Napid tunnid stardini

mõned tunnid veel stardini. jälle see magus ootusärevus, jälle pastadieet, nagu enne Berliini. ilm on hetkel ainus kahtlane element, ehk hommikul suuremat ei saja.

riietumise teeb veidi keeruliseks korraldajate jagatud numbritega särgid (puuvill), mille kandmine kõigi riiete peal kohustuslik. niiet suurt vahet pole, mis särgi alla saab. ilmselt tuunin seda särki veel veidi kääridega.

kuna koormus on peale kontrolljooksu madal olnud, vaid nädalavahetusel tegin hästi rahuliku pika tiiru (14 km pulsiga 130, oleks saanud veel rahulikumalt, aga siis oleks jahe hakanud), on natuke laisk tunne. petlik ja ahvatlev, millele alla ei tohi vanduda. kahju on vaid sellest, et ei ole end hommikuti üles suutnud ajada, et harjutada end kella 8 stardiajaga. ehk õnnestub kevadepoole pühapäevane jooks umbes sellele ajale sättida, sellise stardiga enamus maratonidest.

muidu on vaba nädal tähendanud, et aega homsele katsumusele rahulikult mõelda ning vaim ka valmis sättida. see füüsilisega samal pulgal ning distantsi teises pooles ilmselt juhib võistlust.

vaatasin CNNi saadet Haile Gebrselassie'st ning tema Berliini triumfist (kolmas video) ning kõik tuli taas meelde. see pidulik ootamine, hommikune jalutuskäik hostelist stardipaika, rasked hetked rajal ning finisheerimine. mõnus. kodus on küll tore joosta, kuid aastas on hea ka korra-paar tõeliselt suure jooksu fiilingut koguda. näiteks nagu The Great North Run, millel osalejaid 50k, või üks Austraalia jooks (mille linki hetkel ei leia) pea 70k osalejaga. või Berliin.