uus maailmarekord - 2.03.59

tegin eile uisutiiru osaliselt Pirital SLÕhtulehe Sügisjooksu rajal, kus maratoonarid vastu lippasid. huviga kiirustasin koju, et näha, kes siis võitis.

täna hommikuni polnud korraldaja poolt ühtegi kildu infot, samuti vaiksid nii lehtede online keskkonnad ja spordiportaal.ee. pea terve ööpäeva nullkajastus (lisatud hiljem: liialdasin, ETV siiski tegi uudistes kokkuvõtte) või kajastuse korraldamine organiseerija poolt asjast, mis on Eesti meistrivõistlused. ehk nime järgi vähemasti oluline. ja siis me kohati imestame, miks maratonijooks siin nii vähe popp on.

Haile aga kärpis veel pea 30 sekundi võrra oma maailmarekordiaega - uus mark 2.03.59. aplaus.

Hailelt uus maailmarekord!

Nimi: HAILE GEBRSELASSIE
Aeg; kümmekond minutit tagasi (12:04)
Koht: Berliin
Sündmus: uus maailmarekord maratonijooksus (2:03:59)!!!

Sügisjooks süstis pauerit

Neiud Shnelli tiigi juures jooksusõpru ergutamas Allikas: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi

Pühapäeval Tallinnas peetud SEB poolmaraton kinnitas, et selle aasta Amsterdami maratoni ettevalmistus on sujunud vaatama suht nõrgapoolsele kilometraazile üle ootuste hästi. Paar nädalat tagasi välja hõigatud ideaaltulemusest jäi puudu vähem kui minut.

Stardirajale ronisin veidi ebalevalt. Nimelt tundsin mõningast muret neljapäeva õhtul tehtud lõigutrenni pärast (6*500 meetrit), kus ma pingutasin oma rumalusest veidi üle ning taastumisega tekkisid probleemid.
Asi lühidalt siis selles, et ma kasutan oma jooksudistantsi ja tempo hindamiseks Polari footpodi, mis jooksu kiirendamisel kipub millegipärast madalamat kiirust näitama. Sestap keerasin mis ta keerasin tempot peale, kõige kiirem 500 meetrine lõik jäi mul kella järgi 2:02 juurde (eesmärk oli kõik lõigud 2:00 läbi silgata).

Lisaks tekitas pühapäeval segadust tuuline 10-11 kraadine ilm. Mida selge panna? Otsustasin lühikeste pükste ja pikkade üleskeeratavate varrukatega spordisärgi kasuks Takkajärgi öeldes, oleks võinud täitsa vabalt ka lühikese särgiga joosta, kuna jooks on ikka selline kuum spordiala :P

Aga ok. Poolmaratoni start algas kell 1100 ehk poolteist tundi enne suurt kaost, mis kümne kilomeetri jooksjate ja käijate laviiniga kaasnes :)
Võtsin endale plaaniks joosta seekord lõpuks ometi targalt :) – ehk tõusva tempoga ning teine pool trassist esimesest kiiremini. Lootsin, et üle 4:15/km ei tohiks aeg esimestel kilomeetritel kindlasti minna.

Ma ei tea, kas see oli tingitud sel suvel Eesti vanima kergejõustikurekordi põrmustanud Tiidrek Nurme stardipüstoli pauguga kaasa antud motivatsioonipuhangust, või kiirelt teele lennanud kaasvõistlejatest, aga igatahes esimene kilomeetri läbimisel olin juba patustanud – aeg 4:09. Kuna pulss väga kõrgele ei lennanud (170ni) ning kannatas ilusti ei võtnud ma jalga pedaalilt päris maha. Russalka juures Pirita teele jõudes hakkas tuul kergelt vastu puhuma ning ma püüdsin kellegi selja taha haakuda. Möönan, et oli raske leida endale sobivat tuuletõket, kuna suur osa kiirelt startinud hakkas tempos ära andma – mul oli aga kindel plaan stardikiirendus hoida. Igatahes trügisin üksjagu ettepoole ja kannatasin vastutuult.
Pirita teelt linna poole kannapööret tagasi tehes oli aga juba mõnus pärituul ja jooks läks lenneldes. Esimene 5 km tuli 21:25ga ja pulss püsis ilusti 175 all.
Russalka tagant mere ääres liikusime mööda SEB poolt ehitud rahapuudest ehkki kilomeeter hiljem lükkas pank oma reklaami ümber, teades et tegelikult ei kasva raha puu otsas ja tulge meie juurde nõustamisele :) Ok. Läheb vist juba reklaamiks. Enam ei tee.
Pärast 8 km joogipunkti Mere puiesteel ehk vahetult enne Paksu Margareetani jõudmist tegi üks spordisõber väga tänuväärt tööd, lugedes jooksjatele ette nende hetkekohti (tänud tundmatule siitpoolt). Minu kohanumbriks seal siis 168.

