esmaspäev, 27. oktoober 2008

Amsterdami maraton 2008


Amsterdami olümpiastaadionil 19. oktoobril viimane meeter veel maratoni lõpujooneni :)

Olen arvutist olnud ligi nädalapäevad eemal ning sestap pole saanud Amsterdami jooksumaratoni muljeid jagada. Parem aga hilja, kui mitte kunagi ning heastan vea ;)

Amsterdami jõudsin laupäeva varahommikul 18 oktoobril. Ilm oli mõnusalt soe ning vihma õnnestus terve Amsterdamis viibitud nädala jooksul kaela saada vaid ühel päeval.
Kohale jõudes ja pakid majutuskohas lahti võttes sai võetud siht Amsterdami olümpiastaadioni kõval asuvasse spordihalli, kus jagati jooksuks välja rinnanumbrid, kiibid kui ka ühe peasponsori – Mizuno igati kobe maratonisärk. Ühtlasi toimus samas hallis ka spordivarustuse mess, mis peaasjalikult oli keskendunud jooksule – tossud, riided, geelid, sokid, spordikellad + reklaamboksid teiste linnade maratonikorraldajatelt jne.

Kuna spordihall ühes staadioniga asus vaid kilomeeter mu ööbimiskohast (Vana-Lõuna regioonis) ning kesklinn kilomeetrit poolteist teisel pool, siis liikusin terve Amsterdamis oleku jalgsi (v.a. üks rattapäev).
Mis esimesel päeval kohe üllatas oli rataste rohkus. Jah, olin sellest kuulnud üksjagu, aga ma ei kujutanud seda ette, et sel ajal kui mina rattureid jõllitasin vaatasid nad mind küsiva pilguga: Miks sul rattaid all ei ole? Tõepoolest – rattureid oli enam kui jalakäijaid.
Teine üllatus oli meestele mõeldud avalikud käimlad. AVALIKUD – läbivate suurtähtedega. Kompaktne lahtine pissuaar kuhu saavad igast ilmakaarest korraga siseneda neli meest. Nojah. Maratonivõistluse stardis, kus kümneid tuhanded soovivad end korraga kergendada on tegelikult aktsepteeritav aga muidu kui kiiret väga ei ole… :)

Maratonipäeva hommikul lasti jooksjatel pikalt magada, kuna stardiajaks oli alles 1030 (+ tegelikult veel 1 tund, mis ma kella tagasikeeramisega sisuliselt võitsin).
Ärkasin kell 730, ajasin endale hollandlaste kombe kohaselt sisse mõned suured rosinasaiad juustuga ja hakkasin tarbima vedelikku. Ütlen kohe ette rutates ära, et spordijoogipulbrit ma seekord kodust kaasa ei võtnud. Samuti ei jännanud ma geelide ega krambitablettidega – jätsin end maratonikorraldajate poolt ette valmistatud joogi- ja toidulaua hoolde.
915 jõudsin Amsterdami olümpiastaadioni kõrvale ehitatud telklinnakusse, kuhu sai asjad ära anda. Kuna järjekordi ning rabelemist veel ei olnud ei hakanud end külmetama ning ootasin enda lahti koormisega veel pool tunnikest. Seejärel aga ajasin end lühikese dressi väele ja läbi aiaga piiritletud koridori lippasin areenile.
Staadion oli juba jooksjaid paksult täis. Liikusin enda stardisektori poole ning alustasin sooja tegemist. Veerand tundi enne starti liikusin stardirajale ning hakkasin koos kamraadidega erutatult stardipauku ootama. Tunne oli võimas, kuna staadionilt polnud ma enne maratoni teekonda alustanud. Vahepeal viskas päike end välja ning ca- 15-16 kraadine temperatuur oli tõenäoliselt enamike jaoks mokkamööda. Vaatasin enda ümber olevaid jooksjaid ja nägin, et vähemalt pooltel rippusid geelid, batoonid, joogid kas puusal käevartel jne. Ja mul seekord siis mitte midagi. Aga vahet pole.

Muusika staadionil muudkui kõvenes ja kõvenes ja kõlaski stardipauk. Juba 45 sekundit pärast pauku jõudsin stardikanga alla ning kell läks minu jaoks tööle. Mäletan, et Berliinis võttis stardijooneni tulek aega umbes 8 minutit – aga siin on vähem rahvast (6000-7000) ning kõik lasti rajale koos mitte ei jupitatult nagu Berliinis.
Igatahes, kui stardijoonele sai Berliinist kõvasti kiiremini, siis edasi liikus rong aeglasemalt. Staadioni väravast väljapressimine ja edasi linna peal mööda ca. 5 meetrist koridori liikumine hoidis esimesel kilomeetril tempo madala. Seejärel tropp hajus. Esimese kildiga läks aega 4:58, teisega aga ainult 4:20. Samas oli pulsi visanud juba 175ni. Haiguse kaela ma seda ei ajaks. Tervis tundus juba ok.

