Pool tundi praadimist veel

Kell on 11.30 ja ca tunni pärast stardib SEB Sügisjooksu 10 km rahvas. Mul on veel pool tundi oodata enne stardipaika asumist, kodust on sinna lipates 5 minuti tee. Soojenduseks paras. Üldiselt on vastik tunne, mis on igal stardihommikul ja ärevusega toimetulek ei õnnestu veel. Natuke ilmselt on asi selles, et ei tea täpselt, mis tasemel hetkel vorm on. Ehk võib tulla nii 
positiivseid kui vastu ootusi üllatusi. Isiklik rekord oleks ideaal. Pulss on samas hetkel enamvähem normaalne puhkepulss.

Muidu stardihommikud püüan rutiinsed tavahommikutega võrreldes, et mitte väga ärevaks end ja keha ajad. Tõusen ca 4 tundi enne lähet, tahan rahulikult süüa (mitte geele või batoone, aga normaalset hommikusööki), kohvi tarbida ja vaikselt häälestuda. Ainult, et Berliinis vist koidab kella 5ne äratus, et 9ks oma stardigrupis paigas olla.

Nägin ära ka 21,1 km stardi, kiiremad neist on ilmselt 10 km juba läbinud.

Lisa kell 14.24. Tehtud. Viienda kilomeetrini kulges kõik ilusti tempos alla 5 min/km, aga siis hakkas pideva slaalomitamise tõttu pistma ning edasi tuli rahulikumalt võtta, et hinge päris kinni ei tõmba. Samm oli kerge ning 5.30 min/km võiks maratoniks julgeda võtta küll. Mõnus.

Täpset aega veel ei tea ja ilmselt ei saagi, sest aeg läks käima stardipaugust, aga jooksmiseni jäi sealt veel mõned minutid. 50 minuti kanti neto, ma pakun. Üllatavalt (tegelikult on see hea) palju inimesi on üsna heas vormis ja lippasid 50 minuti kanti. Mõnus.

Muidu 6. km paiku innustasin veel Moonikat ja Tenet, kes poolmaratoni lõpusirgel olid ning finishis pani teadustaja kõrvu liigutama, kui ÄP Marathon Teami mainis. Tugev innustus kolme nädala pärast toimuvaks esietenduseks.

Järgmisel aastal loodetavasti jälle kesklinnas.

Kuidas ÄP poolmaratoonaritel läks?

Uus jooksuseminar novembris

Tere, jooksusõbrad!

Annan kõikidele huvilistele märku, et järgmine jooksuseminar saab toimuma 15.-18.novembril Jõulumäe spordibaasis.
Seekord räägib Ants Nurmekivi talviseks perioodiks treeningu planeerimisest ja jooksutehnika teooriast, Eve Pihl räägib toidulisanditest ja vedelikutarbimisest. Kohal on Borni esindaja, ning Nike esindaja, kes räägib talvisest riietumisest. Mitte keegi ei pääse ka ühistest jooksu ja ÜKE treeningutest. Neljapäevase seminari eest tuleb kukrut kergendada 2200 krooni võrra (lisandub käibemaks).
Registreerib, lisainfo ja täpse seminarikava annab Margus Pirksaar: : margus.pirksaar@hpp.ee

Kohtumiseni Jõulumäel!

Poolmaraton sügisjooksul

Mina arvan, et poolmaratoni jooksmine kaks nädalat enne põhivõistlust ehk siis maratoni Berliinis sobib meile kontrollvõistluseks ideaalselt. Kahtlustan, et meil siin Eestis on märksa jahedam ja mõnusam joosta.

Et blogimine vahepeal väga tihedaks jutuplokiks ei kujuneks, lisan siia värkse pildi sellest osast maratonitiimist, kes sel kolmapäeval koos Hansapanga jooksul kokku said. Vahest ikka ütlevad pildid rohkem kui tuhat sõna. Minu meelest on meie nägudes ka palju indu ja sitkust ning kindlasti väljakutset kõigile, kes tulevad Berliini maratonile.