Paksu Margareeta juurest pööras rada korra vanalinna müüride vahele ning liikus linna müüride taga mööda Laboratooriumi tänava kitsast käiku ning pööras Suurtüki tänavale ning Shenelli parki.
Draamateatri juurde teisele ringile lendasin 48 minutit pärast stardipauku. Maad oli kulunud 11 km. Koera sabast oli üle saadud.
Lisasin vaikselt tempot ja tõstsin pulsi 180-185 juurde ning hakkasin kohti võitma. Kilomeetril 13 enne Kadrioru kohvikuni jõudmist möödus minust üks kiirem kahene rong – haakisin neile sappa ja mõtlesin, et kannatan vähemalt Pirita tee kannapöördeni ära ehk niikaua kui tuul vastu. Mõeldud tehtud.
Kilomeetril 16 võtsin ühe Enerviti süsivesikugeeli ja keerasin veel tempot juurde. Kiirus oli 4:10/km ja jalad tundsid hästi kandvat.
Jooksu esimene tagasilöök tuli alles 19 km, kui tuli „ronida“ mööda Rannamäe teed Paksu Margareetani. Sealt sain aga surnud punktist üles ja liikusin tõrgeteta. Finishis jäi isegi veidi jõudu kergeks spurdiks.
Aeg klõpsatas kinni 1:30:52 ehk seitse ja pool minutit varem kui aasta eest. Koht paranes aastatagusega võrreldes 246lt 134ni.
Keskmine pulss jäi 179 juurde, mille alusel võib öelda, et kui oleks rohkem riskinud oleks võinud ehk finishisse ka alla pooleteist tunni vedada.
Ka jooksu spittidega jäin rahule. Esimene 11 km tempoga 4:22km/ ja viimane pool 4:15/km. Justnagu päris.
Igatahes andis Sügisjooks usku, et kevadel seatud kõige optimistlikum maratoni lõpuaeg 3:20 võib Amsterdamis täitsa reaalne olla.

Ümber Ülemiste järve – joostud!

Aerofoto Ülemiste järvest

Möödunud laupäeval sai koos 770. jooksusõbraga tehtud tiir peale tallinlaste veeallikale Ülemiste järvele.

Kui kohati liiga tugevaks kiskunud tuul välja arvata oli ilm jooksuks ideaalne. Just selline, mis sunnib kiiresti jooksma, et sooja saada :)
Olin neli päeva varem teinud kodus ühe mõõdukalt kiire tempoga (keskmine pulss 170) kontrolljooksu ning selle pealt seadsin endale sihiks läbida distants 1:00 kuni 1:05ga.
Ca. 14 kilomeetrine ring algas AS Tallinna Vesi territooriumilt vahetult Ülemiste järve äärest. Vahetult peale stardipauku oli üksjagu sebimist, kuna sadakond meetrit pärast starti pidid võistlejad suruma läbi ca. 5 meetri laiusest väravast, mis viis meid järve sanitaartsooni.
Sõelumist jagus veel kilomeetri jagu, kuid pärast seda sai juba rahulikumalt omas tempos liikuda. Olen sõelumises ka ise süüdi, kuna alustasin liiga kiire tempoga. (lootsin arendada tõusvat tempot, kuid liig kiire alguse tõttu läbisin jooksu teose poole esimesest lõpuks siiski minuti võrra aeglasemalt).
Kõige kiirem käik lükati järvejooksul sisse kilomeetritel 3-4, kui trass liikus mööda Vana-Narva maanteed (jooksu ainus asfaltlõik) ning kus tempo kiskus mul 4 min/km juurde ja pulss ronis üle 180. Päike tuli ka pilve tagant välja ja tekis juba väike mõte, et kas alles neljandik kannatatud. Kuuendast üheksanda kilomeetrini liikus rada mööda järve kaldal looklevat kruusateed. Jooksin omas tempos ning tegin sellega ehk kerge vea, kuna tuul rasis päris kõvasti vastu nägu ja pidurdas kiirust. Üheksanda kilomeetri juures põrutas minust mööda üks kolmene jooksjate rong. Haakisin end selle sappa ja hakkasin kannatama. Polnudki kõige hullem. Ja mis peamine, tempo kergelt tõusis.
Viimased kaks kilomeetrit oli paras cross-country - männimetsas mööda kitsast jalgrada, väikestest küngastes üles-alla. Sealt võisin kaotada pool minutit, kuna ma trügima ei hakanud ning kaasvõistlejate tempo, kelle sappa võtsin, langes ca 4:10 min/km 4:40 min/km.
Finishijoon tuli vastu täpselt pool minutit alla tunni. Ajaga jäin väga rahule, kohaga teise saja lõpus mitte väga. Keskmine pulss oli 185 l/min ehk üks löök alla anaeroobse läve.
Igatahes andis 1/3 maratoni läbimine hea aluse järgmise nädala pühapäeval toimuvaks SEB Ühispanga poolmaratoniks.
Kui ilm on mõõdukalt külm ning kõik läheb ideaalselt võib sihtida ka aega alla pooleteise tunni.

