minu esimesed ultratriibulised

Toanaabrid ehk Haanja100 Jala kaks kiiremat - vasakul Ailar Nirgi (9:32) ja paremal Ranno Erala (9:19). Foto: Külli Leola.

tabasin end äsja eilsele 82 km alistamisele mõeldes, et mida ma põen selle 18 pärast, mis jäi tegemata. 82 sai ju tehtud. korralik ultratulemus esimese korra kohta. ja kui lisada siia veel Raivo 100 ning Signe 50 km, siis läks ÄP Maratonitiimil Haanja100 Jalal ju superhästi. Raivo kirjutab peagi oma superjooksust ehk ka.

start anti eile hommikul kell 6. kuna profiili ei teadnud, ei olnud minuteid kaotada ja tuli varakult kütma hakata. et olen sel aastal maksimaalselt vaid maratoni jagu kilomeetreid jooksnud, siis plaanisin 16 tundi liikuda, mis ideaalis annaks kokku 100km. targu haarasin kolleegi Jaana käimiskepid. polnud seda eales katsetanud, nüüd siis pikk päev ees ja aeg ära õppida. oli väga abi, nelikvedu ikkagi.

kuna kiirustades olin pealambi unustanud, pidin varahommikuses metsas esimesel ringil peagi mõned minutid ootama, et järelt tulevad mind enda sappa võtaks. sest jalaga katsumine, kas ees on vesi või auk või midagi muud, oli küll naljakas, ent jube tüütu ning juurikate otsas koperdamine ka ebameeldiv. nii siis kulgesingi paar ringi teiste sabas. aitäh siinkohal Anu Talule (Westline Team) valgustamise eest :)

teise ringi lõppedes oli sinisest kumast saanud valgus ja nii hakkasin tempot tõstma. kuna nüüd juba mäest laskudes nägi, mis trajektoori hoida, et võssa ei tüüriks, siis hakkasingi laskumisi joostes võtma ning esimeste ringide tunnine tempo paranes peagi 55-54 minutile. et hakkasin ajavaru koguma - võimalikuks hilisemaks kustumiseks ning pimedas metsas komberdamiseks.

Ja kolm kiiremat naist - vasakult Monika Irves (11:14), Janika Ardel (10:39) ja Kadri Parts (14:03).

esimeste ringide järel liikusingi peamiselt üksi, vahel vaid toakaaslastega mõned sõnad vahetades ja möödujatelt või kellestki möödudes "jõudu" soovides. sobis. ilm oli ilus, päeval näidati päikest ka ning temperatuur tõusis pea 10 kraadini. kinni hoidsin numbrist 16 ehk ringide koguarvust. piisavalt väike number, mille kahanemisele mõelda, kui võistluse kulgemine pähe tükkis.

toidupunktidest haarasin igal korral soola ja kurki ning topsi jooki - esialgu spordikas, poolest edasi ka koolat. kui olemine nüriks kippus, mõtlesin jagatavatele präänikutele. toimis.

20. km kandis sain kätte hea ökonoomse rütmi, millega lõpuni hoidsin. üldse suutsin miski toredasse transsi minna, et ei pannud eriti ei ümbrust ega muud tähele. tuju oli hea, minek mõnus ja mõtlesin niisama igasugu asju. aeg ja rada lendasid.

vahepeal tühjendasin mitu korda tossu mudast ja sodist, mis soki vahelt sisse kippus pressima - natuke ebaõnnestunud maastikutossudisain - korgid on vägevad ja aitavad mudas ronida, aga loobivad sodi üles. ja 30. kandis hakkasid paar varvast ja suss villi vormima. mulle tundus see mu rajalt eksitamisena, nii sättisingi paelu, et jala liikumist piirata. mõtlesin, et kui tulebki mingi vill, siis küll ta hiljem paraneb. rajal aega aga juurde ei anta ju ;)

maraton tuli 6:31ga. üle ootuste nobe. mõtlesin siin, et sellise tempoga võiks juba kell 21 ehk tund enne kontrollaja lõppu lõpetada. ideaalis.

siis hakkas vasem põlv laskumistest ikkagi tuikama ja nii tegingi poole peal sisemise mõttepausi - järsemate laskumiste asemel võtame hoopis tõuse jooksuga. kui hullemaks ei lähe, rühib edasi. ei läinud, rühkisin. see taktika pani kohati jooksjad mulle tõusudel selg ees vastu tulema ;) ajaliselt sellega muidugi paari minutiga ringi kohta hävisin, ent olin siiski plussis. ja kustumist, kusjuures, ei tulnudki, jaksasin lõpuni samas tempos lasta.

vahepeal möödusin taas Signest, kel samuti põlv valus, mis isegi lonkama pani. sellest hoolimata tuli vapralt 50 km täis (aplaus jms).

siis tuli jälle tagant Raivo, kes muretses, et minek on hea. liiga hea. et peab end kogu aeg tagasi hoidma, et vastu seina ei paneks. ette rutates, seina sel korral ei tulnudki.

75. km. kartsin kolmandat veerandsadat kõige rohkem, selline ebamäärane ala, mis võib hõlpsalt vaimule hakata. ei midagist. vahepeal tegelesin korraks reie tagakülje krambioiatusega, mis hoiatuseks õnneks jäigi.

viimase veerandi esimene veerand möödus pimenevas metsas. Raivolt olin haaranud pähe pandava seasilma, kuid poole raja peal hämaras kuuskede vahel mülkas ronides väänasin jalga ja libisesin kaks korda märjal tüvel ohtlikult.

mõtlesin, et vaatan raja lõpuni, kuidas on ja siis otsustan, mis edasi. siis tuli aga viimane suurem laskumine, millele lähenesin lambivalgel, kuid selle harjumatus tähendas seda, et mäest alla liikusin pärast ühe lahtise kivi peal hüppeliigese painduvust harjutades enamvähem tibusammudega, et mitte libastuda. tuleb vist lamp hankida ja seda kasutama harjuda.

püüdsin küll hommikul pimedas seiklemise argumendiga läheneda (et, kamoon, sa oled seda juba ju teinud), kuid see väsinud kehale-vaimule ei töödanud. tuli raske otsus, et sellest ringist rohkem ei tee. siit langes motivatsioon ja tempo ning ringiaeg venis jälle üle tunni. lonkisin finishisse.

nüüd, tagantjärele mõtlen, et võibolla reageerisin üle. väsinud organism kipub võimendama. ei tea.

igatahes kokku 12:31 ja 82 km. kiiremini, kui julgesin oodata. keskmine pulss 131, kaloreid 7400. 76 startinu seas 24. koht.

kerge väsimus oli jalgades, kael oli ka kange. muidu nagu polekski midagi teinud. muidugi selle hetkeni, kui tuli trepist alla minna. täna tegin taastava paartunni jõusaalis kogu kerele, nüüd juba täitsa tiptop.

eks ma paar päeva nüüd põe selle 82 pärast ja püüan mõelda, et "tehtud 82 on parem kui tegemata 18" :P

aga isu täis ei saanud. niiet varsti jälle. kuhugi. ma poleks viis aastat tagasi vaikselt sörkima hakates küll julgenud arvata, et ettevõtmisele, mille nimes "ultra" osalejana asja teha.

peakorraldaja Ain-Ivar lubas järgmisel aastal 4x100 võistlused teha - jala, rattal, suusal ja paadis. peagi siis täpsemalt.

ÄP Maratonitiimi järgmine võistlusstart on hetkel ilmselt Tartu Maraton, kui midagi kiiremat muidugi vahele ei tule. loodetavasti antakse sel hooajal lund ka.

mul on seniks aga esimesena ees spordivaba kuu (mille sisse mahub ka NYC maraton, pealtvaatajana:P) ja puhkus. hästi sujunud hooaja võtan ükskord eraldi kokku.

kummardus ja kraaps korraldajatele ja kaasvõistlejatele.

Haanja100 Jala tulemused.

Haanja 100 ja ÄP Maratonitiim täna Ringvaates - ainult täna

kes ei saa homme Haanja100 Jala ehk 100km jooks-matkal kaasa lüüa, siis espetsiaalselt teile on õhtul saates Ringvaade üks lõik, kuhu Marko Reikop ÄP Maratonitiimi õhtul homsest hullusest rääkima kutsus. vaadake järele, mis me Raivo ja Signega lobiseme. kell 19 ERRis siis.

aga homsest. püha eesmärk on 100 km. vaim on ammu valmis, keha tundub, et ka. eks homme näis. ilma lubab kuiva ja seltskond on raju. ärevus koguneb, varustus on valmi. niiet tuleb tore päev, ma arvan.

Haanja100 Jala - 5 päeva

jõu- ja iluvõtted maastikujooksult. Foto: Salomon.