(pildile jäid Rivo, Sirje, Tarvo, Raul, mina ja Virge)

30 päeva maratonini

Saime eelmisel nädalal maratonimaterjalid kätte, aga õnnetuseks kaotasin need ka kohe samal päeval ära. Selgus siiski, et Berliinis piisab dokumendiga õigesse kohta minekust ning saab numbri ja muu vajaliku ikkagi kätte.

Muidu on jäänud viimased kuu aega ning närvi natuke juba koguneb. Mul peamiseks põhjuseks juuli algusest augusti keskpaigani kestnud lünklik jooksutrenn. Küll olen mahu hoidmiseks ujunud ja sõudnud neli-viis korda nädalas, aga see ei ole päris see. Nüüd nädala jagu jälle lipanuna tõden, et on taas ebameeldiv suhteliselt algusest alustada. Nii et kevadel tehtud plaanid alistada 4 tundi on hetkel pigem unistus kui reaalsus. Vaatame, kuu on veel aega.

9. septembril aga on Tallinna kesklinnas SEB Sügisjooks, millest eelmisel aastal võttis osa pea 10 000 inimest. Oleme maratonitiimiga seal ka esindatud, enamus poolmaratonidistantsil, lisaks veel hulk äripäevlasi. Et, kes tahab mõõtu võtta, siis seal on võimalus. Viimane test ja vormikontroll enne päris võistlust.

Tegutsemas

Postitustesse on jäänud pikk paus. See ei tähenda aga seda, et ma luuslanki löönud oleks. Vahepeal sai lihtsalt puhatud ja mõned korrad olen poolt maratoni jooksnud. 21km jooksmine ajaliselt on aina paranenud, kuid lõpetamisel ei teki kuidagi tunnet, et küll on hea joosta ja paneks veel 21km otsa :)
Maratonini on jäänud veel 36 päeva. Naha vahele hakkab pugema kahtlus ja hirm, kas ma ikka suudan lõpetada. Loodan, et kohapeal kannavad mind edasi ning annavad tahtejõudu ning innustust pealtvaatajad ning "kaaskannatajad" ehk -jooksjad.
Eile käisime väikese kambaga pikka maad jooksmas. Esialgu plaanisime joosta 23km ning mahutada see 3h sisse. Aga kõik ei läinud sugugi plaani järgi. Jooksmise lõpetasime 3 tunni ja 15 minuti pärast ning kokku jooksime 24km. Jippiiii! See oli kogu meie kamba pikim distants seni.
Tänud ja tervitused mu kaasjooksjatele Raulile, Tenele ja Virgele, kes selle maa läbimise lõbusaks ja talutavaks tegid :)

Tarkustega jooksuseminarilt

Koolituspartner kutsus suured jooksusõbrad kokku Elvasse, et üheskoos uusi ja huvitavaid teadmisi omandada ning ühtlasi oli jooksuseminar välja reklaamitud kui SEB sügisjooksu ettevalmistav laager.
Koolituse hind ei olnud tõepoolest kallis, koos ühistreeningutega 1990 krooni + km, ja loengupakett 890 krooni + km. Teisisõnu umbes ühe paari jooksususside hinnaga räägiti kolmel päeval võistlusteks ettevalmistusest, jooksuvarustusest, ning toitumisest.

Õnnetuseks ei jõudnud mina Leonhard Soomi trenni, kus hilisemate juttude järgi tehti kõikide jooksjate tehnika maha ning õpetati ilusa sammuga sörkima.

(pildil Leonhard Soom demonstreerimas õiget jooksuasendit)

Jõudsin poole pealt Ants Nurmekivi loengusse, kus räägiti jooksutreeningute planeerimisest enne võistlust + ÜKE (üldine kehaline ettevalmistus) osakaalust jooksutreeningus. Hea meel oli tõdeda, et meie oma treener Rein Raspel on tõepoolest üldiste normide järgi ka meie meeskonna treeningplaanid koostanud. Räägiti pulsi ning ka piimhappe soola ehk laktaadi mõõtmisest pingutustel ning glükogeeni varude täiendamisest, mistõttu soovitab Nurmekivi harjumuse tekitamiseks väikestes kogustes süsivesikuid (nii tahkeid kui vedelaid) kasutada iga 4h vältel (iga 30 min järel) pärast treeningut või võistlust. Mida pikem on läbitud distants või treeningu kestvus, seda olulisem see on.
Ants Nurmekivi konspektist tooks välja veel kaks olulist punkti: soojenduse komponendid ning võistluseelse nädala ülesehitus.