marss mugavustsoonist välja

vaatasin kolmapäeval, et pilves ilm vist peab ja õhtul pakkisingi toas end riidesse ja rulluisukudesse, tegin soojenduse ja venitused ära ning ukerdasin siis trepist alla. enamvähem sünkroonis välisukse paotamisega hakkas sadama. saatsin ilma valjuhäälselt pikalt ning ukerdasin uiskudega tuppa tagasi, et jooksujalatsid jalga panna.

põikasin siis lipates staadionile ja pea kogu trenn möödus egiidi "the loneliness of the long distance runner" all, sest alguses oli lisaks minule üks hing, pärast paar lisaks. vihma lahmas täiega, ent jahe õnneks polnud.

jooksmise lihtsus on ikka kihvt - pole vaja ei päikest ega kuiva asfalti, õues võib uluda tuul ja valada vihma, ikka saab harrastada. kusjuures, ebamugavus mõttest soojast toast õue vihma-lörtsi kätte minna kaob paari korraga. see on piiride nihutamine, oma mugavustsoonist väljatulek. korralik spordikilekas peab päris tugevat vett ning korralikus kunstmaterjalist jooksusokis ei hakka jalg ka pärast märjaks saamist külmetama. sel aastal pole vist ühtki lippamist ilma tõttu vahele jäänud.

pealegi on vihmaga trennil miski teine maik, sest paljudele on loikude vahele slaalomilippamine midagi müstilist ja vastikut, millega ise tegeleda ei tahaks. nende tunnustavad ja samas õõvastust pakkuvad pilgud on juba ainuüksi vihmast ilma väärt.

igatahes, täna on üks trenn juba jõusaalist selja taga. kui ilm annab (risti ette lööv ja palvetav smaili), saab õhtul uiskudele ka.

aga tee siis ise paremini

Pekingi olümpia meenemünt. foto Andres Haabu, Äripäev

eile möödus jooksujalul 1,5 tundi. distantsi ei tea, sest jooksuandur loobus koostööst. ma loobuks ilmselt ka, kui mind kileka taskus ära pestaks. loodan muidugi, et veekindlus siiski töötas ja lihtsalt patarei on tühi. eks lähipäevil näe.

aga Olümpiast. kuna ma pole varem eriti aktiivselt Olümpia toimumise ajal spordiga tegelenud, siis nüüd näen-tunnen, kuidas ise liigutajana on teisi sportimas vaadates asjal hoopis teine mekk man. et aimad, kuidas vormi saada, mida pingutus tähendab, miks aegajalt sportlased ebaõnnestuvad ja kui palju mängib juhus selles, kas tulemuseks on täielik ebaõnn või suurepärane sooritus, mis mõtted rajal võivad peast läbi käia jne.

siia juurde ka Priit Pulleritsu intervjuust dr Mihkel Mardnaga üks mõte, kes ka olümpiakoondise doktor.

Nüüd vähemalt tean, mis on spordis pingutamine. Tean, mida ja kui palju on vaja teha, et jõuda mingile tasemele. Kui ma sporti ei teeks, poleks mul ettekujutustki, mis tasemel on sellised mehed nagu Jaanson või Endrekson. Aga nüüd on mul võrdlusmoment olemas ja oskan hinnata seda, mida nad teevad. Ajakirjanduses võtavad sageli sõna mehed, kes tunnevad küll spordistatistikat, aga sporti ennast ei tunne.

meie rekordid jäävad küll maailma tippidele veel alla, ent kui kusagilt ei alusta, siis ei jõua ka kusagile välja. Eesti rekordeid purustanud ujujad on end igatahes juba ületanud.

Maratoni võib edukalt läbida ka jalgsi

Maratonihirmust ülesaamiseks või jooksmisele vahelduse otsimiseks on ideaalne võimalus läbida 42,2 km jalgsi. 3. augustil toimunud III Lahemaa käimismaratonil jõudis hoolimata raskest maastikust lõpuni 110 startinust 106. Allakirjutanu nende hulgas.

Foto: Lahemaa III käimismaratoni 2 kilomeeter, 3. august 2007

Avastasin käimismaratoni olemasolu internetiavarustest vaid paar päeva enne matka toimumist. Laupäeva õhtul otsustasin, et treeningu huvides võiks ürituse üle vaadata. Kuna sünoptikud ennustasid pühapäevaks vihma ja äikest, mõtlesin et parem teistega märjas ja külmas rassida kui toas nelja seina vahel passida.
Pühapäeva hommik tõotaski kehva ilma, (kuid mida päeva peale edasi seda selgemaks taevas läks ning etterutatult öelduna ei tulnud võistlusel vihma kellelgi kannatada – kui mõned loikudes sumamised välja arvata).

Tegin spordijoogi valmis, võtsin fotoka ühes ja asusin Laulasmaa poole teele. Kuna võistlusele minek tuli täiesti ootamatult ei kavatsenud ma väga pingutama hakata. Lisaks polnud tegemist ka traditsioonilise võistlusega vaid pigem matkaga – st. aega ei võetud, kõik lõpetajad said lõpus väikese karika ning trassi võis läbida lisaks käimisele ka joostes.
Minu esimene mõte oli, et poole trassist käin ja teise poole sörgin.

Võistluspaika jõudes üllatas õrnema poole rohkus. Kui tavaliselt on jooksumaratonil iga neljas-viies naine, siis käimismaratonil oli seis täpselt vastupidine. Tõenäoliselt oli naiste ülekaalu taga see, et ürituse üks eestvedajaid oli Eesti Kepikõnni Liit, mis peaasjalikult koosneb naistest. Ning v-o ei pea mehed käimist piisavalt pingutavaks spordialaks. Mine tea. Igatahes mina sain matkal oma koormuse kätte küll ja küll :)

Võistluse peaorganisaator Helges Mändmets (tervitused temale superürituse korraldamise eest) pidas tervituskõne ning saatis meid kell 1000 Kolgaküla spordikeskuse eest teele. Pärast esimeste tõusude, metsateede ja lagendike võtmist ja hoo sissesaamist jäin ühes tempos liikuma kepikõnni treener Kaiga, kel selja taga juba mitu taolist käimismaratoni. Kuuldes, et Kai on käinud maratoni läbi 6 tunni ümber (respect!) ja nähes, et kilomeetripostidest möödumine andis meile keskmiseks kiiruseks ca. 7 km/ tunnis, otsustasin et ma ei tee täna ühtegi jooksusammu ja vaatame, kuidas maraton nõnda läbitud saab.

Umbes kümne kilomeetri peal jätkasin trassi koos sporditarvete maaletooja Kaupoga, kes ladus endale põhja sel pühapäeval toimuvaks Tartu Rulluisumaratoniks. Jutu käigus tuli välja, et ta oli sarnaselt meie Maratonitiimiga möödunud aastal Berliini maratonil käinud, kuid erinevalt meist rullitamas.
Kaupoga vedasime koos välja poole maa (21 km) peale. Aega oli kulunud 3:04.
PS! Tänu Kaiga ja Kaupoga vestlemisele lendas esimene pool maratonist lennutiivul, hoolimata sellest et raja jooksul tuli mitmeid kordi võtta Valgejõe kanjoni ürgoru hingematvaid (ilusaid) tõuse ja laskumisi (peale maratoni sain Kaupolt teada, et tõuse ja laskumisi oli rajal kokku 540-560 meetri jagu).