... nii ütleb pulsikell. mitte, et see meelest ära võiks minna. pigem nagu meeldiv detail. meie maratoonaritest on stardis kolm - Raivo, Signe ja mina (võibolla lisandub ka Raul). minu eesmärk läbida 100km, kuna joosta palju ei plaani, siis kasutan ilmselt suure osa kontrollajast ära. teised räägivad oma plaanidest ehk ka peagi.

muidu võistlusele kirjas poolsada hullu, eesotsas ultrajooksutippudega, ning Tallinnast stardime ka kahe autoga, et blogis üleskutsele reageerinud hullude seltskonda ära mahutada. tuleb mõnus nädalavahetus. ilma lubab sooja, ent niisket.

pärast 6 tunni võistlust olen korralikult koormust hoidnud ja ega ette valmistada eriti ei oskagi kui et püüda korralikult puhata ning uued maastikusussid (Salomon Speed Cross 2) jala järgi sisse käia. homme saab neid ehk maastikule ka proovima, seni võib rahul olla. kaalun ka keppide kaasa võtmist. äkki distantsi lõpuosas abiks.

muidu olen talihooajaks vaikselt sättima hakanud. jooksu ja spinningut sisse toonud, sest uisutamine taandub peamiselt ilma jõuvõtete tõttu seniselt kolmelt korralt korrale-paarile nädalas sisehallis (tehnikatrenn peamiselt) ning rohkem ruumi muule, lume tulles suusale (loodetavasti). aga enne talve algab järgmisel nädalal puhkus ja trennivaba kuu, mille kõige sportlikum hetk on ehk NYC maratoni finisheerimise nägemine :P ja siis uue hooga.

ja värske ajakiri Jooksja kirjutab palju maratonijooksust ning veidi ka Raivost ;)

tänast 100 km ära viska homse varna ehk lähme jälle hulluks

matkajad Haanjas, taamal Suur-Munamägi. foto: Adventuretreks.com.

täitsa segased, aga veidi vähem kui kolme nädala pärast jälle Haanjasse minek. kui kevadel suusatasin seal 100km, siis sel korral plaanis Haanja100 Jala. nimi vast kõneleb.

kontrollaeg on 16 tundi, start 30. oktoobril kell 6. tõsi, 100km läbimiseks selle ajaga peab ilmselt jooksma päris palju. kuid samas võib just nii palju uhada kui tuju, tahtmist ja vormi on. rajal saab süüa-juua, lobiseda. kõnnitakse 6,25 km ringil.

mul on igatahes elevust juba mitme päeva eest ja uni rahutu - no mõtle ise, start ja finish pimedas ja pealampidega, äge maastik, ilmselt keeruline ilm, pärast kontide soojendamine saunalaval õlle seltsis. äge ju. ja sellele järgneb siis puhkusekuu, mis saab olema spordivaba.

õhtul siis poodi maastikupaput valima, et see lähinädalail sisse käia.

kui keegi siinse blogi lugejaist tahaks ka tulla ja näiteks transpordi-majutust klapitada (püüame midagi stardipaiga ehk Haanja lähedale leida), siis jäta kommentaar.

Rohelise ultrajooksja pidupäev

Rivo on siin juba möödunud nädala Stamina poolt korraldatud üritust „Kuus tundi liikumist“ kajastanud, aga viskaks ka ise kiire tagasipilgu paari päeva tagusesse võistlusse ja paneks mõned emotsioonid paberile.

Möödunud laupäeval toimunud üritus oli minule kui nn. väga rohelisele ultramaratoonarile jackpoti võitmine. Võistlus oli toredalt korraldatud, konkurente ei olnud ning auhinnad täitsa vahvad :)

Kuna rahvaspordiüritus „Kuus tundi liikumist“ tekkis nagu välk selgest taevast kõigi võistluskalendrisse, siis polnud aega kaua seedida ja tuli reageerida kiirelt.
Ega ma tõenäoliselt ei oleks sellest võistlusest teada saanud, kui Rivo poleks nädalapäevad enne võistlust saatnud ringi käima e-üleskutse „Et kuulge vennad, 2. oktoobril toimub selline vahva üritus Lillepi pargis, – teeme ära!“.

Kuna pärast SEB Maratoni pole endale uut sihti seadnud on treeninguid jäänud soiku. Seega mõtlesin, et teeb enne lõpliku otsuse langetamist paar kerget trenni ära. Vaatab, mis pulss räägib ja seejärel otsustab. Proovijooksud väga hõiskama ei ajanud – tempo madal, pulss kõrge jne. Aga otsustasin siiski, et läheb matkab trassi mõnuga läbi ning endale mingeid sihte ei sea.

Jäi vaid küsimus – kas viisvarvastega või ilma?
Kuna maratonijärgne valu oli veel meeles kaalusin varianti, et laseks esimesed kolm tundi varvikutega ja teise poole tavatossudega. Nagu mingi vaheldus ka. Kuut tundi ma viisvarvastega vaevalt asfaldil elusalt vastu pean.
Lõpuks sai siiski täielikult ümber mõeldud ning otsustasin läbida kogu trassi tavaliste Adidega.

Enne jooksu jõudsid ikka väiksed sihid silme ette tekkida. Mitte niisugused, millest küünte ja hammastega kinni hoida – aga pigem sellised enda jaoks.
Kalkuleerisin, et kui õnnestub joosta 25 ringi (62,5 km – ringi aeg 14:24) oleks ülihea ja ka 24 ringi (60 km – 15:00) oleks täiesti OK.

Start.
Möödunud laupäeval oli kella üheksa paiku hommikul stardis vaid kaheksa jooksuhuvilist. Eks see oli tingitud sellest, et üritus mängiti välja väga paindlikult. Startida võis kella 900ks-1430ni ja arvesse läks ka vaid ühe ringi läbinute tulemused. Nii saigi päeva lõpuks endale jooksutulemuse kirja poolsada osalejat.

Pärast stardipaiku tuiskasid rulluisutajad oma teed ning jooksjad hakkasid neile vaikselt järgi venima – mina ühes nendega. Kuna tempo tundus väga madal, vedasin pärast sadat meetrit end jooksjate rivi ette ja hakkasin vaikselt enda tempos kulgema.
Esimestel ringidel midagi põrutavat ei toimud. Imeilus karge sügispäev ärkas tasapisi ja loodus oli veel mõnusalt vaikne ja rahulik.

Olin pärast teise ringi lõppu tõenäoliselt üks esimesi söögi- ja joogihuvilisi. Toitlustuslaua juures oli veidi kohmitsemist, aga sain oma nodi kätte ja jätkasin teekonda.
Pärast teist-kolmandat ringi viskasin käest kindad ja vahetasin pooltalvise jooksumütsi nokatsi vastu. Pika dressi ja jooksujakki vahetamise osas mõtted ei liikunud, kuna ilm oli päris jahe ja jooksurada kulges enamalt jaolt varjus.
Kuskil teise ringi lõpus tuhises üks vend minust kiire tempoga hooga mööda ja kuskil 20 km paiku vist veel kord. Lootsin endamisi, et sellise tempoga ei saa lõpuni ju ometi välja lasta.
No tegelikult saab küll, aga sel juhul oleks Eestil olnud võtta üks uus väga kõva ultramaratoonar. Rohkem ma seda jooksjat ka ei näinud.
Lõpuprotokolli järgi võis see olla Laur Saar, kes sai 2 tunni ja 21 minutiga tervelt 30 kilomeetrit kokku.

Tegelikult oligi väga palju jooksjaid kokku tulnud, kes ei tulnud kuut tundi taga ajama.
Nt. kuskil pärast poolteist tundi pärast starti üllatas mind veel üks väga kiire jooksumees, kes suutis lühikese ajaga minust tervelt kaks korda mööduda. Protokollist tuli välja, et tegemist oli Ravshan Balgabaeviga, kes võttis 10 km 36 ja poole minutiga.

Kui paar tundi oli joostud, siis oli selge ka, et kui ma lõpuni välja kannatan võib isegi poodiumikohale pääseda :)
20 kilomeetriga (8 ringiga) oli aega kulunud 1:53 ning ma juba kalkuleerisin, et sellise tempo jätkamise korral õnnestub isegi 25 ringi (62,5 km) täis teha. Selle mõttega elasin kuni 37,5 kilomeetrini (15 ringini).
Siis aga tabas mind esimene tagasilöök. Ringi ainsal veidi järsemal tõusul tundsin, et lihased muutuvad kangeks ja jooksmine vaevaliseks. Võtsin paarikümne meetrise tõusu kiirkõnniga ja jätkasin jooksu. Ringi tempo kukkus 15:00 juurde ning siin jätsin ka 62,5 kilomeetrise sihiga hüvasti.
Sealt edasi võtsingi iga ringil selle lühikese järsu tõusu kiirkõnniga. Tempos eriti see tunda ei andnud ning valu lihastes tõmbus ka tagasi.
Küll aga hakkasin pärast seda väikest vahejuhtumit 15 ringil rohkem soola tarbima.

