Maratoni võib edukalt läbida ka jalgsi

Maratonihirmust ülesaamiseks või jooksmisele vahelduse otsimiseks on ideaalne võimalus läbida 42,2 km jalgsi. 3. augustil toimunud III Lahemaa käimismaratonil jõudis hoolimata raskest maastikust lõpuni 110 startinust 106. Allakirjutanu nende hulgas.

Foto: Lahemaa III käimismaratoni 2 kilomeeter, 3. august 2007

Avastasin käimismaratoni olemasolu internetiavarustest vaid paar päeva enne matka toimumist. Laupäeva õhtul otsustasin, et treeningu huvides võiks ürituse üle vaadata. Kuna sünoptikud ennustasid pühapäevaks vihma ja äikest, mõtlesin et parem teistega märjas ja külmas rassida kui toas nelja seina vahel passida.
Pühapäeva hommik tõotaski kehva ilma, (kuid mida päeva peale edasi seda selgemaks taevas läks ning etterutatult öelduna ei tulnud võistlusel vihma kellelgi kannatada – kui mõned loikudes sumamised välja arvata).

Tegin spordijoogi valmis, võtsin fotoka ühes ja asusin Laulasmaa poole teele. Kuna võistlusele minek tuli täiesti ootamatult ei kavatsenud ma väga pingutama hakata. Lisaks polnud tegemist ka traditsioonilise võistlusega vaid pigem matkaga – st. aega ei võetud, kõik lõpetajad said lõpus väikese karika ning trassi võis läbida lisaks käimisele ka joostes.
Minu esimene mõte oli, et poole trassist käin ja teise poole sörgin.

Võistluspaika jõudes üllatas õrnema poole rohkus. Kui tavaliselt on jooksumaratonil iga neljas-viies naine, siis käimismaratonil oli seis täpselt vastupidine. Tõenäoliselt oli naiste ülekaalu taga see, et ürituse üks eestvedajaid oli Eesti Kepikõnni Liit, mis peaasjalikult koosneb naistest. Ning v-o ei pea mehed käimist piisavalt pingutavaks spordialaks. Mine tea. Igatahes mina sain matkal oma koormuse kätte küll ja küll :)

Võistluse peaorganisaator Helges Mändmets (tervitused temale superürituse korraldamise eest) pidas tervituskõne ning saatis meid kell 1000 Kolgaküla spordikeskuse eest teele. Pärast esimeste tõusude, metsateede ja lagendike võtmist ja hoo sissesaamist jäin ühes tempos liikuma kepikõnni treener Kaiga, kel selja taga juba mitu taolist käimismaratoni. Kuuldes, et Kai on käinud maratoni läbi 6 tunni ümber (respect!) ja nähes, et kilomeetripostidest möödumine andis meile keskmiseks kiiruseks ca. 7 km/ tunnis, otsustasin et ma ei tee täna ühtegi jooksusammu ja vaatame, kuidas maraton nõnda läbitud saab.

Umbes kümne kilomeetri peal jätkasin trassi koos sporditarvete maaletooja Kaupoga, kes ladus endale põhja sel pühapäeval toimuvaks Tartu Rulluisumaratoniks. Jutu käigus tuli välja, et ta oli sarnaselt meie Maratonitiimiga möödunud aastal Berliini maratonil käinud, kuid erinevalt meist rullitamas.
Kaupoga vedasime koos välja poole maa (21 km) peale. Aega oli kulunud 3:04.
PS! Tänu Kaiga ja Kaupoga vestlemisele lendas esimene pool maratonist lennutiivul, hoolimata sellest et raja jooksul tuli mitmeid kordi võtta Valgejõe kanjoni ürgoru hingematvaid (ilusaid) tõuse ja laskumisi (peale maratoni sain Kaupolt teada, et tõuse ja laskumisi oli rajal kokku 540-560 meetri jagu).

Teise poole rajast liikusin üksi ja omas tempos. Võtsin vahelduseks kaamera seljakotist välja ja klõbistasin mälestuseks teha ka mõned pildid. Vaatasin kella ja kalkuleerisin, et kui tempot 0,5-1 km/tunnis tõsta peaks kuue tunni alistumine olema täitsa reaalne.
Aga võta näpust. Ega käimistempot pole lihtne tõsta. Heal metsavaheteel võis kiirus küll tõusta 7,5-8 km/tunnis, aga see oli ka max. Eks veidi võis hoogu pärssida ka kerge väsimus. Aga peaasjalikult oskamatus, kuna tavaliselt ma nii kiiresti ei käi ja tehnika puudub.
PS! Sarnaselt jooksmisega peaks käimisel end kergelt ettepoole kallutama, kuid ma hoidsin ennast liiga sirgelt ning enda liikumapanemiseks tuli pöiaga kaapimist liialt tihedalt ette.

Kolgakülla tagasi jõudsin 6 tundi ja 5 minutit peale stardipauku (keskmine 5 km tempo jäi 41-45 min vahele).
Mõtlesin, et kui tegemist oleks sirge asfaldiga, siis reaalne oleks maraton käies läbida ka 5:30-5:45ga. Mulle tuli see igatahes üllatusena, kuna enne maratoni lootsin, et 7 tunni alistumine oleks väga hea.
(PS! Pärast 6 tunnist 100% käimist tegin mõnisada meetrit lõdvestavat jooksu - oi kui mõnus ja kerge oli :) Ehk siis iga liikumise jaoks töös erinevad lihasgrupid)

Finishis võeti mind (ja kõiki teisi) vastu aplausiga. Kõik lõpetajad said ka väikese karika omanikuks. Lisaks ootas kõiki kuum saun ja grillvorstid salatiga (ahjaa – võistluse keskel oli ka kolm joogi- ja söögipunkti, kus jagati morssi, puljongit, saia-leiba ja muffinsit). Kuna ilm püsis kergelt pilvine ja ca 17 kraadi juures oli aga higistamist vähe ja kaasa võetud joogiga kott oli seekord liiast.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli minu jaoks kõige lihtsama-raskema maratoniga.
Lihtne oli see füüsilises mõttes (keskmine pulss 132), raske aga rajaprofiili arvestades.
Igatahes väga lahe üritus millest võtan võimaluse korral osa ka järgmisel aastal ja soovitan ka teistele. Käimine on mõnus vaheldus.

Ametlik link käimismaratonile: siin