Teise poole rajast liikusin üksi ja omas tempos. Võtsin vahelduseks kaamera seljakotist välja ja klõbistasin mälestuseks teha ka mõned pildid. Vaatasin kella ja kalkuleerisin, et kui tempot 0,5-1 km/tunnis tõsta peaks kuue tunni alistumine olema täitsa reaalne.
Aga võta näpust. Ega käimistempot pole lihtne tõsta. Heal metsavaheteel võis kiirus küll tõusta 7,5-8 km/tunnis, aga see oli ka max. Eks veidi võis hoogu pärssida ka kerge väsimus. Aga peaasjalikult oskamatus, kuna tavaliselt ma nii kiiresti ei käi ja tehnika puudub.
PS! Sarnaselt jooksmisega peaks käimisel end kergelt ettepoole kallutama, kuid ma hoidsin ennast liiga sirgelt ning enda liikumapanemiseks tuli pöiaga kaapimist liialt tihedalt ette.

Kolgakülla tagasi jõudsin 6 tundi ja 5 minutit peale stardipauku (keskmine 5 km tempo jäi 41-45 min vahele).
Mõtlesin, et kui tegemist oleks sirge asfaldiga, siis reaalne oleks maraton käies läbida ka 5:30-5:45ga. Mulle tuli see igatahes üllatusena, kuna enne maratoni lootsin, et 7 tunni alistumine oleks väga hea.
(PS! Pärast 6 tunnist 100% käimist tegin mõnisada meetrit lõdvestavat jooksu - oi kui mõnus ja kerge oli :) Ehk siis iga liikumise jaoks töös erinevad lihasgrupid)

Finishis võeti mind (ja kõiki teisi) vastu aplausiga. Kõik lõpetajad said ka väikese karika omanikuks. Lisaks ootas kõiki kuum saun ja grillvorstid salatiga (ahjaa – võistluse keskel oli ka kolm joogi- ja söögipunkti, kus jagati morssi, puljongit, saia-leiba ja muffinsit). Kuna ilm püsis kergelt pilvine ja ca 17 kraadi juures oli aga higistamist vähe ja kaasa võetud joogiga kott oli seekord liiast.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli minu jaoks kõige lihtsama-raskema maratoniga.
Lihtne oli see füüsilises mõttes (keskmine pulss 132), raske aga rajaprofiili arvestades.
Igatahes väga lahe üritus millest võtan võimaluse korral osa ka järgmisel aastal ja soovitan ka teistele. Käimine on mõnus vaheldus.

Ametlik link käimismaratonile: siin

Aeglane maratonitrenn võib pärssida kiirust

Usain Bolt (maailma kiireim inimene), Allikas: www.daylife.com

Möödunud nädalavahetusel tõdesin Kose staadionil, et aeroobsel tasemel tehtav maratonitreening (minu puhul siis pulsiga 155-160/min) ei aita kuidagi kaasa parema kümnevõistlustulemuse saamisel, kus on peaasjalikult tähtis plahvatuslik kiirus.

Ajakirjanike kümnevõistluse tulemuseks jäi mul seekord 3733 punkti, mis jääb kahe aasta tagusele isiklikule alla ligi seitsmesaja punktiga. Samas olen ma enda arvates kindlalt paremas maratonivormis kui kunagi varem.

Ega ma kümbis ausalt öeldes rekordit tegema ei läinudki, küll aga lootsin et 400 ja 1500 meetris võiks näha mõningast paranemist. Aga tutkit!
400 meetri tulemuseks 63,5s (rekord 59,3 s). Jooks väsitas reiepealsed lihased ära ja tõmbas hinge nööriga nii kaela, et olin pärast jooksu terve minuti siruli ja lõõtsutasin. 1500 meetris oli ajaks 5:34 (rekord 5:17) ja samuti andsin enda arvates maksimumi.
Veelgi karmim oli olukord sajas meetris, kus jäin oma kahe aasta tagusele tulemusele alla ligi sekundi (13,1s vs 12,2s) kuigi tingimused olid jooksuks superhead.
Õnneks täheldasin ma kõikide jooksude puhul, et taastumine oli väga hea. Nt. mõned minutid pärast 1500 meetri lõpetamist polnud probleemi minna taastavat jooksu tegema.

Milles siis asi?
Kuna treeningutel on mu tempootsad piirdunud max. kiirusega 4:00/km, siis võib lahjasid tulemusi seletada sellega, et olen koormust andnud peaasjalikult vaid aeglastele lihaskiududele.

