Usain Bolt (maailma kiireim inimene), Allikas: www.daylife.com
Möödunud nädalavahetusel tõdesin Kose staadionil, et aeroobsel tasemel tehtav maratonitreening (minu puhul siis pulsiga 155-160/min) ei aita kuidagi kaasa parema kümnevõistlustulemuse saamisel, kus on peaasjalikult tähtis plahvatuslik kiirus.
Ajakirjanike kümnevõistluse tulemuseks jäi mul seekord 3733 punkti, mis jääb kahe aasta tagusele isiklikule alla ligi seitsmesaja punktiga. Samas olen ma enda arvates kindlalt paremas maratonivormis kui kunagi varem.
Ega ma kümbis ausalt öeldes rekordit tegema ei läinudki, küll aga lootsin et 400 ja 1500 meetris võiks näha mõningast paranemist. Aga tutkit!
400 meetri tulemuseks 63,5s (rekord 59,3 s). Jooks väsitas reiepealsed lihased ära ja tõmbas hinge nööriga nii kaela, et olin pärast jooksu terve minuti siruli ja lõõtsutasin. 1500 meetris oli ajaks 5:34 (rekord 5:17) ja samuti andsin enda arvates maksimumi.
Veelgi karmim oli olukord sajas meetris, kus jäin oma kahe aasta tagusele tulemusele alla ligi sekundi (13,1s vs 12,2s) kuigi tingimused olid jooksuks superhead.
Õnneks täheldasin ma kõikide jooksude puhul, et taastumine oli väga hea. Nt. mõned minutid pärast 1500 meetri lõpetamist polnud probleemi minna taastavat jooksu tegema.
Milles siis asi?
Kuna treeningutel on mu tempootsad piirdunud max. kiirusega 4:00/km, siis võib lahjasid tulemusi seletada sellega, et olen koormust andnud peaasjalikult vaid aeglastele lihaskiududele.
Kiirete ja aeglaste lihaskiudude hulk on paika pandud geneetikaga, aga laias laastus jagunevad need kiud inimestel pooleks. Teadlased arvavad, et tugevatel maratonijooksjatel võib olla rohkem aeglaseid lihaskiude ning samas sprinteritel jällegi enam kiiremaid.
Kindel on aga see, et erinevad lihaskiud saavad koormust erinevates liigutuste faasides ja mida sa ei treeni, see ka ei arene.
Kestvusspordis puhul kontraheeruvad lihaskiud võrreldes maksimaalse ulatusega vähe, samas aga peavad need aeglased ja nõrgad kiud vastu pidama tunde.
Kui maratoni algfaasis kasutaktase aeglaseid lihaskiude, siis maratoni edenes kui glükoosivarud kaovad hakatakse kasutama üha enam kiireid lihaskiude, et lihasjõude säilitada. Samuti läheb kiiremaid lihaskiude vaja kiirematel maratoonaritel.
Võtame näiteks Haile Gebrselassie, kes on 10 km viimased 200 meetrit läbinud 25 ja poole sekundiga. Ilma kiirusliku särtsakuseta pole see võimalik.
Nii, et soovitus endale – rohkem tööd anaeroobses tsoonis ehk siis lõigutrenne :) Muidu maratonis tulemust ei paranda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar