Minu esimesed kilomeetrid

Tervitades kõiki ÄP maratonitiimi liikmeid reporteerin, et ka minu jalad on pärast aastatepikkust jooksu-eitusfaasi asunud Eestimaa teede kilomeetreid mõõtma : )

Olen seni sügava aukartusega kaasa elanud maratonitiimi saavutustele olles ise veendunud, et minust ei saa mitte kunagi jooksjat ning kõik Berliini ja SEB maratonid ning muud jooksmised toimuvad ilma minuta. Täna pole ma selles sugugi enam kindel :D Vastupidi - mul on kindel soov ja tahtmine järgmisel aastal mõni maraton läbi teha, et teada saada, kas ma olen selleks võimeline? Eks ma olen ennast varemgi üllatanud.

Praegusel hetkel on minu jaoks kõige suurem üllatus see, et ma üldse jooksma hakkasin. Kuidas ma selleni jõudsin, saab pikemalt lugeda Jooksuhullu päevaraamatust, kuhu hakkan regulaarselt oma arengust reporte kribima ning esitan oma tegemiste kokkuvõtteid ka siin blogis.

Tänase päeva seisuga olen käinud jooksmas (tervelt) 3 korda, neist eile esimest korda jooksutossudega varustatult ning eelnevalt teooriaga tutvunult. Pärast esimese kahe korra šokki, et ma ei jõua joosta, on väljavaated pärast eilset trenni optimistlikud - suudan küll!

Tahan öelda suured tänud kõigile ÄP maratoonaritele, sest teie tegemistel on kahtlemata suur osa selles, et julgesin ette võtta uue spordiala ja enda jaoks uued eesmärgid püstitada. Adrenaliinist, nii praegusest kui tulevasest, rääkimata : )

Let's run!