Kiirete ja aeglaste lihaskiudude hulk on paika pandud geneetikaga, aga laias laastus jagunevad need kiud inimestel pooleks. Teadlased arvavad, et tugevatel maratonijooksjatel võib olla rohkem aeglaseid lihaskiude ning samas sprinteritel jällegi enam kiiremaid.

Kindel on aga see, et erinevad lihaskiud saavad koormust erinevates liigutuste faasides ja mida sa ei treeni, see ka ei arene.
Kestvusspordis puhul kontraheeruvad lihaskiud võrreldes maksimaalse ulatusega vähe, samas aga peavad need aeglased ja nõrgad kiud vastu pidama tunde.

Kui maratoni algfaasis kasutaktase aeglaseid lihaskiude, siis maratoni edenes kui glükoosivarud kaovad hakatakse kasutama üha enam kiireid lihaskiude, et lihasjõude säilitada. Samuti läheb kiiremaid lihaskiude vaja kiirematel maratoonaritel.
Võtame näiteks Haile Gebrselassie, kes on 10 km viimased 200 meetrit läbinud 25 ja poole sekundiga. Ilma kiirusliku särtsakuseta pole see võimalik.
Nii, et soovitus endale – rohkem tööd anaeroobses tsoonis ehk siis lõigutrenne :) Muidu maratonis tulemust ei paranda

millal sa ikka loed kui suvel

uisulobale sekka ka jooksujuttu. et kolm lugemisviidet.

- Jaapani päritolu kirjanik Haruki Murakami on aastaid pikamaajooksu harrastanud ning ka maratone läbinud. ta viimane teos What I Talk About When I Talk About Running ongi sellest, miks ta jookseb. nüüd inglise keeles Amazoni või Krisostomuse kaudu saadaval. soovitan ka ta intervjuud Runner´s Worldile lugeda.

- Daniel Vaarik on pannud kokku mittejooksuraamatu jooksjatele. inglise keeles mõtteid, mida lippamine tekitab.

You will not find the usual marathon runner’s stuff or tips for becoming a professional athlete. There will be no interviews with doctors or sportsmen and no graphs. There will be no philosophical connections between running and the order of the Universe either.
This is not a paper about becoming the best runner. It is a paper about becoming a better, more creative and joyful person by using running as your tool.

- Paula Radcliffe´i autobiograafia My Story So Far on kihvt lugemine. kui saad teada, kui palju jama (vigastused ja ebaõnnestumised võistlustel) on inimene teel profiks läbi elanud, siis hakkab kohe palju kergem. et alati on lootust. hankisin Krisostomusest, paari nädalaga saab kätte.

- neljas viide mitte küll päris kestvusjooksule, ent 9. augustil tulemas Kõva Mehe Jooks. sisult xdream, ainult lühem:P

elu uisuratastel ehk rulluisk.blogspot.com

vaatan, et uisuteemat hakkab siia liiga palju tekkima. tegin selleks eraldi blogi - Elu uisuratastel.

kelle mure on ohutus?

nutt ja hala, aga üks asi häirib kohati jalgrataste või uisutamisega sportliku aktiviteeti harrastavate tegelevate juures tõsiselt. nüüd mõned kuud ratastel kulgenuna julgen üldistada. tähelepanek peamiselt Pirita tee ja veidi ka Rocca Al Mare tee põhjal.

et kaitsmed on out. enamus, kes mulle eile tunni ja veerandi jooksul Pirita teel vastu veeresid, ei kandnud kaitsmeid. lugesin kokku vist kaks uisutajast kiivrikandjat ja ühe ratturi ning mõned muude piirkondade kaitseid kasutavad tegelased. aga liiklus oli suveõhtule ja ilusale ilmale kohaselt tihe.