Söömisest.
Kuna ring oli lühike, oli süüa-juua võimalik iga 2,5 km tagant. Kasutasin seda võimalust agaralt. Võiks öelda, et keskendusingi jooksmise asemel hoopis söömisele ja muusika kuulamiseleJ
Ühel ringil banaan, teisel leib, siis banaan jne. Pärast 25 km hakkasin vaikselt ka iga kahe-kolme ringi tagant soola tarbima, nii et leib-sool, banaan, leib-sool, banaan.
Kui tavaliselt olen võistlustel tarbinud spordijooki, siis seekord liikus vaid vee peal. Lihtsalt esimeses joogipunktis jäi veepudel näpu vahele ja nii ma margitruuks jäingi.
Kuue tunni peale võisin ära juua ehk 2,5-3 liitrit vett. Suhteliselt vähe, aga ilm oli ka päris jahe ning oleks saanud isegi vähemaga, millest annavad tunnistust mõned planeerimata boksipausid.

Raske hetk.
Tuli kuskil 40-50 km vahel. Raske just vaimselt.
Üksjagu oli juba joostud. Üksjagu oli veel minna. Peast käisid läbi mõtted, et oh kui tore oleks kindlasti istuda J Siis sai aga mõeldud, et mida kuradit. Nädal tagasi joosti edukalt kahe eestlase poolt läbi Spartathlon. Mina nüüd siin 60 km peal hakkan virisema.
Ja jooks läks kergemaks. Pärast 50 km tuli teine hingamine. Samm muutus kergemaks ja valu läks meelest. Jalad aitas kõhu alt välja kiskuda ka kõrvu jäänud teadvustaja sõnad – nagu oleks 21 ringi (52,5 km) läbinud kaks võistlejat. Kas keegi hingab mulle kuklasse?
Rapsima ei hakanud, aga keerasin kergelt veel tempot juurde. Keegi minust ei möödunud, küll aga õnnestus viimasel ringil teha enda päeva kiireim ring (13:39).
Kokkuvõttes alla 14 minuti kestnud ringe tuligi vaid neli ning üle 15:30 läks kaks ringi. Nii, et sai hoitud enam vähem ühtlast tempot.
60 km koguaeg siis 5:50:47
Teine koht tegi ära 52,5 km ning kolmas-neljas 50 km.

Kahju, et osavõtjaid oli vähe, aga ikkagi oli tore võita :)
Ja kusjuures auhind oli ka igati asjalik – Adidas Micoach, mis mõõdab pulssi , tempot, läbitud teekonda, mida saab ühendada MP3 pleieriga ja mille sisse ehitatud nn. „treener“ annab sulle jooksu ajal hüva nõu.
Igatahes jooks oli motiveeriv ja tõenäoliselt tuleb varsti endale uus eesmärk paika panna.

Raivo võitis 6 tunni ultrajooksu

ÄP maratoonar Raivo, kogus laupäeval 60 kilomeetrit ja võitis 6 tunni ultrajooksu. Fotod: Spordiportaal


et siis pealkirjas kirjeldet lugu. ÄP Maratoonitiimi liige Raivo läbis täna Lillepi pargis toimunud 6 tundi liikumist ettevõtmisel kuue tunniga 60 km. ja pani sellega jooksjate arvestuse kinni. "Täitsa normaalne, 60 km plaanisingi," kommenteeris Raivo hetk tagasi. vägev värk. Raivo kestvusspordipühendus sai väärikalt tunnustatud.

ÄP maratoonar Raul kogus 25 kilomeetrit.

rajal käsid veel Raul ja allakirjutanu.

ÄP rullimaratoonar Rivo (keskel).

minu eesmärk oli sõita 100km ja selle täitsin GPSi järgi 10% kuhjaga, teisel ringil külje puruks kukkumisest hoolimata (neljas kord siis hooajal veri välja saada). siis, pärast 4+ tundi sai isu täis, sest olin kodust ka kohale veerenud (ca 5 km otsa). super ilm, võistluskaaslased ja raja 2,5 km pikkus mulle meeldis. ei ole tempel igaveseks mälus, koduraja eeliseid sai ilusti kasutada.

mis endal meele eriti heaks teeb, on vorm. pulsikell näitas võistluse keskmiseks 136 lööki, paari sprindi tõttu sain korraks maksimaalse ka kätte. lisada siia veel inf, et enamus kiiretest veeresid suurte ehk 110mm ratastega, mina aga 100mm peal, ent jõudsin ikkagi kiiretega koos tööd teha, gruppigi vedada ja sõit ei olnud piin, siis ülihästi.

veel fotosid. kirjutasin oma 100+ rulluisutamisest eraldi oma uisublogis pikemalt.

uisutaks või jookseks. kuus tundi?

Tallinna Rulluisumaraton Lillepi rajal. laupäeval siis veerejad jooksjatega koos. juuni 2010.


vähendan üleskutsega küll enda poodiumivõimalust, aga seltsis pigem segasem. segasem, mitte et kreisim, vaid mõnusam.

nii et suvele punktipanekuks Lillepi pargis (seal Pirita selveri kõrval) kergliiklusteel saab eeloleval nädalavahetusel kuus tundi kas rullida või joosta. plaanime Jaana, Signe ja Raivoga (vist ka Raul) kohal olla. et ilm lubab kuiva ja soodsat tuult, tahaks 100 km täis sõita. et saaks hooaja lõpuks isu täis või nii.

start-finish avatud kuus tundi, võib rohkem teha, võib vähem. auhindu saab ka.

toimub sel laupäeval kell 9-15. info ettevõtmise kohta siit. tulge ka.

Heleen Vennikas läbis Spartathloni! (täiendatud)

Esimese eestlannana ja neljanda eestlasena lõpetas eile õhtul kella kuue paiku edukalt oma 246 kilomeetrise teekonna Ateenast Spartasse Heleen Vennikas. Super!! :)

Reedel kell seitse hommikul alustatud Spartathloni läbimiseks kulus tal koos isa Peeter Vennikasega täpselt 35 tundi 5 minutit ja 53 sekundit.
Kokku läbis ränkraske ja 36 tunnise ajalimiidiga võistluse sel aastal http://www.spartathlon.gr/ saidi andmeil vaid 128 ultramaratoonarit.

Kokku läks reede hommikul rajale koguni 351 sportlast, teiste hulgas koguni viis eestlast. Lisaks Heleenile ja Peetrile veel Pille Vennikas ning Aivar Luud ja Aivar Arike.

Kaheksa internetti riputud kontrollpunkti vaheaegade põhjal võib järeldada, et esimesed kümme tundi liiguti viiekesi koos ja jõuti 81 kilomeetrini üheaegselt 9 tunni ja 23 minutiga.

124 kilomeetri peal (35 kontrollpunkt) jõudsid esimestena eestlasest Aivar Luud ja Aivar Arike 15 tunni 27 minutiga. Peeter ja Heleen olid kohal 15:50ga ja Pille Vennikas 16:18ga.

172 km (52 kontrollpunkt) enam Pille Vennikas endale aega endale kirja ei saanud.
Aivar Luud läbis selle punkti 23:57ga, Aivar Arike 24:04ga ja Peeter ja Heleen 24:17ga.

195 km (60 kontrollpunkt) oli rajalt kõrvale astunud Aivar Arike.
Aivar Luud jõudis kohale 27:25ga ning Peeter ja Heleen Vennikas 27:41ga.

222,5 km (68 kontrollpunktis) pole enam aega kirja saanud Aivar Luud.
Peeter ja Heleen on kohal 31 tunni ja 59 minutiga.

Tänase seisuga on Peeter Vennikas läbinud Spartathloni edukalt juba neli korda, kusjuures 2004. aastal jõudis ta finishisse koguni kuuendana (aeg 28:44:42).

Aivar Luud on lõpetanud Spartathloni edukalt 2008. ja 2009. aastal. Üleeelmisel aastal kulus tal trassi läbimiseks 29:30:08, millega oli ta kokkuvõttes kolmeteistkümnes.

Kõige esimese eestlasena läbis Spartathloni juba 1994. aastal Peeter Kirpu, kes jõudis Ateenast Spartasse 31 tunni ja 36 minutiga, mis andis toona kokkuvõttes kaheksanda koha.

