metsateedel "mägesid" võtta. Isegi pimedas, kuna lambid säravad ja teised jooksjad-liikujad motiveerivad :)
Jep, ka minul saabus hiljuti hetk, kus minu igapäevane mereäärne Rohuneeme tee lõplikult üle viskas. Hetkel ongi vahelduse otsimise aeg ja kuna trenn on ka selline lõdva randmega praegu, siis jooksengi lihtsalt naudingu pärast erinevates kohtades. Harku mets oli tore, Pirita metsateed on ka head. Tegelikult on praegu jooksurajal kõik hea, mis pole ajju sisse kulunud ja on vähe teistmoodi.
Rutiini vastu aitavad ka väiksed shokiteraapiad:)
Möödunud reedel ei olnud mul muud võimalust treenimiseks kui öösel kell pool kaks, millal jalgratta välja kiskusin ja välja vihma ja tormi kätte läksin.
Kõige raskem oli muidugi riiete selga ajamine ja ratta õue vedamine...edasi oli lihtne.
Täielik nauding oli rattaga kihutada mööda õise Tallinna kesklinna, kus teed jagasin vaid taksodega ja hiljem ihuüksi mööda Stroomiranda, ainsaks kaaslasteks vilisev tormituul ja raevukad lained.
See pole kindlasti trenn, mida iga nädal teha tahaksin. Aga see oli täpselt see mida vajasin - meeldejääv, pingeline ja mis kõige olulisem - väljaspool rutiini!
Postita kommentaar