kolmapäev, 27. juuni 2007

Rasked hetked

Ultrajooksja Dean Karnazes - ta on jooksnud näiteks 24 h jooksul 5 maratoni jne - on öelnud, et ultrajooksus muutub ühel hetkel füüsilisest korrasolekust olulisemaks jooksja vaimne olek. Ehk, kui hästi 
endaga läbi saad ning rasketest olukordadest üle suudad olla, vaimu murdmata.
 
Minu trennigraafik on viimasel paaril kuul üsna palju kände sisaldanud - allergia, kerge säärelihasepõletik jne. Laupäeval sain taas pika ringi teha ning tekkis juba hea tunne, et jälle on kõik korras ning saab korralikult plaani täita. Seda esmaspäevani, kui sääres jälle miski tunda andis ning lõigutrenn poolikuks jäi. Ortopeed 
vaatab mind üle reedel. Loodan sealt põhjalikumat abi (näiteks põhjuseid) kui "ära siis mõnda aega treeni".

Selline pidev rütmi kõikumine on halb, sest kaob rutiin, mis sellise trenni puhul mul väga oluline, ning kindlustunne arengust. Nii ongi hetkel enda motiveerimine üsna keeruline, sest positiivset meeleolu hoida ning endale sisendada, et see kõik ei pruugi üldse halb olla.

Faasi "jälle jooksma" elasin kevadel juba üle, sest teadsin seda tulevat, ning peale viperusi on rajale saamine hoopis vabastav ja puhas rõõm. Igasugu probleemide kiuste jooksmine aitab väärtustada trassil veedetud aega oluliselt rohkem kui probleemivaba trenn.

Võibolla see peabki nii raske olema, sest tegemist on ikkagi oma keha üsna julge ja kurnava kasutamisega ning sellise kogemuse läbi tulemuse saavutamine on palju väärtuslikum kogemus võrreldes sellega, kui kõik tuli lihtsalt kätte. 30. septembril finishijoont ületades on tunne uhke, kui tead, mis selle kõige taga on olnud. 

Aga pooleli ma ei jäta, seda ma tean ja tiimile (endale ka) luban. Ühelt poolt on loomulikult saavutusvajadus, teisalt tohutu tahe suur eesmärk täita. Nii et vaimu hetkel justkui on, isegi rohkem kui tarvis, aga füüsis pole veel 100% valmis järgi tulema. Ja eks ma endiselt (au)kardan seda distantsi.

Kahe nädala pärast komandeerun natukeseks Vahemere äärde ja pagasis on koht susussidele juba broneeritud...

4 kommentaari:

Ragnar ütles ...

Jooks ei tohigi rutiini sattuda. Siis ei arene. Iga jooks peab olema eelmisest erinev, kas pikkuselt või kiiruselt. Igasugused momendid, kus ei anna joosta kasuta ära ujumiseks, rattasõiduks või üldfüüsiliste harjutuste tegemiseks (kõhulihased, kätekõverdused jne). Kasvõi venita ennast korralikult (30-45 minutit)

Anonüümne ütles ...

Kõrvaltvaatajana küll tundub, et tegemist ületreenitusest tekkinud traumadega. Tausta ei tea, aga kui näiteks ikka põhja all ei ole erilist, siis iga kuu 200km lajatada teeb lihtsalt jalad väga tundlikuks igasguste traumade ja ülekoormuse suhtes. Soovitaks väiksema koormusega teha mõnda aega.

Rivo ütles ...

Ragnar, mõtlesin rutiini all pigem rütmi või harjumust kindlatel aegadel jooksmas käia, mitte vastikut regulaarset tegevust. Seda rütmi ja harjumust pean oluliseks.

Aga jah, jooksust vaba aeg on kulunud sel nädalal ujumisele.

Eks homme näis, mida spordiarst kostab. Võibolla olen tõesti keha liigoptimistlikult hinnanud. Samas, jooksin samas mahus ehk 200 km kuus ka eelmisel suvel ning selliseid probleeme nagu tänavu ei olnud. Talvelgi sai regulaarselt liigutatud, mis varem muidu üsna spordivaene periood olnud.

Ragnar ütles ...

Kindlal kellajal käimine pole ka kõige õigem tegevus. Olen üritanud ise ka sellest lahti saada. Kui sa õpetad organismi kell 19.00 andma endast maksimumi siis võistluspäeval kell 12.00 sa seda ei suuda. Igatahes olen ma üritanud kindlatel kellaaegadel ja päevadel treenimisest loobuda, vaid üritan keha "ehmatada" kogu aeg millegiga. Mõned treenigplaanid on ka nii üles ehitatud, et sa tead kindlalt võistluse kellaaega.