üldse tundub, et kaitsmeid kasutavad ratastel-uiskudel vaid need, kellel tundub profim varustus ning paremad oskused olevat.

kiivrid ei näe ju enam väga koledad välja ega kaalu tonne? ja osa vastutust jagaks siin ka poemüüjale, kes kiirelt liikuva vahendi kliendile müüb. võimalik, et seda osades spordipoodides tehakse, ent minu senine kahe uisupaari ostmise kogemuse põhjal ei tundnud kumbki kaupmees huvi, kas ma sõita oskan, on mul korralik kaitsevarustus või tohiks tema mulle ühe ägeda pead kaitsva kooriku müüa.

eriti oluline peaks see olema inimesel, kes hangib oma esimest paari sõiduvahendeid, see paistab ju juba poes proovitiiru tehes silma. jõle palju on selliseid, kes on esimesi kordi uiskudel, samm on ebakindel, kõrvas karjub muusika, ent ei ühtki kaitset keha ümber.

meenus siis dialoog ühe autojuhiga.
kolleeg istub esiistmele juhi kõrvale.
juht "miks sa turvavööd peale ei pane?"
kolleeg "ma usaldan sind"
juht "mind küll, aga kas ka kõiki teisi juhte?"

nii ongi, et võid end ja oma uiske usaldada, ent kui keegi sulle rattaga ette keerab või kellegi koer rihma otsas ootamatult risti üle tee lippab, siis haiget saamise taset annab alandada. nüüd mõtlengi, et teeks ükskord tiiru väljas ja küsiks igalt kaitsevahenditeta vastutulijalt "kus Sinu kiiver on?".

hea oli eile aga see, et Pirital oli üks teelõik, mis muidu oksterisu all ja uiskudel suurel kiirusel riskatne läbida, ära puhastatud. osalt vist isegi pestakse tänavaid. kiitus.

nädalavahetusel Stamina Rahvarulli järgmine etapp. tugev huvi on osaleda, kui see vaid pea 40 km Tallinnast ei toimuks.

ja tegelikult käin ikka veel jooksmas ka. lihtsalt selle juures on vähem avastamist;)

rulluisuvõistlus - check

esimene uisuvõistlus selja taga. harrastajate ettevõtmisele olid pea kõik tulnud madala saapaga, mis lubas aimata kiiret sõitu. oligi. et olin viimase pooleteise kuu jooksul vaid kolm korda uiskudel veetnud, veidi pelgasin seda.

algus oli kiire ja esimese veerandtunniga pingutasingi tempoga veidi üle ning siis lasin kiirust alla, et pulssi veidi rahustada. tundus, et osad tegid sama vea ning kiirust tõmmati veidi maha. liidrid sellest muidugi end härida ei lasknud ning kulgesid omas tempos. Kert Keskpaik kattis tunniga 34 km. see on ikka päris sõge, mis tempot annab rulluiskudel arendada, kui õiget tehnikat valdad. loe tema blogist näiteks meistrivõistluste muljeid - 100 km/h allamäge uiskudel on midagi adumatut.

ametlikult läbisin 22,05 km. tegelikult oluliselt rohkem, sest aeglasemana kasutasin pidevalt parempoolset trajektoori (ehk raja pikkus oli suurem, distants aga loeti finishijoone ületamisest), samuti ei saanud kiireid ülejala kurve liiga tihti võtta ja sinna kadus palju energiat.

näiteks mais sõitsime trennitempos tunniga trassil 24 km, mis annab paremat aimu võimetest. meele tegi aga heaks, et kevadistest trennidest treener jäi vaid napi kilomeetri kaugusele. arvestades seda, et kell läks mul kinni ca 10 meetrit enne joone ületamist, siis isegi ka poole kilomeetri taha (loeti vaid täisringe). koguhinne asjale aga 5+ - hea rada, mõnus õhkkond, hea ilm ning uute laagrite-rataste koostöös täitsa hea lippamine.

üldiselt on vahelduseks väga vaja seda võistluseelset ärevust ja pinge kogumist. selline mõnus-magus värk. õhtul tahaks taastava sörgi teha.

nüüd vaatan uuesti madalamaid (kergemaid) saapaid ning peaks taas kusagil treeningult end leidma, et stiili lihvida.

kinesio taping ehk midagi uut

Kinesio taping - metoodika Jaapanist.


kirjutatud esmaspäeval 14.07: põlvele on viimased 20 tundi olnud huvitavad, massööri soovitusel katsetame põlvel üht teipi. tegemist Jaapani juurtega kinesio teipimisega, mille eesmärk kiirendada taastumist, leevedada valu jms. vaata siit, kuidas asi töötab? tegemist ei ole siiski ravimeetodiga ehk vigastust see ei ravi. küll kiirendab too ainevahetust, parandab painduvust, vähendab survet, mistõttu aitab paranemisele kaasa.