Soojendus:
Lihaste temperatuuri tõstmine
Venitusharjutused - mitte teha tugevamalt kui treeningu ajal
Kvaliteetne jooks – kiirendused, kerged lõigud jne. Pikkade jooksude eel ainult kerge jooks, et mitte stimuleerid glükogeeni kasutamist.
Mentaalne valmistumine – püüda mõelda positiivseid mõtteid

Võistluseelne nädal:
P: 1.5 tundi aeglast jooksu pulss (140-150)
E: 1 tund aeglast jooksu (pulss 140)
T: Soojendus 3 km + 4x 1000m anaeroobse läve tasemel (pulss u 170) + lõdvestus 3km
K: Puhkus või ÜKE
N: 30-40 min (pulss 140) + 5x 200m lõdvalt või 10x100m üle 50m sörgi paljajalu murul
R: puhkus või sörkjooks murul 5km
L: soojendus 3-4km + lahtijooksud 3x100m
P: VÕISTLUS

Järgmisel hommikul nagu spordilaagris ikka varajane ärkamine ja esimese loengu pidas maratonijooksja Toomas Tarm oma isiklikust kogemusest võistlusteks valmistumisel.
Tema pakkus oma ettekandes välja võistluste sageduseks optimaalselt neli maratoni hooajal rahvasportlastele ning andis tingliku kuuajase plaani enne võistlust (maraton/poolmaraton):

3-4 nädalat enne starti: koormus suur nii intensiivsuselt kui mahult
Kontrolltreening/võistlus 2 nädalat enne põhivõistlust (distants 10-21km)
2 nädalat enne starti – koormuse märgatav alandamine, nädalas maksimaalselt 2 intensiivset treeningut
Lühem kontrolltreening/võistlus 1 nädal enne starti
Viimane nädal puhkus ja valmistumine võistluseks

Tarm rõhutas eriti, et kui kõik eeldused ehk hea treenitus on olemas, siis on v võistluseelsel perioodil piiratud võimalused tulemuse oluliseks parandamiseks, küll aga selle rikkumiseks.

Enne lõunat väsitasime end Vapramäel trennis. Tõdesin, et minu treenitus on tõsistest maratonijooksjatest ikka palju väiksem, sest soojendussörgil ei jõudnud ma kõigiga sellisel rajal, mis koosnes enamasti tõusudest, sammu pidada. Trennis rakendati eelmisel päeval Soomilt saadud näpunäiteid ja teadmisi õigeks jooksutehnikaks mäkke jooksmisel. Sirgemat selga –õlad taha, põlv 90 kraadi üles – tihe jooksusamm. Lausa ilus oli vaadata, kuidas kõik ilusa keriva jooksusammuga kulgesid.

(pildil mina sörkimas kahe jooksusõbraga)

Peale lõunat kuulasin väga asjalikku ettekannet Margus Pirksaarelt jooksuvarustusest, lisaks veel Nike esindaja rääkis Nike varustuse tehnoloogiatest. Märksõnad siis: spordirõivaste materjalid, kihiline rõivastumine, rõivaste hooldus. Näiteks mina uskusin siiamaani, et midagi ei juhtu, kui jooksusärk visata pesumasinasse. Ent parim on siiski kõik asjad käsitsi pesta, ning parim on mitte kasutada neid reklaamidest tuntud supermolekulidega Omosid või Arielisid, sest need sõna otseses mõttes tungivadki sügavale riidekiududesse ja rikuvad teie kalli ja hea spordirõiva ära.
Jooksujalanõude valikust olin juba kuulnud, kuid lisaksin siia huvitava arvutuse, mis võib teha üks 10g raskem jooksususs.