Spartathloni 246 km pikkune rada järgib Ateena sõnumitooja Pheidippidese teekonda aastal 490 eKr. Ateenast Spartasse, et kutsuda kuningas Leonidaselt abi pärslastest vallutajate vastu. Kreeka ajaloolase Herodotuse andmeil läbis sõnumitooja teekonna kõigest pooleteist ööpäevaga (ca. 36 tunniga).

1982. aastal sõitis Briti õhujõudude komandör John Foden koos nelja kompanjoniga Kreekasse, et testida selle ulmelisena näiva legendi vettpidavust. Viiest sõjaväelasest kolm lõpetas distantsi edukalt. Neist üks (John Scholtens) sai aja koguni alla 36 tunni (34 tundi ja 30 minutit). Juba aasta pärast pandi alus Spartathloni ultrajooksule.

Trassi rekord pärineb 1984. aastast, mil „jooksva jumalana“ tuntud kreeklane Yiannis Kouros läbis teekonna Ateenast Spartasse kõigest 20 tunni ja 25 minutiga.

Kuidas karastus teras vol 3 ehk unise karupoja seiklused

Valu on lahtunud ja teen juba trenni järgmise aasta maratoni heaks.

Aga meeleolukast 12 septembrist.

Vabaduse väljakul olin enne poolt üheksat, jagasin Raivole pulbrit (Enerviti R2 taastusjoogipulber), vahetasime paar sõna ning parimaid soove. Minu õde Moonika, kes osales Berliini maratonil, tuli mind assisteerima ja moraalset tuge osutama.

Viimasel hetkel loobusin oma joogipudeli kaasavedamisest, kuid vöö panin sellegipoolest peale, kuna mul olid omad geelid kaasas. Starti läksin malbel sörgisammul ning Moonika jõudis veel enne stardipauku paar klõpsugi must teha (noh, nagu enne maratonisüütuse kaotamist või nii) Stardis hoidsin tagumistesse ridadesse, kuna mul ei olnud soovi kellelegi jalgu jääda.

Pauk käis ja kukkusin sahistama, päris tasasel tempol, kuna see sai eelnevalt koolitustel kui igasugustel sõnavõttudel pähe raiutud, et tempo olgu alguses vaikne nagu tuuleiil ja saagu see kasvõi väevõimuga tagasi hoitud. Mul tuli see hästi välja, keskmiselt oli esimesed 10 km 7:21 min/km tempos. Trenni sai viimati paar nädalalt mõnikord isegi alla 7 min/km tehtud, aga nii kindlalt ennast ei tundnud, et oleks võinud 5:00 jänesele sappa võtta. Selle 10 km sees ma nägin oma kella pealt igasugu km aegu, kõige väiksem oli 6:58, aga siis ma võtsin ka kohe tagasi. Veits oli ikka minna veel. Need 5:00 jänesed putkasid ka õige kähku mul silmapiirilt. Ise veel mõtlesin, et noh, pole viga, suurem osa massist on ju esimest korda, et küllap väsivad.

Ühti nad väsisid. Kui mul poleks õde pea terve tee jalgrattaga kaasa sõitnud, ma oleks sinna igavusse kustunud, mitte väsimusse. Silmapiir oli võrdlemisi lage, selja taga olid veel mõned kribalad ja minu ees jooksis üks härrasmees, kes väliste tunnuste järgi jooksis minu ees ka kaks aastat tagasi 10 km distantsil. No samad rõivad olid vähemasti ja sama soeng ja suurus ja laius, jooksustiil ja säärelihased olid ka täpselt samasugused. Keegi Dmitri oli ta, selgus hiljema tuvastuse järgi. Tänu talle mul oli veidi põnevam veel, et no nii, väike pingemoment, kes kellele ära teeb :p

Esimene 21 km möödus võrdlemisi kergel sammul, niimoodi sahistades nagu mul plaanis oli, juua ja kõike sain piisavalt. Ühe tüdruku sain ka esimese ringi lõpuks kätte, keda ma kena 15 km jälitasin. Ta teist ringi jooksma ei läinud aga siiski. Moonika oli mulle kõvasti toeks, vahepeal pajatas seal maast ja ilmast ja vahepeal ta muljetas seal teiste jooksjatega. Vahepeal rääkis telefonis isaga, tegi rajalt otsereportaazi a la „… ei ta ikka suhtleb veel ja päris rõõmus ja rõõsa…“ :) Ma esimesel ringil olingi päris rõõsa, jutustasin isegi seal veel ja „Ergotustsoonis“ sai meelalt poose sisse võetud ja nõnda. Ühtlasi sain joosta ühe sammu koos esikoha mehega ja suisa Loskutovi endaga, ringiga sain sisse küll, aga Moonika tehtud pildi peal ma olen korraks nagu „teine“ :). Dmitri oli mul selja taga. 21 km vaheaeg näitas 2:34:48 (7:20 min/km)

Teine ring nii rõõsa ei olnud enam. Lihased olid veidratest kohtadest valusad, kust muidu varem ma ei ole kunagi valu tundnud. Jala ja puusa mingid ühenduskohad näiteks. Siis Moonika soovitas mul vahepeal nagu „keksu“ hüpata, noh nagu väiksed lapsed, kellel on rõõmus meel ja ühes käes pulgakomm ja teises käes lilled ja lindid, teate ju küll. See ei olnud väga mugav, aga selg ees jooksmine oli küll veidi värskendav. See meeletu krambijuku tunne läks leebemaks. Ootasin pingsalt joogipunkte, nagu üldse ei tahtnud tulla need enam. Dmitri läks minust vahepeal ka ette. Jooksin sisuliselt joogipunktist järgmise punktini, manustasin vahepeal geeli. Juttu ma enam ei rääkinud, küll aga Moonika. Kuni 30-nda km-ni ma olingi päris kuss, ütlesin mhmh vahepeal ja mõtlesin, et ei tea, kas mind korjatakse nüüd rajalt maha, sest korraks oli km aeg juba suisa üle 8 minuti ja näis, et 3:40-ga ajavõtumatile ei olnud lootust jõuda. Siis mul tuli hirm nahka veidi. Suure bussiga mees sõitis mul taga ja juht küsis, et noh, ikka on jaksu lõpuni või, ma kiitlesin, et muidugi lõpuni, mis nalja ma siia siis õigupoolest tegema tulin. Mul oli päriselt hirm, et nüüd tuldi laipadele järgi. Manasin suule oma laiema ja värskeima naeratuse, mis mul tol hetkel võtta olin ja sahistasin edasi ning tõstsin tempot. Buss sõitis ka edasi. Hurraa. 30 km vaheaeg näitas 03:44:00. (7:28 min/km)

Kui 33 km peal otsa ringi keerasin, tuli tunne ka teisem, mõtlesin, et noh, nüüd on köömes, kodu juba paistab. Nagu suvaline trenn, 10 km siia-sinna, teoreetiliselt võiks ju kuluda selle peale nii umbes tunnike ja mõniteist minutit. Tuli joogipunkt, rüüpasin ahnelt ja panin ühe geeli ka tasku, Moonika võttis ka mõned topsid kaasa. Dmitri jäi joogipunkti tohkendama ja rohkem ma teda ei näinud ka. Järgnevad 10 km sain ma kätte kõik ukerdajad, keda ma eemalt silmasin ja kätte tahtsin saada. Moonika ergutas ja innustas ning pakkus keelekastet, mis koledal kombel marjaks kulus, janu oli pea koguaeg. Kusagil Pirita teel mainisin Moonikale veel sellise lause, et "kui ma nüüd ka jala läheks, siis ma vist lõpetaks ka". "Jala" mineku all ma mõtlesin, siis mitte jooksmist, kuidagi tol hetkel jooksmine ei tundunud jalgel liikumisena :) Moonika riidles aga selle peale "misasja jala, et millega sa praegu siis oled, ei ole siin midagi!". Mis seal ikka vaielda, vanem õde ju. Siis millalgi Russalka lähistel teatas Moonika, et 10 km jooksjad startisid. Raivo ergutas veel rajalt, et no tubli, 5:15 graafikus ja hop-hop! Ma mõtlesin veel, toho till, see oleks küll enam kui oodatud.

Kusagil Mere pst lähistel tuututas politseipatrull mind poolhalliks ja esimesed elevandid tormasid peale. Moonikaga jätsin sõbralikult hüvasti ja tõotasin kohtumist finishis, kuna 10 km meeste sekka poleks jalgrattur teps mitte mahtunud. Ühel hetkel olin ma keset tõsist võidujooksu, minu ribidesse põikasid nii mõnedki küünarnukid ja rusikad, näkku ja juustesse lendas nii roosat kui valget vedelikku ning ümberringi olid oigavad ja õhku pahvivad välesäärlased. Tol hetkel mõtlesin, et küll oleks hea kui seljal oleks silt a la „be gentle, marathonar on the way“ või midagi säärast…. Minu jalad lihtsalt ei suutnud kiiremini, nõnda ma seal jalus veeresin. Nii mõnedki aga vaatasid tagasi ja ajasid pöidla tunnustuseks püsti ja üks tütarlaps jooksis minuga mõned sammud koos ja innustas takka. Üldjoontes olin ma päris kustunud, aga mingil moel see mass nagu kakkus kaasa ja lõpu eel ma pigistasin veel veidi kiiremat tempot. Finishikoridori astudes aga tõusis nähtavasti minu mõttes jalg kõrgemale kui tegelikult või ei suutnud ma märgata Harju tänava alguses olevat äärekivi, igal juhul koperdasin ma sinna otsa ja lendasin dramaatiliselt keset tänavat. Põlvedest käis helepunane jutt läbi ja ma mäletan, et ma pajatasin kukkumise käigus veel paar sarkastilist märkust selle äärekivi peale, aga ajasin kargud alla ja jooksin lõpuni. Aeg 5:20:02. Kusagilt kostis veel õe hüüd minu suunas ja ukerdasin tema embusesse. Näe, päriselt jooksingi ära. Terve tee, isegi läbi joogipunktide. Hirm oli nii suur, et kui ma käima hakkan, siis jooksma ma enam ei hakka. Teise poole maratonist jooksin 13 minutit aeglasemalt kui esimese poole. Võidujooks Dmitriga lõppes aga 9 minutiga minu kasuks. Õhtul pärast maitsvat õhtusööki (siinkohal pikad paid Raivo ja Co'le) ei tahtnud kuidagi uni tulla, silme ees ketras elavalt terve maratoni teekond ja mõnus oli... ma olen ikkagi tegija, hoolimata unisest läbimisetempost.

Tulgu uued ja väledamad maratonid!

Tegin veidi statistikat oma 11 treeningnädalast ka.

Alates 29. juunist läbisin 3034 minuti jooksul 393 km ja säristasin 26 305 kcal. Esimese maratoni läbijooksmiseks ehk hea küll. Vähemasti ma sain hakkama.

Tuleb aga tunnistada, et maratonil tundsin kõvasti lihasjõust puudu. Võhma oli nagu ülearugi. Järgneva aasta jooksul üritan plaani lisada ka lihastreeninguid. Ma küll ei tea veel mil moel ja kus ma talvel need jooksukilomeetrid läbin, aga eks siis saame näha. Vorm vajab kindlasti parandamist, mõttetut "lisaraskust" on liiga palju praegu, mida kaasas tassida, sellest ma loodan mõõdukas mahus lahti saada :)

Õe silme läbi käis see ukerdamine nõnda

Valu ja viisvarvastega läbi maratoni

SEB Maraton Vibrami viisvarvastega läbitud. Esimest korda nii pikk maa ilma jooksutossudeta asfaldil. Aeg 3:26:50 ehk Amsterdamis joostud rekordajast vähem kui 6 minutit aeglasem. Võiks olla rahul. Aga ei ole. Välja ei hõisanud, aga lootsin salamisi kindlat rekordit. Treeningvorm näitas, et ka viisvarvastega oleks ma suuteline jooksma aega 3:15-3:20.
Pikim trenn asfaldil (30 km) näitas, et maratonidistantsi pikkus ei tohiks saada varvikutega takistuseks ning kaks nädalat enne maratoni tehtud pikk tempotreening näitas väga head hoogu. Täpsemalt sai joostud poolmaraton 1:36ga ehk kõigest viis minutit isiklikust rekordist aeglasemalt. Samas ei andnud ma endast treeningul mõistagi maksimumi ning üksjagu pauerit jäi sisse ka. Lisaks sai veel augusti alguses täpselt nelja tunniga läbi sörgitud Lahemaa käimismaraton.

Mis võis minna siis valesti?
Päev-paar enne jooksu jõudsin ma õhtu kella kaheksaks korralikult ära väsida. Takkajärgi analüüsides võis mingi kerge haigusvimm sees olla. See ei löönud otseselt mind rivist välja, kuid tegi siiski mind paari grammi jagu nõrgemaks.
Mõtlesin laupäeva õhtul, et magan end korralikult välja ning ärkan pühapäeval uue inimesena :).
Pühapäeval äratus 6:15, veerand tundi hiljem korralik müsli ja jogurtilaadung sisse ning 7:15 hüppasin ratta selga ja panin vaikselt Vabanduse väljaku poole ajama. Mõtlesin, et mis see 13 km rattasõit enne jooksu ka ära ei ole. Lisaks oli veel ka ilm super ning kuna mu rattatee kulges enamalt jaolt mööda maratonitrassi, sain juba võistlusmelusse sisse sulada.
Kõik algas hästi. Kaarli puiestee rattaparkalasse jõudsin esimese ratturina! :) Tund oli stardini aega ja vaikselt liikus igalt poolt juba rahvast kohale. Veidi meenutas maratonihommik kolme aasta tagust Berliini maratonipäeva. Tõenäoliselt seepärast, et paljudel olid seljas ürituse korraldajate poolt jagatud oranzi värvi vahetusriiete kotid, täpselt nagu Berliinis :)
Igatahes võtsin vaikselt. Isegi vist liiga vaikselt, sest kui ma 8:45 pakihoidu läksin kotti ära viskama lookles seal ligi saja meetri pikkune saba. Peast käis läbi juba välkmõte, et kas tõesti tuleb seekord lendstardiga maraton. Õnneks läks kottide äraloopimine hoogsalt ning viis minutit enne stardipaiku olin juba stardikoridoris ning ootasin ootusärevuses lähet.
Enne minekut sai veel ühele paarikesele kinnitatud, et tõepoolest lähen nende varvikutega jooksma. Ning ikka omal vabal soovil ning mitte seetõttu, et olen tossud koju unustanud :)
Start!

Alustasin enam vähem tagareast. Mõtlesin, et mis see tuhatkond jooksjat on ning ehk aitabki lõpust startimine liigkiire stardikiirenduse eest. Aitas. Aga liigagi palju… Esimese kilomeetrini jõudsin 5:25ga (olin endale keskmiseks tempoks planeerinud maratonil 4:40 min/km). Oi kuram, mis see on? OK. Inimmass võis hoogu maha võtta pool minutit, aga kuhu kadusid ülejäänud sekundid. Pulsivöö jätsin seekord peale panemata, nii et ei saanud ka kontrollida kuivõrd palju ma esimesel kilomeetril viilisin.

Mõtlesin, et ootab ära teise kilomeetriposti. Hoog tundus juba sees olevat ning joosta sai vabalt ja mõnusalt. Samas ka teine km tuli vaid 5:00ga. Mis toimub?
Kuskil 3-4 kilomeetri kandis sain kätte soovitud 4:40 tempo ning jooks tundus olevat võetud kontrolli alla ning edasi läks kõik mingi aeg plaanipäraselt.
Kilomeetril 13 sain kinni kolm ülikonnastatud jooksumeest, kes pälvisid igal pool ülisuure tähelepanu. Peab ikka väga kõva vorm olema, et ülikonnas 3:15-3:30 tempot kannatada. Joosta oli veel mõnus, kuid tempo oli langenud sinna 4:50/km kanti. Kuid eks üksjagu oli süüdi ka Pirita mere ääres kergelt vastu puhuv tuul. Igatahes otsustasin Russalka juures tempot kergelt tõsta ja jätsin ülikonnad selja taha :)
Esimese ringi viimane neljandik – kilomeetrid 15-20 km tundus veel täiesti tore. Keskmine tempo jäi 4:41/km juurde.
Kuid siis tuli Vabaduse väljak ja vahetult peale seda poolmaratoni vaheajamatt. Koondaeg 1:41? Kas viimastel kilomeetritel on tõesti nii kõvasti mul tempo langenud. Kas enam vähem rahuldava aja saamiseks tuleb teine pool joosta tõesti esimesest poolest 2 minutit kiiremini. Selles kohas lõi mul sisse esimest korda kerge ärevusenoot ning tekkis hirm, et soovitud rekordaeg jääb tulemata. Kuid ma ei kaotanud veel lootust.
Selge oli aga see, et samm muutus raskemaks. Kilomeetritel 20-25 jäi keskmine tempo 4:52 juurde. Üritasin tempot parandada, aga 4:50st kiiremaks ei tahtnud tempo minna.
Lisaks muutusid 25 kilomeetril jalatallad väsinuks ning hakkasid kergelt tulitama ja kõige tipuks oli tekkis mul ka tunne, et nüüd kohe-kohe lööb säärde kramp. Selle vältimiseks hakkasin igas joogipunktis peatuma ja viskasin hinge taha leivaviilu koos spordijoogiga (ette rutatult olgu öeldud, et krambid mind kokkuvõttes ei kimbutanudki).