osad sportlased kasutavad selleks, et vigastusi jms ennetada. eriti aladel, kus miski piirkond saab sooritusel tugeva koormuse - näiteks kaugushüpe, sprindialad jne.

esimesed muljed olid eile vastandlikud. esiteks tundus, et põlves on rohkem ruumi, sest teip on pingul ja kergitab veidi nahka ning patellat. kohe peale pannes sain teha liigutusi (näiteks väljaasted), mille puhul muidu põlv tunda andis. jalutades oli esialgu veider, sest pingul teip korrigeeris veidi sammu ning mingil hetkel oli korraks ka süda paha tunne. õhtul trepist üles-alla lipates ning põlvele survet andes oli tunne aga oluliselt kergem kui muidu. tunda andmisest rääkimata. täna katsetan jooksusammudega.

eelmine nädal läks muidu hästi korda. aeroobset trenni 3,5 tundi, lisaks sama palju jõusaali. elab esialgu nädal korraga.

20. juulil ehk eeloleval pühapäeval aga Rollerblade`i Rulluisutuurile ehk ühe tunni kestvussõidule. pühapäeval kella 20st Ülemiste parklas siis. fanclub on oodatud.

Jaapan kimab

Jooksu võiks ka Eestis mõned telesaated innustada :P

Ikka maratonile, aga Genfi

Nii, raporteerin. Mõne kuu tagune jutt triatlonist on selleks aastaks kalevi alla pandud. paar põhjust:

esiteks, selleks et teada saada, kui lahe (või mittelahe) on triatlon, tulnuks mul teha miinimum u 20 000 kroonine investeering (ratas+varustus jne). tjah, päris kallis katsetus.
teiseks, see tähendanuks oluliselt enam treeningukordi kindlatel aegadel, kui seni. Mille peale aga pere oleks vaadanud vähemalt väga suurte ja mõtlike silmadega :-)
ja kolmandaks, võib-olla isegi päris põhjus - no ei tundnud ennast sedavõrd asjas kodus, et oleks hakanud kõva sihti seadma. enamik triatloniste on endised ujujad (mis on kõige tehnilisem ala kolmest), ma olen aga seni rohkem niisama sulistaja olnud.

Ja tagajärg? mis muud, ikka jälle maraton päevakorda võetud :-)

Kahjuks ei saa heade kamraadidega Amsterdami minna. Küll aga olen sihikule võtnud Genfi maratoni 28ndal septembril, millele sõbraga oleme end varsti ka regamas. koduleheküljel lubatakse, et maraton on "flat" ja seega on olulisim inf käes :-) Arvatavasti pole tegemist sellise massiüritusega, nagu oli Berliinis, aga ehk päris nurgatagune üritus ka pole.

vormist ka. puht füüsiliselt ja vaimselt olen vist isegi paremas vormis kui eelmisel aastal samal ajal. "süüdi" on kihlveo ja spordi tagajärjel kaotatud mõned lisakilod ning ehk ka mõistlikum treenimine. eelmisel aastal olin juuni lõpuks ennast veidi juba ogaraks jooksnud, seekord alustasin rahulikult ning mahuni u 45-50 kilomeetrit nädalas jõudsin alles praegu. kvalitatiivset pilti ka: tegin paar päeva tagasi u 13 kilomeetrise ringi keskmise kilomeetriajaga 4.30/km. Eelmisel aastal oli sellise tempo hoidmine treeningul, isegi vaid 5-6 kilomeetri jooksul kaunis tõsine katsumus.

Olen ka veidi konsulteerinud ühe eksjooksumehega tehnika osas ning tegemas ka siin muudatusi, kuidas ökonoomsemalt joosta. tema soovitus oli umbes järgmine: tuua puusad veidi ettepoole, samm lühemaks ning käed suruda võimalikult alla. eesmärk teha jooksmisest edasihüppamise asemel rullimine. keharaskus püsib nii paremini jalgade peal. mulle tuli silme ette üks kummalise stiiliga hiinlannast 10 000 meetri jooksja, kes ka vist miskit rekordi on jooksnud. igatahes katsetan.

Seega, maratoni konservatiivne target on praeguse tunde pealt öelduna 3.40 sisse, ambitsioonikam eesmärk aga juba 3.30-3.35 vahemikku. võrdluseks, berliinis 2007 tuli finishijoon vastu 3.52 peal.

ja käbi päkka kõigile! :-)