Inimene teeb umbes 700 sammu kilomeetris, korrutades selle 10g saame tulemuseks 7000g, ehk siis ühe kilomeetri peale veab jalg kaasa lisaraskust 3,5 kg jala kohta.

Ja muide, Pirksaar rõhutas, et jooksujalanõu juures ei ole paelad iluasjad, need tuleb kindlalt sõlmida, et jalanõu ilusti jalas püsiks, et jalg ei loksuks ning lõppude lõpuks varbaküüntele suruma ei hakkaks.
Kihilisest rõivastumisest on Signe kunagi artikli kirjutanud, ning ma pikemalt sellel ei peatuks, ent siiski: riie peab olema vetthülgav, mistõttu kui just allergiat pole, ärge puuvillast jooksusärki kandke, sest puuvill ei lase vett läbi ja imeb selle endasse.

Õhtupoolikul tõi füsoterapeut Marit Kull meieni imeviguri Gymstick´i. Asi on iseenesest imelihtne – kepp, mille otsas kummid ja millega tasakaalu hoides huvitav harjutusi sooritada just jooksjatel, näiteks imeilusa ja vastupidava korseti saavutamiseks – tugevad kõhu- ja seljalihased on jooksmise juures olulised!
Gymstick on fitnessvahend, mis tuli Soomest kepikõnnileiutajatelt. Kahjuks on see Eestis veel väga vähe tuntud, kuid loodetavasti võtavad varsti spordiklubid selle oma treeningkavadesse kasutusse.
Minule see pealtnäha tavaline imevigur meeldis, sest kui sellega päriselt harjutusi sooritada, siis kaobki tasakaal ning tuleb pingutada, et need õigesti tehtud saaks. Mina käiks igaljuhul heameelega aeroobikas, kus neid Gymsticke kasutatakse - efektiivne. Nimelt järgmisel päeval andsid meil endast märku mõned lihased, mille olemasolust polnudki teadlikud, mõjus.

(pildil jooksjad Gymstickiga võimlemas)

Viimase hommiku loeng rääkis minumeelest kõige olulisemast asjast üldse – toitumine. Nimelt rääkis Eve Pihl Tartu Ülikooli Spordibioloogia ja füsioteraapia instituudist möödunud aasta sügisjooksul läbiviidud pikamaajooksjate toitumisharjumuste uuringust.

Teooriast nii palju, et 90 minutit päevas treenivad meessportlased peaksid tarbima toiduga energiat vähemalt 50 kcal oma kehakaalu kohta. Ööpäevane kaloraaz peaks jagunema energiat andvate toitainete vahel järgmiselt: 10-15% valgud, 15-20% rasvad ja vähemalt 60% süsivesikud.
Uuringus selgus, et 18 nii tippsportlase kui tervisesportlase toidus nappis süsivesikuid ja ülekaalus oli rasvade tarbimine.

Näide: peidetud rasvad
Rosinatega kohuke: 40% süsivesikuid, 28% valke, 32% rasva
Glasuurkohuke: 27% süsivesikuid, 32% valke, 50% rasva

Pihli loengust tegin enda jaoks kõige olulisema avastuse ning sain teada, miks näiteks minu pulss on liiga kiire ning vastavalt treenitusele ei lange. Põhjus lihtne – toitumishäire. Pihl rõhutas veel, et kui jooksja ei pea arvet ega jälgi oma toitumist kogu treenimise ajal, siis ei aita teda ka võistluste eel õige järgimine.
Sain teada, et lisaks toitainetele tuleb tähelepanu pöörata ka rauarohketele allikatele toidus (punane liha, maks,spinat, maasikad), sest rauadepoosid iseloomustav näitaja ferritiin võib veres madal olla. Samuti peab olema hemoglobiinisisaldus veres piisav (mis teil seda hapniku transpordib ah?).
Pihl ütles veel, et võistluste ajal ei tohi soola tarbida ning soojaga on kõige etem juua vett. Vesi imendub kergesti.

