No pain, no gain. Ehk tehke trenni!

Eilne jooks tõestas, et trenni tegemata külmalt peale minnes võib maraton osutuda tõeliselt rängaks katsumuseks.
Enne Vana-Aasta maratonile minemist tõdesin, et mu peamine eesmärk on maratoni läbimine. Lõõpisin veel Rivoga, et kui nüüd aeg alla nelja tunni tuleb siis on maratoniks harjutamine mõttetu ning enam ma enne jookse trenni tegema ei hakka :)
Maratonipäeva eelne uni oli mul väga rahutu. Arvan, et magasin kokku umbes tundi neli. Seevastu tundsin end võistluse eel üllatavalt hästi. Ütlesin veel Rivole, et mul parem tunne kui Berliini maratoni stardis.

Kuna startisime kell kaheksa hommikul jooksmine esimene tund pimedas. Üks rajalõik liikus Kakumäe villade tagant mööda kitsast ja veidi sopast metsavaheteed. Tee valgustamiseks oli kohale toimetatud üks auto. Selline trail-maraton seega. Aga mulle see meeldis – olgi huvitam :). Sügisene ilm ei morjendanud mind jooksu ajal üldsegi. Temperatuur oli ok – 5-6 kraadi sooja. Veidi vihma mõned korrad tibutas ja mõne sirge peal kerkis eiteakust mõni suurem tuuleiil, aga see polnud takistav tegur.

Pärast Berliini tohutut jooksjatemassi tundus 92 jooksjaga startimine kuidagi eriti miniatuurne :)
Ja start... Esimesed poolik ring (2,19 km) läks mul lenneldes. Kui ma hetkel Stamina koduleheküljelt jooksu statistikat vaatan, siis startisin tempoga 4:45/km ehk sama kiiresti kui Berliinis. Seetõttu ma pärast esimese pooliku ringi läbimist imestasingi kuidas liidrite grupp minust niivõrd vähe ees oli ning miks ma Kaja Valsi ja Tatjana Sotnikova (naiste kaks parimat) tuules jooksen. Lasin hoo vaiksemaks ning liikusin 14-15 kilomeetrini keskmiselt kiirusega 5:30/km. Suutsin juba isekeskis vaikselt mõtlemine hakata, et nelja tunni alistamine on kukepea, kui viienda ringi alguses saabus tagasilöök. Jalad muutusid all pakuks ja sääred tõmbasid valusaks. Liikumine muutus vaevaliseks. Suutsin hoida veel viiendal ringil keskmist tempot 5:46/km peal ja jõuda poolmaratonini 1 tunni 56 ja poole minutiga, kuid ma tundsin, et tänasest päevast tuleb kannatuste rada.

Kuuendal ringil vajus kiirus 6:11/km ja kaks ja pool ringi enne lõppu (30 km peal) polnud ma kaugel katkestamisest. Tegin vaevaliste jooksusammude vahele mõned käimissammud. Üle 70 sentimeetri laiuste lompide ja sõiduteelt 10 sentimeetrit kõrgemal jooksva jalgtee peale hüppamine oli piin.

Oi kui mõnus oli käia ja oi kui raske taas minema saada. Samas koputas seesmiselt mu südametunnistusele hääl, et tegemist on maratoniJOOKSUGA. Käija oli psühholoogiliselt väga raske ehkki see tempot eriti alla ei kiskunudki.

Õnneks aga leidsin tuge kaaskannatajatest, kellega vestlemine aitas valu unustada.
Esimene oli Urmas Veersalu, kel endal oli samuti mitmeid maratone seljataga ja rekordiks paar aastat tagasi Helsingis saavutatud 3:39.
Viimased kahel ringil oli aga mul kõvasti abi Vana-Aasta jooksu peakorraldajast Urmo Raiendist, kelle seis oli umbestäpselt sama raske kui mul ning kellega ma vahelduva eduga finishini loivasime. Olgugi, et viimastel ringidel vajus tempo kohati pea 8:00/km olen väga rahul, et end kokku võtsin ja neljanda maratoni enda selja taga lukku lõin.
Loodan, et järgneva paarikümne aasta jooksul ma enam nii kehva ajaga (4:28:43) maratoni ei lõpeta :)


Mis sai siis tehtud valesti?
Kindlasti vale algustempo.
Hetkel jooksustatistikat vaadates näen, et kui ma pärast esimest ringi olin 27, siis lõpus vajusin ma pingereas 57daks. Atonen, kes sai minust mööda alles 18 kilomeetril võitis mind lõpuks 46 minutiga.

Võib-olla võib krampi tõmbunud jalgades olla veidi süüd ka muu laiades jooksupükstes, kus tuul vabalt liikuma saab ning mis suurt sooja ei hoia. Samas, trenni tehes pole see senini veel kunagi takistavaks teguriks olnud.

Mis aga peamine.
Novembris ja detsembris tuli mul jooksukilomeetreid väga vähe. Siit järeldus: maratoni ees tuleb aukartus tunda. Kui jooksu ajal piinelda ei taha ning tahad saada head tulemust tee trenni ja jookse targalt :)