Igatahes edasiliikumine oli raske, kuid joosta jäi veel üle viieteistkümne kilomeetri. Püüdsin tempot hoida ja kannatasin. 25-30 km suutsin hoida end liikumas veel 4:50/km juures. Kuid siis tuli taaskord Pirita tee ning seekord tundus vastupuhuv tuul juba päris laastavalt oma tööd tegevat. Ai-ai. Jätkus paras kangutamine. Mulle sobiva tempoga kamraade ümber ei olnud ning üksi joostes langes 33 kilomeetril tempo korra ka 5:25/km juurde!
Siis oli selge, et midagi enam kaotada ei ole. Kõik on juba kaotatud.
Keegi veel hüüdis raja kõrvalt või rattalt, et läheb-läheb. Ilusti tuleb kolme ja poole tunni sisse. „Mis kolm ja pool tundi. Kas ma selle nimel tulingi rajale!,“ mõtlesin endamisi.
Russalka juurest Paksu Margareetani (37-40 km) suutsin tempot hoida ehk vaid 5:10/km juures. Kuid seejärel tuli valus hetk. Sõna otseses mõttes. Nimelt oli ca. 500 meetrisel munakiviteelõigul jooksmine vanalinnas kaitsemüüri ääres pea väljakannatamatult valus. Nagu oleks jooksnud paljajalu peene kruusa peal – talla alt kõik torkis. Tempo langes ning siit kuni finishini oli ka lõik, kus mul tuli jooksjaid endast mööda lasta. Aga mul oli kama. Nüüd oli peaasi, et enam vähem finishisse jõuda. Viimased sada meetrit olid ühe trassi raskemad, kuna tuli taas joosta mööda ebatasast munakiviteed. Silmist lõi tuld, kuid surusin hambad risti ja jätkasin jooksu meenutavat liikumist.
Ja siis oli kõik läbi. Kell lõi selja taga mu aja protokolli…

Läksin üle väga vaiksele käimisreziimile, aga ikka oli käia väga tulitav. Ning lisaks hakkasin tundma, kuidas kogu alakeha oli nagu puine ja valutav lihatükk. Tõenäoliselt said pärast valu tekkimist taldades teised lihased lisakoormust, et mind edasi viia ning väsisid trassi lõpuks korralikult ära.
Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist oli ühe kõige raskema maratoniga üldse, mida ma olen jooksnud. Pärast jooksu õhtul kodus olin igatahes väga suss.
(Vesiville taldade all pärast jooksu ei avastanud. Küll aga ühe korraliku verevalumi – ehk sellest ka valu)

Kõike eelnevaid tegureid arvesse võttes ma enam täna (kuus päeva pärast maratoni) oma aja üle väga pettunud ei ole. Läbi valu, kerge haigusvimmaga ning viisvaravastega enam vähem 3+ tulemus, kust edasi saab vaid paremaks minna ;)
Kas jätkan viisvarvastega või võtan välja taas tossud?… Tõenäoliselt ikka jätkan varvikutega :)

ÄP maratoonarid debüteeerisid SEB Tallinn Marathonil

nonii. protokolli andmeil lõpetasid Kristel, Indrek ja Raivo edukalt tänase maratoni. ajad vastavalt 5:20, 4:29 ja 3:26. tubli töö ja aplaus.

Indrekule ja Kristelile oli see elu esimene.

muljed siin siis pärast valu lahtumist, eks ;)

ise magasin kahjuks kõik maha ja tööle jalutades vaatasin kadedalt ja rõõmsalt punaste nägudega finisheerijaid, kes linna täitsid. kihvt.

õhtul lähen ise ka sörkima. avastasin paar nädalat tagasi seda uuesti üle aasta proovides, et jooks on ikka äge.

Tallinna Suurmaratonile vaid loetud päevad!

„Hullumaja“, kui kommentaarida ühe sõnaga rahva huvi tänavuse SEB Tallinna Maratoni vastu. Tsekkasin täna varahommikul stardiprotokolli ning maratonidistantsil vaatas vastu tervelt 1105 osalejat!! See annab suurelt silmad ette isegi Baltimaade senini suurimale Riia maratonile, kus osalejate arv on viimaste aastatel olnud 700-800 ümber.
Ja mis kõige üllatavam – jooksule registreerunutest on tervelt 931 eestlased!!! Viskan siia võrdluseks enam kui poole väiksema numbri - 440. See on marathon100.com saidi (super sait – kiidan tegijaid!) alusel 2009. aastal maratoni läbinud eestlaste arv ning tuleb rõhutada, et osalejate arvu poolest oli juba eelmine aasta tõenäoliselt viimase paarikümne aasta rekordiline.

Mis siis sel aastal on toimumas? Tundub, et suusamaratoni ja laulupidude rahvas haistab taas üht kohalikku vahvat (jooksu)pidu ning väga suur hulk inimesi kasutab ära süllekukkunud võimaluse joosta oma esimene suurmaraton läbi otse kodus.
Väga super.

Väga suur osalejate arv on muutnud ennastki ootusärevaks :)
Paremaks enam minna ei anna ning tuleb end ja tervist hoida.
Sestap enam lühikese dressiga väljas silkamas pole käinud, tarvitan mett…
Samuti olen unustanud tugevama trennid. Järjekorras on veel vaid kaks vaikset trenni – 9 km ja 6 km.

Fivefingersi viisvabad pole pärast 500 km läbimist jõudnud veel jalgu ära põrutada ning viimastest villidest on möödas juba head mitmed nädalad :)
Tegelikult õnnestus mul veidi alaseljale paar nädalat tagasi liiga teha. Aga siin oli põhjuseks ootamatult mängu tulnud nn. tavatoss.
Nimelt sai ükspäev rumala peaga visatud porised viisvarbad pesumasinasse ja keeratud mängima liiga kõrge temperatuur. Tulemuseks oli liimist lahti sulanud papud, mis vajasid kingsepa juures veidi kõpitsemist ning mille tulemusena tuli kaks trenni teha tossudega.
Ütlen ausalt, et pärast kolme kuud viisvarvastega jooksmist oli tossudega kohe imelik joosta J
Esiteks oli varbad surutud ebamugavalt kokku ja teiseks oli kand ebaloomulikult kõrgel, mistõttu päkale maanduda oli vägagi keeruline – ikka tahtis kand alati ette jääda. Aga jah. Mäest alla sai tossudega endiselt väga hea hooga sõita – nii, et ikka pärast andis alaseljas mitu päeva pinget tunda…

Ok. Mõned pisikesed hädad on veel olnud. Umbes kuu aega tagasi sai metsas joostud viisvarvastega vastu sambla taha varju pugenud kändu, nii kõvasti et silmist lõi tuld ja päeva lõpuks oli kaks varvast sinakaslillad. Tõenäoliselt tavatoss oleks varbaid rohkem kaitsnud.
Samuti tõmbas üksvahe pöiavõlv kergelt kokku ja valutas, kuid see valu hajus kiiresti esimetel kilomeetritel.
Aga eelnevad probleemid on lahenenud ja uusi „väljakutseid“ pole peale tulnud.
See muidugi ei välista, et pühapäeval tuleb VFFdega jooks lust ja lillepidu :)
Kindlasti võib imeõhuke tald panna pikal maal tallad tulitama ning kindlasti saavad väga suure koormuse ka sääred. Aga elame-näeme.

Hetkel tundub pühapäeval tulevat mõnus lühikese dressi ilm. Sooja lubab ilm.ee stardiajaks kella üheksaks koguni 18 kraadi. Kurk kindlasti kellelgi kuivama hakata ei saa, sest rajal on tervenisti 15 joogipunkti (2,0-3,3 km tagant). Tavaliselt olen ma maratoni ajal igas punktis peatunud, aga seekord üritaks peatuda iga teises „tanklas“.

Tempo.
Ehk õnnestub seekord alustada aeglaselt ja joosta esmakordselt lõpuks ära ka negatiivne split (teine maratonipool esimest poolest kiiremini). Nii tore on rasketel 30-40 kilomeetritel kaaskannatajatest ju mööda joosta ;)
Ma pole aga leidnud siiani rohtu kuidas pärast stardipauku aeglaselt alustada. Ehk seekord suudan end tagasi hoida.
Ajaline eesmärk on ka paika pandud, aga selle jätan seekord enda teada :)

Rajal näeme!

Minu esimesed 42 ehk life is a bitch

Kopin siia värsked muljed oma esimese maratoni selja taha jätnud maratoonarilt (Urve Vilk), kes küll paljude Äripäeva kolleegide ees varjas oma ambitsioonikat eesmärki, kuid kes sellegipoolest läbis 14. augustil edukalt Soome lahe põhjakaldal maratonidistantsi :)

„Kuna olen sellest blogist nii mõnegi õpetus- ja motivatsioonitera leidnud, jagan siin hea meelega oma esimese maratoni muljeid.

Uitmõte maratonirada läbida tekkis kevadel, kindel otsus ja võistlusele regamine alles juunis. Milleks sa seda üldse teed, küsisid paljud. Ma lihtsalt ei viitsi niisama trenni teha, ilma eesmärgita. Kuna suvi, mil spordiklubisse eiti ei tõmba ja tavalisest rohkem ahvatlusi grillimise ja puhkuse näol, tundus hea mõte tekitada endale kohustus rohkem joosta.

Kuna septembris Tallinnas toimuval maratonil on osalejaid ca 10 korda vähem kui Soomes, otsustasin peale pikka kaalumist Helsingi kasuks, kuna vastumeelsus üksi viimaste hulgas finišijoont ületada oli liiga suur, et mugavamat kodulinna eelistada.

Päev enne starti oli üsna närvesööv, õhtuks olin ma lausa tige. Eks see oli väike ebakindlus, mis hinge näris, kaasa ei aidanud seegi, et juba pea võõrad inimesed kippusid küsima, kuidas tunne on ja kas on ikka lootust lõpetada ka.

Tegelikult olin juba nädalaid palavusega löödud päevadel mõelnud, et millesse ma ennast küll mässinud olen. Olgu öeldud, et kaotada ei meeldi mulle kohe üldse mitte, ehk siis antud kontekstis jooksu mitte läbida. Ilmselt tänu tigedale tujule tuli muidu valitsevale öökulliloomusele vaatamata õhtul varakult üsna hea uni, nii et hommikul oli hoolimata vajadusest kell 6 ärgata üsna ergas olemine.

Soome sõit ja numbri ning kiibi kätte saamine möödus ladusalt. Jooks algas kl 15.

Enne starti jäi silma, et enamus osalejaid ei teinud mingit soojendust, isegi mingeid lihtsaid liigutusi a la kerepöörded või väljaasteid. Ebameeldiva erinevusena Tallinnas toimuvatest jooksudest polnud ka mingit koosvõimlemist ega ühissoojendust.

Peale stardipaugu andmist pääsesin finišijoonelt liikuma üsna kiirelt, paari minutiga. Plaan nägi ette, et katkestamine ei tule kõne allagi, pean distantsi läbima vähemalt 6 tunni jooksul, et tulemus kirja saada. Treeningute ning kontrolljooksu põhjal lootsin muidugi paremat aega kui 6 tundi, ilus oleks olnud ca 5.15-5.20, rahul oleksin enam-vähem olnud ka veel 5.30-ga. Unistada ju võib, eks ole.

Kõige raskemaks osaks jooksust osutusid esimesed 18 km. Valitsesid nõrga jooksja kolm vaenlast: kuumus, samas kohati tugev tuul, lisaks pidev väike mäkketõus. No eks väike langus pidi loogiliselt võttes ka seal küngaste vahel kuskil olema, aga tähele ma seda ei pannud.

Kui terve Helsingis veedetud hommiku jooksul olin ma olnud rõõmus jooksuks erakordselt sobiva ilma üle (pilves, jahe, isegi paar vihmapiiska tuli), siis vahetult enne starti läks ilm VÄGA ilusaks ja soojaks. Samas oli kohati üsna tugev tuul, mida oli ka ilmaprognoos tegelikult lubanud.

Palavus ja pidev künkassetõus ajasid pulsi kõrgeks, seda ei näidanud mitte ainult pulsikell, vaid ka ebameeldiv enesetunne. Üritasin pulssi kontrolli alla saada, ikka ronis üle 170. Olin sattunud 5tunniste lõpetajate gruppi. Arvatavasti oleks pidanud veel aeglasemalt alustama, aga kuna tempo oli tegelikult niigi aeglane ja 10 kilomeetri kontrollpunkti läbimiseks ette antud ajani tundus, et väga palju enam polnudki, tundus imelik aeglasemalt ka liikuda.

Joogipunktid paiknesid raja esimesel poolel kuuma tõttu minu jaoks selgelt liiga harva (üle 3-4 km), kaasas oli vedelikust ainult kaks pakki geeli, mida kohe juua ei tahtnud ja mida pidi veega lahjendama. Tagantjäreletarkusena oleks pidanud puhast vett ka kaasa võtma.

Viiendal kilomeetril olin ma jõudnud sellisesse seisu, et olin 100% kindel, et seda jooksu ma ei lõpeta. Et on ainult aja küsimus, millal rajalt kõrvale astun. Kuna esimese 5 km järel oli seda samas justkui veidi kummaline teha, püüdsin vaikselt edasi kulgeda. Üks laul jäi sellest ajast ka kõrvaklappidest eredalt meelde: "Life is a bitch“...

Kuni 18 km avastasin äkki, et naeratan pealtvaatajatele, kui need eriti agaralt ergutavad. Kuumus hakkas järele andma ja reljeef oli tasasem. Samm ja rütm olid ka enam-vähem. Pulss „ainult“ üle 160.

18-30 km oligi kõige lihtsam osa. Tekkis uus lootus. Vedelikupuudus polnud enam nii suur, olin suutnud lisaks rajal pakutavale tekitada igas punktis ka geelipakki väikese varu. Lisaks jagati päris tihti märge svamme, millega ennast jahutada. Ehkki ma enne 35 km mingil juhul kõndida ei tahtnud, oli juba lõike, mis sai kõndides läbitud.

30 kilomeetril olin ma juba kindel, et lõpetan ja seda alla 6 tunni. Mõtlesin, et ainult 12 kilomeetrit veel, nagu tavaline õhtune trenn, mis see siis ära ei ole. Aga kuna jooksmisel, erinevalt käimisest, lõi kramp vaheldumisi säärde ja pöida, lisaks tuikas vaheldumisi selg ja keeras kõht, seda arvatavasti krambivastaste tablettide ja geeli koostoimest, hakkas kõndimist juba piinlikult palju sisse tulema. Ainus koht, mis ei valutanud, olid põlved, ehkki just seda oli karta.
Kaasa ei aidanud seegi, et kõigil nägemisulatuses olevatel kaaskannatajatel tundus olema samuti midagi häda, mistõttu nemadki pigem kõndisid kui jooksid. Viimased hapupiimased.

Tagantjärele on kahju, et ma ei suutnud ennast peale 30 kilomeetrit rohkem ja kiiremini jooksma sundida, sest lootus saada parem lõpuaeg kaugenes iga käidud sammuga. Aga ehk oli see siis millekski hea (vigastuse vältimiseks vms), et muidu mu üsna tugev tahtejõud seekord üllatavalt kergelt alla andis.
Nii ma jälgisin pingsalt kella ja rihtisin, et jõuaks ikka kindlasti alla 6 tunni, aga rohkemat endast välja pigistada ei õnnestunud (isegi mitte selle argumendiga, et mul oli tagasisõiduks laevapilet 21.30 laevale, millest ma lõppude lõpuks maha jäingi).

Meeldivalt jäi meelde veel jooksu eelviimane kilomeeter, mil tee ääres oli rohkem pealtvaatajaid ja ergutajaid ning kuna ma olin viimased kümme kilomeetrit jooksu osas suhteliselt viilinud, oli mul jõudu ja tahtmist veel üsna erksalt see üks kilomeeter joosta.
See-eest viimane kilomeeter kuskil kõrvaltänavatel enne Olümpiastaadionit venis topelt aeglaselt. Aga lõpuks siiski. Kauaoodatud finiš. Ei vehkinud ma kätega ega karjunud hurraa. Ei näinudki vist kedagi, kes oleks seda teinud. Riburadapidi võeti ära kiip, anti kätte medal, jagati jooki ja banaane.

Kui ma terve jooksu olin mõelnud, et see on mu elu jooks (loe: enam mitte kunagi ma maratoni ei jookse, vähemalt mitte võistlusena ja suvel), siis 10 minutit peale finišijoone ületamist ujus kuskilt pähe mõte, et küll järgmisel aastal on lihtne aega parandada, sest ega nii kehva tulemust pole võimalik ju uuesti joosta :D

Kokkuvõtvalt võib öelda nagu ma naljatamisi olen alati jooksmise kohta öelnud: mulle ei meeldi joosta, mulle meeldib tunne peale jooksu. Maratonijooksu kohta kehtib see tuhandekordselt.