Eve Pihli poolt antud söömiskava enne võistlust:
Söö 3-4 h enne starti
Toit peab olema süsivesikute rohke (200-300g) ning erineva glükogeemilise indeksiga (näiteks mitmeviljapuder asendada tatrapudruga). Vähem tarbida kiudaineid
Joo umbes 500-600ml vedelikku (näiteks spordijooki)
2-3 tundi enne starti täiendav süsivesik
30 min enne starti süsivesik (energiabatoon, spordijook)

Enne seminari lõppu joosti veel üheskoos Elva lasketiirus üks pikk 18 kilomeetrine ring.

Kokkuvõtteks: võistlustel eksperimente endale lubada ei tohi. Jooksuvarustus tuleb sisse joosta ning toitumis- ja joomisharjumused tuleb välja kujundada treenimise käigus, sest võistlustel eksperimenteerimine võib maksma minna tulemuse.

Järgmine jooksulaager/seminar tuleb novembri keskpaigas Kurgjärvel, kuid sellest infot juba kui aeg sealmaal.

Meelis Atonen vedas kihla Äripäeva maratonimeeskonnaga

Tere, sõbrad! Põhjus, miks suvel blogi sissekanded vähemaks on jäänud, on ma loodan eesmärgi rohked. Teisisõnu te kõik ilmselt jooksete ja teete hirmus palju trenni?

Ka mina olen seda usinasti teinud.

Käisin nimelt Elvas sügisjooksuks ettevalmistaval jooksuseminaril, kus sain palju uusi sõpru, kes kõik pädevamad maratoni jooksjad kui mina.

Nimelt seal õnnestus mul ka kihlvedu sõlmida riigikogulase Meelis Atoneniga, kes lubas sellele Äripäeva maratoonarile, kes teda Berliinis võidab, maksta 5000 krooni peo peale. Meie omalt poolt pakume oma konkurendile kaotuse puhul Äripäeva paberlehe aastatellimuse.

Nii siis... ärme kihlvedu kaota!

Jooksuseminarist ja minu mõtetest juba järgmises sissekandes.

(Pildil Meelis Atonen nädalavahetusel Elvas jooksuseminaril, foto: Margus Pirksaar)

Augusti lõpus on kõik uus

Nii. Lihtsalt väike märguanne, et meil tegelikult ei ole isu otsas, trennid pooleli või, mis veel hullem, alla andnud. Tiim tegutseb endiselt ning treeningudki käivad. Lihtsalt suvi ja temaga kaasnevad tegevused on oma aja nõudnud.

Peagi aga siia siis paar põnevat uudist, näiteks Jaana kirjutab ühest koolitusest ja esimesest kihlveost, mis tiimile sõlmida õnnestus.

Tagasi rajal

Võtsin kolmeks nädalaks aja maha ehk ei jooksnud sentimeetritki. Peamiselt selleks, et säärtele rahu anda ning nood korda saada. Nii et Itaaliasse jooksususse kaasa ei pakkinud, kuigi see oli pagasit kokku pakkides suurim dilemma.

Päris niisama siiski ei vedelenud, ujusin, matkasin ning tihedamad linnapäevad tulid 8-9 tundi jalutamist. Natuke kaotasin kaalust ja olek on praegu väga hea. Nii tegingi eile tagasihoidlikult 35 minutit sörki. Täitsa mõnus oli vahelduseks ka säärevaludeta joosta. Nüüd hakkan uuesti üsna algusest pihta (ehk enamvähem aprillist-maist) põhja ehitama, et mitte taas üle pingutada. Mahud tõusevad rahulikumalt ning püüan end tagasi hoida. Muidu ei ole 30. septembril Berliini asja.

Ahjaa, sattusin Berliinis ka osadesse kohtadesse, kus rada septembris kulgeb - seal saab olema mõnus joosta. Hea pinnas, palju vaadata jne:P

vaata mu kella

Õige! Puhkama peab ka!