Võtsin tempot veidi alla ja jätkasin teekonda. Tempo jätkus 4:30/km ja pulss taandus 170 lööki/min juurde.
Üllatus saabus Vondelpargis läbi viival teel, kus maha oli tõmmatud 5 kilomeetri jutt. Kell näitas, et ma olin viimast kilomeetrit läbinud 5 ja pool minutit! Ei saa ju olla! Mis mõttes! Tagantjärgi sain teada, et 5 kilomeetri ajavõtupunkt oli pandud maha 5,2 km peale. Õnneks ma ei muretsenud kaua, kuna 10 km vaheaeg tuli seda kiiremini kohale. Isegi ehk liiga kiiresti, sest 45:36 eeldaks lõpuaega 3:12 kanti! Igatahes oli jooks suurele ringile ümber Amsterdami saanud tugeva stardi (maraton koosnes kahest ringist 7+35 km). Kilomeetril 15 hakkas pulsimõõtja näitama kalossinumbreid, liikudes 140 ja 190 vahel. Mis siis ikka tuleb edasi lasta tunde järgi. 15 km juures hakkas liikus rada ka Amsterdamist välja, loogeldes toredalt ümber Amsteli jõe. Tegemist oli ka postiga, millest alates minust enam mööda ei tormatud ning ma olin koos inimestega, kellega oli mul sama tempo. Võtsingi ühele naistepaarile end sappa ja liikusime koos 19 kilomeetri peale. Seejärel tuli täispööre tagasi – jooksime üle Amsteli jõe silla ja pöördusime tagasi linna suunas.
Aiaiai. Pööre tähendas seda, et vastu hakkas puhuma päris korralik tuul, mida soodustas jõe ääres lagedal maastikul looklev rada. Õnneks ma selline pigem raskemapoolne jooksja ning päris tuul mind minema ei kandnud. Aga ikkagi, tempo langes kuskil 4:50/km juurde.
Tuulest hoolimata jätkasin ma tankimispunktides enda jahutamist.
Veidi siis joogipunktidest.
Spordijooki, vett ja märgasid svamme sai iga 5 km tagant. Lõpupoole sai paaris kolmes kohas ka banaani. Ise võtsin igas punktis 1-2 tassi spordijooki, 1 vee kallasin pähe ja svammist tuleva vee keerasin särgi vahele märjaks. Hoolimata tuulest ei hakand külm kordagi. Temperatuur ikkagi 16 kraadi ümber ja kergelt ka päikest. Ning samuti sai söödud banaani. Igatahes laadimist oli üksjagu, kuid piisavalt – sees loksuma ei ajanud ning samuti ei tulnud mõttesse väljakäiku minna.

Kilomeetril 27 kuulsin selja tagant küsimust: Are You from Estonia? Imestama see ei pannud, kuna mu seljas olevale särgile oli kirjutatud „Äripäev marathon team, Estonia“.
Küsijaks oli sakslane Otmar Witzko. Läbinud juba ligi 80 maratoni ning hulga ultramaratone. Paari aasta eest ka 246 kilomeetrine Spartathlon, mille läbimiseks kulus tal 35 tundi. Otmar tundis siiralt huvi kas Tallinnas ka maratoni peetakse.
Huvi oli arusaadav, kuna sakslane oli maratoniturist, kes ühtegi maratoni kordagi kaks korda ei jookse. Nii, et pingutage asjapulgad. Linnamaratonid ja maratoniturism on kasvava trendiga ning ka Tallinn võiks sellele rohkem panustada. Riia maraton on nt. aasta aastalt popimaks ja osalejaterohkemaks kasvanud.

Igatahes. Järgnevad paar kilomeetrit läksid lenneldes. Ehkki su ümber on suurtel linnamaratonidel pidevalt jooksjaid aitab lähem kontakt (vestlus) rasketel hetkel jooksu kergemaks muuta.
Küsisin, mis ajale lähed. Otmar arvas, et 3:20 – see sobis. Ma vaatasin veel kella ja ütlesin, et ehk isegi 3:17 võimalik.
Aga ei olnud. 35 kilomeetri juures läks parajaks kangutamiseks. Kilomeeter hiljem oli paarisaja meetrine lauge tõus, millest paljud ronisid jalgsi üles. Ma vehkisin kätega hoogu juurde ja jooksu ei peatanud. Hakkasin vaikselt oma kohta parandama ning teistest möödunud, aga tempo langes sellest hoolimata. Nägin pidevalt kas vahetult enda ees või järgi Otmari, kuni 40 kilomeetri joogipunktini, mille ta vahele jättis ning minust lõplikult mööda liikus. Selleks ajaks oli selge, et enam aega alla 3:20 ei tule, km-tempo langes kohati 5:15ni, kuid õnneks ka mitte madalamale.

Väike energialaeng tuli veel sisse 41 kilomeetril ja juba oligi näha 80 aastat tagasi OM-ks püstitatud olümpiastaadionit. Sisenesin läbi väravate staadionile, kus lõpetajaid tervitas tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Tegin viimase poolkaare ja jooksin finishikaare alt läbi ja tõstsin võidu märgiks käed pea kohale J Veidi jäi supereesmärgist puudu, aga olen väga ka 3:21:04 rahul. Võrreldes aastatagusega 12 minutit võitu + ka rada oli veidi raskem.

Üllatav oli see, et jooksu ajal ei tekkinud kordagi krampi. Samuti oli maratonijärgne õhtu ja teised päevad jalad täitsa ok-d. Kas ei pannud jooksu ajal 110% välja või lihtsalt parem treenitus? :)
Igatahes andis jooks mulle motivatsiooni, kunagi varsti veel mõni maraton jalge alla võtta.

11 kommentaari:

Martti ütles ...

Maladets, Raivo, vingetlt pandud!

Lugesin seda lugu päeval polikliinikus mobla pealt, kerisin edasi tagasi, täitsa nagu ise oleksjooksnud!
Ja kandge tahtmine tekkis mõelda maratoni peale jälle.

Raivo ütles ...

Tänud ja edu sulle :)
Loodetavasti sul endal kõik ikka korras ja polikliinkus käik oli lihtsalt üks korraline sportlase tehniline ülevaatus!

StenAleks ütles ...

Tubli Raivo!
Äripäeva Maratonitiimi ainus järgijäänud esindaja täispikal maratonil Amsterdamis ja veel väga edeva ajaga;)

Mis su järgmise aasta eesmärk on? 3:10?

Raivo ütles ...

Arvan, et 3:10 alistamine oleks üpris realistlik eesmärk. Tegelikult inspireerib veidi ka sinu Ironmani idee. Aga see nõuaks juba ca. 8-10 tundi nädalas harjutamist. Vaatab ja annan kindlasti teada :)

Rivo ütles ...

respekt, võimas tulemus. muide, vaatasin, et Eesti maratoni edetabelis tähendab see ca 60 kohta tõusu aastaga - 40. koha kanti eelmise aasta 106. kohalt. tõsi, aasta lõpuni on veel aega ehk võib veel keegi kiiresti lipata. sa ise ka, muidugi, vana-aasta maraton ilmselt ka ju tulemas;)

Helen ütles ...

Suurepärane tulemus! Tavaliselt on maratonikirjutised täis valu ja vaeva, vähemalt lõpuosa, aga sinu jutust jääb mulje, et küllaltki mõnusasti tuli see tulemus. Nii et ilmselt on trennid kõik igati asja ette ja õigesti läinud. Ja tõesti, magus on see maratonijooksu mõte.
Edu edaspidiseks!

Raivo ütles ...

To Helen: Õnnestus seekord võimetekohane tempo valida, küllap seetõttu pakkus jooks eelkõige rõõmu kui valu :)
To Rivo: Vaatasin, et JK Hermes pole maratonijooksjate edetabelit pikka ega enam uuendanud. Mul on endal üks tabel põlve otsas valmis meisterdatud, lükkan lähipäeval siia blogisse üles

Kalle Muuli ütles ...

Õnnitlen, Raivo! Kõva aeg. Aga veelgi tähtsam on edenemine, hea enesetunne ja tahtmine järgmine kord jälle joosta. Tervist ja edu!

StenAleks ütles ...

To Raivo:
Sulle sobiks Ironman ideaalselt. Arvestades sinu vormi, poleks sul muud vaja, kui aastaga ujuma õppida:)
Ülejäänud asjad on sul paigas!

Lauri ütles ...

Väga korraalik tulemus. Tubli!

Tundub, et suutsid enam-vähem tempot kontrolli all hoida, seetõttu polnud lõpp ka teab, mis hirmus.

Anonüümne ütles ...

Hi there, I beliеve your website mаy be haνing brοωѕer
compatibility problems. Whenevеr I take а look at your web site in Ѕafaгi,
it lоokѕ fine but when opening in I.E.
, it's got some overlapping issues. I merely wanted to provide you with a quick heads up! Besides that, wonderful blog!

Feel free to visit my blog :: www.paydayloansonlinet3.com
Here is my blog post : Payday Loans