Raskeim periood käes

Hetkel on käes raskeim periood. Maraton on veel piisavalt kaugel, et mõelda - küll jõuab veel treenida. Ning käes on suvi ja naljalt nädalalõppu kodus ei veeda. See tähendab ka, et vähemasti üks jooksukord, sageli see long run, jääb lühemaks või kaob sootuks.

Ligi kuu tagasi käisin spordiarsti juures ülevaatusel, mõõdeti siit ja sealt, võeti laktoosiproove ja tehti koormustest. Esiteks arst muidugi ütles, et okei, muidugi sa jooksed selle maratoni ära. Aga et milleks sulle see? Mu kere olevat rohkem sprinteri tüüpi ning võiksin tegeleda hoopis mitmekülgsemate asjadega, nt uisutamine, jalgratas, ujumine, sekka ka jooksu. Aga mitte päris jube pikka maratoni jooksu. Kui seletasin talle, et maraton on ikka tore eesmärk ja küll jõuab siis pärast ka neid teisi asju teha, vangutas kaastundlikult pead :-)

Ja muidugi selgus ka koormustestil, et olen trennidega üle pingutanud. Just nende pikemate jooksudega. Liiga järsku liiga pikalt. Rahulikumalt ja lühemalt, oli doktori soovitus. Nii olengi viimasel kuul mahtu vähendanud ning vähenenud on see ka eelpool toodud suvistel põhjustel.

Samas, lõike ja tempot joostes pole vorm sugugi nirumaks läinud, vastupidi. Kui kevadel oli paras katsumus tempos joosta 3kilomeetrit keskmiselt 4.45-5 min kilomeeter, siis üleeile tegin Harku metsas 5 kilomeetrit 4.30 per kilomeeter. Ja tunne oli pärast täitsa hea.

Panin end ka kirja sügisjooksule 10 kilomeetrile, see on mõni nädal enne maratoni, et saada aimu vormist ning lisada tempot ja teravust. kaks aastat tagasi jooksin 44.17, sel aastal tahaks kindlasti paar-kolm minutit aega kärpida.

Aga. Paari nädala pärast algab puhkus ning siis läheb tugevam trenn jälle lahti!