Ja endasugustele loodritele (ja ka endale) tahan südamele panna, et ainult puhkamisega ka ei saa. Ikka peaks veidi rohkem liduma ;)

Muuseas paljud sportlased kasutavad oma vormi viimisel hüpnoosi. Olen hüpnoosis suht pädev ainult ülesande püstituse üle peaks koos diskuteerima, spordiasjus on mul veel arenemisruumi. Ma arvan, et ma võiks meeskonda veidi alateadvusest kruttida küll, kui soovijaid oleks. Mh?

Lähen käin veidi ära

Jätan teid nüüd mõneks ajaks omapäi jooksma :) Lähen põrutan homsest Biskaia lahe äärde ja matkan Põhja-Hispaanias terve järgneva kuu. Eelmise aasta Via de la Plata rännakust jäi Hispaania igatsus sisse ja sellele on raske vastu panna.
Ega see jooksutreeninguga sada protsenti kokku ei käi, aga puhkama peab ka.
Ma arvan, et süda ja jalad saavad järgneva kuuga koormust korralikult.
Ah jaa. Nädalavahetusel sörkisin vaikselt poolmaratoni. Valu seekord enam tunda ei andnud. Seitse nädalat on varbaluu murrust möödas ja juba kolm nädalat tagasi tehtud kontrollröntgen mõra enam varbaluus ei näidanud :)
Aga edu teile.

84 päeva Berliinini...

... , väidab mu pulsikell. Juuni skoorist ma hetkel rääkida ei saa, sest tehniliselt ei ole saanud eelmise kuu kõiki andmeid arvutisse laadida (puhkus ja kaks arvutit jne), aga see on ainult detail. Muidu oli keeruline kuu, sest säärelihastehädade tõttu mahtus täismahus nädalaid kuusse ainult üks - ülejäänud olid võimaluste järgi proovimised-kompamised. 

Selgi nädalal ainult kaks trenni ja poolmaratoni mahus kilomeetreid, ideaalis saab homme pika otsa teha. See, kui ei saa päevade kaupa rajale, on painav ja lohutamatu tunne. Meeleolulangus piduritest on õnneks möödas.

Arst soovitas koormust maha võtta ja seda olengi teinud. Eelmisel nädalal käisin vahelduseks mitu korda ujumas, basseinis - Eesti suvi ikkagi. Kindlasti kasulik, aga suhteliselt igav oli. Kalevis on küll 50 m rajad, mis on Nõmme ujula omadest kaks korda pikemad ehk rohkem on tegevust kui passimist ning ka tipptunnil sai üksi rajal ujuda, kuid üle tunni seal solberdada muutus üsna monotoonseks.

Aga noh, maraton ei peagi ilmselt lihtsalt tulema. 

Raskeim periood käes

Hetkel on käes raskeim periood. Maraton on veel piisavalt kaugel, et mõelda - küll jõuab veel treenida. Ning käes on suvi ja naljalt nädalalõppu kodus ei veeda. See tähendab ka, et vähemasti üks jooksukord, sageli see long run, jääb lühemaks või kaob sootuks.

Ligi kuu tagasi käisin spordiarsti juures ülevaatusel, mõõdeti siit ja sealt, võeti laktoosiproove ja tehti koormustest. Esiteks arst muidugi ütles, et okei, muidugi sa jooksed selle maratoni ära. Aga et milleks sulle see? Mu kere olevat rohkem sprinteri tüüpi ning võiksin tegeleda hoopis mitmekülgsemate asjadega, nt uisutamine, jalgratas, ujumine, sekka ka jooksu. Aga mitte päris jube pikka maratoni jooksu. Kui seletasin talle, et maraton on ikka tore eesmärk ja küll jõuab siis pärast ka neid teisi asju teha, vangutas kaastundlikult pead :-)

Ja muidugi selgus ka koormustestil, et olen trennidega üle pingutanud. Just nende pikemate jooksudega. Liiga järsku liiga pikalt. Rahulikumalt ja lühemalt, oli doktori soovitus. Nii olengi viimasel kuul mahtu vähendanud ning vähenenud on see ka eelpool toodud suvistel põhjustel.

Samas, lõike ja tempot joostes pole vorm sugugi nirumaks läinud, vastupidi. Kui kevadel oli paras katsumus tempos joosta 3kilomeetrit keskmiselt 4.45-5 min kilomeeter, siis üleeile tegin Harku metsas 5 kilomeetrit 4.30 per kilomeeter. Ja tunne oli pärast täitsa hea.

