Vaid seitse päeva Amsterdami maratonini. Emotsioonid kõiguvad, kuna nädal tagasi õnnestus end külmetada ja siiani veel kerge nõrkus sees.
Möödunud neljapäeval ehk 17 päeva enne maratoni õnnestus mul end külmetada. Öösel ajas higistama, kerge nohu ja veidi valus kurk, selga lõi kerge närvivalu. Temperatuuri viskas ka veidi üle 37,0 kraadi, kuid mõne päeva kukkus see 36,0 kraadi juurde, kus on püsinud siiani.
Kust ma külmetuse küll üles korjasin – mine võta kinni. Ehk neli päeva varem tehtud kõige pikemast treeningjooksust (34 km). Kuna ilm oli ilus lasin ringi lühikeste pükste väel ning Viimsi poolsaare tipus Randvere teel puhunud kõva tuul võis selleks ajaks juba väsinud organismi oma jälje jätta.
Igatahes hakkasin kasutama kõikivõimalikke meetodeid haiguse vastu võitlemiseks – Engesit, kummelitee meega, neoangiin, küüslauk, saun, külmarohi, citrosept – mida iganes.
Ehkki külmetus töötegemist ei seganud püüdsin jooksust nädalapäevad hoiduda. Rohkem aga ei suutnud. Pidin teadma, mis seis on – mida ma maratonil karta või loota võin.
Jooksin eile poolteist tundi ning püüdsin hoida tempot sarnaselt viimaste aegade trennidega veidi alla 5 min/km. Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes, pärast kümmet läks aga veidi raskeks ja pulsi viskas 170 juurde (samas paika pandud tempo kannatasin ära).
Keskmine pulss tuli 165, mis on ca. 7-8 lööki kõrgem kui lootsin.
Paar lööki võis pulssi kergitada tavapärasest soojem riietus, kuid peamiseks põhjuseks on tõenäoliselt siiski haigusjärgne nõrkus.
Enne maratoni olen plaaninud teha veel kaks jooksu – homme kiiremas tempos tunnike ja kolmapäeval mõõdukas tempos tunnike. Seejärel täielik puhkus.
Nädal on veel maratonini aega, loodan et organism suudab taastuda.
Möödunud neljapäeval ehk 17 päeva enne maratoni õnnestus mul end külmetada. Öösel ajas higistama, kerge nohu ja veidi valus kurk, selga lõi kerge närvivalu. Temperatuuri viskas ka veidi üle 37,0 kraadi, kuid mõne päeva kukkus see 36,0 kraadi juurde, kus on püsinud siiani.
Kust ma külmetuse küll üles korjasin – mine võta kinni. Ehk neli päeva varem tehtud kõige pikemast treeningjooksust (34 km). Kuna ilm oli ilus lasin ringi lühikeste pükste väel ning Viimsi poolsaare tipus Randvere teel puhunud kõva tuul võis selleks ajaks juba väsinud organismi oma jälje jätta.
Igatahes hakkasin kasutama kõikivõimalikke meetodeid haiguse vastu võitlemiseks – Engesit, kummelitee meega, neoangiin, küüslauk, saun, külmarohi, citrosept – mida iganes.
Ehkki külmetus töötegemist ei seganud püüdsin jooksust nädalapäevad hoiduda. Rohkem aga ei suutnud. Pidin teadma, mis seis on – mida ma maratonil karta või loota võin.
Jooksin eile poolteist tundi ning püüdsin hoida tempot sarnaselt viimaste aegade trennidega veidi alla 5 min/km. Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes, pärast kümmet läks aga veidi raskeks ja pulsi viskas 170 juurde (samas paika pandud tempo kannatasin ära).
Keskmine pulss tuli 165, mis on ca. 7-8 lööki kõrgem kui lootsin.
Paar lööki võis pulssi kergitada tavapärasest soojem riietus, kuid peamiseks põhjuseks on tõenäoliselt siiski haigusjärgne nõrkus.
Enne maratoni olen plaaninud teha veel kaks jooksu – homme kiiremas tempos tunnike ja kolmapäeval mõõdukas tempos tunnike. Seejärel täielik puhkus.
Nädal on veel maratonini aega, loodan et organism suudab taastuda.
3 kommentaari:
Head ja kiiret paranemist! Loodan, et taastud ilusti ära saad heas seisus jooksma. Ise olin sunnitud kohalikust maratonist septembri lõpus haiguse pärast loobubma ja tõttöelda on hing siiani haige...
NO PIDAGE VASTU, KUTID!
Tänud. Loodan parimat, aega veel jooksuni taasutada üksjagu :)
Vaatab, mis tänane treening näitab.
Postita kommentaar