marss mugavustsoonist välja

vaatasin kolmapäeval, et pilves ilm vist peab ja õhtul pakkisingi toas end riidesse ja rulluisukudesse, tegin soojenduse ja venitused ära ning ukerdasin siis trepist alla. enamvähem sünkroonis välisukse paotamisega hakkas sadama. saatsin ilma valjuhäälselt pikalt ning ukerdasin uiskudega tuppa tagasi, et jooksujalatsid jalga panna.

põikasin siis lipates staadionile ja pea kogu trenn möödus egiidi "the loneliness of the long distance runner" all, sest alguses oli lisaks minule üks hing, pärast paar lisaks. vihma lahmas täiega, ent jahe õnneks polnud.

jooksmise lihtsus on ikka kihvt - pole vaja ei päikest ega kuiva asfalti, õues võib uluda tuul ja valada vihma, ikka saab harrastada. kusjuures, ebamugavus mõttest soojast toast õue vihma-lörtsi kätte minna kaob paari korraga. see on piiride nihutamine, oma mugavustsoonist väljatulek. korralik spordikilekas peab päris tugevat vett ning korralikus kunstmaterjalist jooksusokis ei hakka jalg ka pärast märjaks saamist külmetama. sel aastal pole vist ühtki lippamist ilma tõttu vahele jäänud.

pealegi on vihmaga trennil miski teine maik, sest paljudele on loikude vahele slaalomilippamine midagi müstilist ja vastikut, millega ise tegeleda ei tahaks. nende tunnustavad ja samas õõvastust pakkuvad pilgud on juba ainuüksi vihmast ilma väärt.

igatahes, täna on üks trenn juba jõusaalist selja taga. kui ilm annab (risti ette lööv ja palvetav smaili), saab õhtul uiskudele ka.