Panin end ka kirja sügisjooksule 10 kilomeetrile, see on mõni nädal enne maratoni, et saada aimu vormist ning lisada tempot ja teravust. kaks aastat tagasi jooksin 44.17, sel aastal tahaks kindlasti paar-kolm minutit aega kärpida.

Aga. Paari nädala pärast algab puhkus ning siis läheb tugevam trenn jälle lahti!

Pool maratonist läbitud

Jippiii!!! Ma ei suuda seda praegu ise ka uskuda, aga tõesti-tõesti, ma jooksin just 21km :)
Käisin Vabaõhumuuseumi teel jooksmas. Esimene ring läks ludinal. Teine enam nii ludinal ei läinud. Jalad hakkasid väsima ja lõpus oli ikka päris raske. Jalad olid väsinud ja selg hakkas valutama. Peas käisid loobumismõtted. Üritasin mitte jooksmisele mõelda ja sellele, kui palju veel joosta on. Vaatasin ainult enda ette ja kuulasin iga nooti ja sõna väga hoolega, mis kõrvus kõlas. Ainult mitte loobuda. Päris selle eesmärgini ei jõudnudki, kus tahtsin lõpetada, kuid see ei morjenda mind praegu mitte üks raas. :) Praegu just mõõtsin kaardilt ja 21 kilomeetrit!!!! :D
Oh, ma olen nii õnnelik! :)

Rasked hetked

Ultrajooksja Dean Karnazes - ta on jooksnud näiteks 24 h jooksul 5 maratoni jne - on öelnud, et ultrajooksus muutub ühel hetkel füüsilisest korrasolekust olulisemaks jooksja vaimne olek. Ehk, kui hästi 
endaga läbi saad ning rasketest olukordadest üle suudad olla, vaimu murdmata.
 
Minu trennigraafik on viimasel paaril kuul üsna palju kände sisaldanud - allergia, kerge säärelihasepõletik jne. Laupäeval sain taas pika ringi teha ning tekkis juba hea tunne, et jälle on kõik korras ning saab korralikult plaani täita. Seda esmaspäevani, kui sääres jälle miski tunda andis ning lõigutrenn poolikuks jäi. Ortopeed 
vaatab mind üle reedel. Loodan sealt põhjalikumat abi (näiteks põhjuseid) kui "ära siis mõnda aega treeni".

Selline pidev rütmi kõikumine on halb, sest kaob rutiin, mis sellise trenni puhul mul väga oluline, ning kindlustunne arengust. Nii ongi hetkel enda motiveerimine üsna keeruline, sest positiivset meeleolu hoida ning endale sisendada, et see kõik ei pruugi üldse halb olla.

Faasi "jälle jooksma" elasin kevadel juba üle, sest teadsin seda tulevat, ning peale viperusi on rajale saamine hoopis vabastav ja puhas rõõm. Igasugu probleemide kiuste jooksmine aitab väärtustada trassil veedetud aega oluliselt rohkem kui probleemivaba trenn.

Võibolla see peabki nii raske olema, sest tegemist on ikkagi oma keha üsna julge ja kurnava kasutamisega ning sellise kogemuse läbi tulemuse saavutamine on palju väärtuslikum kogemus võrreldes sellega, kui kõik tuli lihtsalt kätte. 30. septembril finishijoont ületades on tunne uhke, kui tead, mis selle kõige taga on olnud. 

Aga pooleli ma ei jäta, seda ma tean ja tiimile (endale ka) luban. Ühelt poolt on loomulikult saavutusvajadus, teisalt tohutu tahe suur eesmärk täita. Nii et vaimu hetkel justkui on, isegi rohkem kui tarvis, aga füüsis pole veel 100% valmis järgi tulema. Ja eks ma endiselt (au)kardan seda distantsi.

Kahe nädala pärast komandeerun natukeseks Vahemere äärde ja pagasis on koht susussidele juba broneeritud...