Julgustuseks kõigile, kes pole ainult jooksutrennile pühendunud: ka nii on võimalik maraton läbida, muidugi mida vähem on trenni tehtud, seda rohkem peab masohistlikku kuradikest sees olema ja seda kehvema ajaga tuleb ehk leppida. Esimesel korral tasub valida ka tasasem rada ja jahedam aeg, reljeefi mõju jooksu tulemusele ei osanud ma rohelisena enne karta kui alles rajal, mil selgus mäkketõusu ebameeldiv toime minu lauskmaal treenitud vormile. Aga eneseületused on mulle alati huvi pakkunud, nii et kes teab, ehk õnnestub kunagi kõrbejooksulgi ära käia J.

Taustast: Trenni olen viimase 1,5 aasta jooksul teinud 6-8 tundi nädalas. Jooksmist on sellest olnud üsna vähe, keskmiselt korra nädalas. Enne maratoni üritasin üha rohkem trennikordi asendada jooksuga. Nii jooksin paar kuud enne maratoni kaks-kolm jooksu nädalas ja viimane trennikuu enne maratoni neli-viis korda nädalas, korraga 10-13 kilomeetrit, korra nädalas 20 km. Kontrolljooksuks sai tehtud 3 tunniga 28 kilomeetrit 10 päeva enne võistlust“

Ajad rajal:
10 km 1.11
21 km 2.42
30 km 3.58
42 km 5.50

Keskmine pulss 158
Kõrgeim pulss 179
Kulutatud kaloreid 4396


Urve

progress ühes ja teras teises käes

Ma olen vahepeal arengut näinud. Ei, ma ei jookse km 4:45 ega ka 5:45-ga. Kõige kiirem km on trenni käigus läbitud 6:38-ga. Ma olen päris aus, ma olen aeglane nagu unine karupoeg, aga pärast 29. juunit, mil ma tegin esimese trenni, ma vudin suti kiiremini küll. Aga mitte sellest ma ei tahtnud praegu rääkida.

10. augusti kaunil õhtupoolikul leidsin ma päris meeldiva jooksurütmi, millega pulss püsib soovitud piirides ja jõudu jätkub kauemaks. Ma pidavat juba tegelikult sellest 10. õhtul siia blogisse ka kilkama, aga kogenumad kakkusid mind veidi maa peale, et oota-vaata, on ennegi neid kilkamise momente tulnud, et oi, kui hea oli. Tolle õhtuni ma ei suutnud aga kuidagi otsi kokku viia, miks mul mõnikord on väga hea ja mõnikord no kuidagi ei ole hea. No, mul on nüüd enamalt jaolt kõik korrad sellest päevast alates head olnud ja kilkan rahus. Rütm rokib. Samasuguse pulsi juures lippan keskmiselt kena mitukümmend sekundit kiiremini ja kuigi midagi märkimisväärset mul ette näidata pole, siis ma teen omal pai ikkagi. Ma arenen :) Kogenumad kinnitavad.

Aga muidu. 14. august jooksin 2 tundi, 16 km, 7:38 min/km keskmiselt. Poolteist tundi oli täitsa ok olemine, siis ühel hetkel lõppes viimne energia tirts ja haarasin suures hädas tee kõrvalt põldmarju. Midagi vist aitas, aga mitte oluliselt. Jook oli kaasas, aga tolle ma keerasin kokku veest, sortsust viinamarjamahlast ja törtsust meresoolast. Tundus hea mõte olevat, aga tuli välja, et üldse mitte. Maitses too leotis nagu seebivesi ja ei tahtnud kuidagi suust kaugemale minna. Pärast jooksu ei läinud enam naljalt pulss alla ja üsna närb oli olla. Saaremaa saun ja suitsulest vist klaarisid hullema ära, nii et esmaspäevast jätkus kõik plaanipäraselt ja lisapuhkepäevi ma ei teinud (v. a. plaanipärane pühapäev )

Vahepeal tegin trenni plaani järgi, ostsin omal paar energiageeli ja möödunud laupäeval, eile siis, oli mul 2,5 tunnine trenn. See on ühtlasi plaani kõige pikem trenn. 75-ndal minutil manustasin geeli ja pool tundi enne lõppu panin ühe enerviti tablaka ka põske. Töötas küll. Esimesed kilomeetrid möödusid 7 min/km lähedal, viimased samuti. Keskmiselt oli tempo 7:19 min/km. Jooksin 20,62 km. Lootus jääb ikka endiselt, et ma päriselt ka selle maratoni läbin. Noh, niimoodi päriselt, et ei korjata rajalt maha, sest et, oi ups, näed, kallis laps, aeg on täis tiksunud ja better luck next time. Tea, kas nüüd oleks õige aeg äkki proovida paar intervallitrenni teha või kas see üldse avaldab enam mingit efekti? Ma siiani joondusin ikkagi sellest soovitusest, et algatuseks eesmärgiks aja piires maraton läbida ja et algajal pole mõtet intervalle ja lõike pressida, et võib miskit ära lõhkuda. Mis targemad pajatavad?

Aga natuke hädakisa ka. Põlved. Jooksmise ajal nad annavad tunda ja eile pärast jooksmist ka ja täna ka natuke. Achilleuse kõõlused ei plaksuta ka käsi just. Trepist alla tulles näiteks oleks tunne, justkui oleks sealt tagant paar cm vahelt ära võetud. Mis teha? Miskit kreemi enne või pärast? Külma või kuuma või kinni mässida jooksu ajaks või mida? Siiamaani olen kasutanud pärast jooksu hobusesalvi, miskine marusoojendav möks. Soojendamise ajal nagu on hea, saab pärast hõlpsamalt liigutada ennast, aga mida üldjoontes ette võtta?

Üks hirm on mul siin veel nahas. Üldiselt ma treenin üksi. Varahommikuti. Tihtilugu ma kohtun rajal aga ühe härrasmehega, kes on ilmselgelt vana jooksuäss juba. Teinekord ta jookseb minu taga, mõnikord tuleb vastu. Aga kedagi teist jooksmas ma naljalt ei näe. Tolle rohesärklase mõju mulle on aga see, et kuidagi alateadlikult kipun ma samas rütmis jooksma, mis aga teps mitte mulle head ei tee. Hirm selles, et maratonil on päris kena kari neid jooksjaid ja ma kardan, et ma jooksen ennast võistlusel rihmaks. Minu kiirus on selle massiga võrreldes ju maruaeglane ja äkki siis tekib kuidagi kange kihk vooluga kaasa minna. Tahaks ju ka kiiresti joosta :P Ehk siis, mul on nähtavasti keskendumisraskused. Ma proovisin joosta vahepeal siin ühe noormehega, ta isegi hoidis minu tempot, aga kuna ma juba tean, et tegelikult ta jookseb oluliselt kiiremini, siis juba sellest teadmisest mulle piisas, et tempo oli mul lõpuks ikkagi kiirem, kui mul muidu üksi joostes. Aga eks ma harjutan seda keskendumist ka. Teras ju tahab endiselt karastumist. Ma proovin homme muusikat kõrva lasta, äkki see teeb teise tera.

Minu esimesed kilomeetrid

Tervitades kõiki ÄP maratonitiimi liikmeid reporteerin, et ka minu jalad on pärast aastatepikkust jooksu-eitusfaasi asunud Eestimaa teede kilomeetreid mõõtma : )

Olen seni sügava aukartusega kaasa elanud maratonitiimi saavutustele olles ise veendunud, et minust ei saa mitte kunagi jooksjat ning kõik Berliini ja SEB maratonid ning muud jooksmised toimuvad ilma minuta. Täna pole ma selles sugugi enam kindel :D Vastupidi - mul on kindel soov ja tahtmine järgmisel aastal mõni maraton läbi teha, et teada saada, kas ma olen selleks võimeline? Eks ma olen ennast varemgi üllatanud.

Praegusel hetkel on minu jaoks kõige suurem üllatus see, et ma üldse jooksma hakkasin. Kuidas ma selleni jõudsin, saab pikemalt lugeda Jooksuhullu päevaraamatust, kuhu hakkan regulaarselt oma arengust reporte kribima ning esitan oma tegemiste kokkuvõtteid ka siin blogis.

Tänase päeva seisuga olen käinud jooksmas (tervelt) 3 korda, neist eile esimest korda jooksutossudega varustatult ning eelnevalt teooriaga tutvunult. Pärast esimese kahe korra šokki, et ma ei jõua joosta, on väljavaated pärast eilset trenni optimistlikud - suudan küll!

Tahan öelda suured tänud kõigile ÄP maratoonaritele, sest teie tegemistel on kahtlemata suur osa selles, et julgesin ette võtta uue spordiala ja enda jaoks uued eesmärgid püstitada. Adrenaliinist, nii praegusest kui tulevasest, rääkimata : )

Let's run!