teisipäev, 4. detsember 2007

Maratoni võitjad vs luuserid

Tere üle pika aja!

Algul arvasin, et ei kirjuta siia emotsionaalset maratoni kogemust, ent peale Harry (Mr. Wind) postitust tuli minulgi tuju oma mõtteid jagada.
Nimelt mina, kes ma valmistusin maratoniks väga edukalt ning olin ka väga heas vormis ja treeneri arvates võimeline maratoni läbima alla 5 tunni, astusin rajalt kõrvale 30 kilomeetri peal. Ja seda tänu ootamatule vigastusele. Jooksin oma vasaku jala imelisel Berliini maratoni rajal nii valusaks, et 12 km enne finišijoont olin sunnitud hambad ristis lonkama ja katkestama. Muidugi rajaäärsetest punaseristi poistest polnud muhvigi abi, tegid nõutud nägu ja ütlesid, et mine rongiga finiši paika kui tahad. Ei mingit jahedat kompressi (nagu pärast kõik targutavad) ega kaastunnetki. Mis mul üle jäi, jalad selga ja longates Ubahni peale. Igasuguse kõndimise peale kulus palju aega ja vahepeal tuli puhata, sest jalast lõi tulist valu.

Ent ma räägin, mis enne seda toimus: kõik oli ideaalne, jahe hommik, start ja varalõunane päike ning lõbusad ergutajad raja ääres. Poolmaratoni aeg tuli 2 tundi ja 19 minutit. Kusjuures sõnumis, mis korraldajad mu kodustele läkitasid seisab siiani: still running. Päris humoorikas. 28ndal kilomeetril juba kõndisin st lonkasin ebamääraselt, sest ei saanud aru, mis täpselt valutab. Siis püüdis mind kinni ka Sten-Aleks, ning 30 kilomeetri peal, kui oli läinud kolm tundi ja minutid peale jäi minu üritus katki.

Jõudsin hostelli tagasi Sirjega, kellega kohtusin taas stardi-finiši alal ja kellega koos läbi pargi lonkasin ja palusin, et vahepeal peatuse teeksime, et saaks jalga puhata. Siis istusime nagu kaks hädist vanainimest ja muljetasime - hoolimata sellest, et mõlemad noored ja elurõõmsad, Sirjel medalgi kaelas.
Hostelis nutsin muidugi patja - mitte sellepärast, et jalg juba üles paistetas, aga emotsionaalselt raske oli terve maratonitiimi härgadega rõõmustada. Mille üle mul rõõmustada? Iseenda kaotusi on kõige valusam läbi elada. Mul oleks võinud ju ka hästi minna.
Järgmisel päeval oli jalg ikka paistes, aga lennukile tuli minna. Naljakam osa oli see, kui Easyjet suunas mind invaliidide ja lastega reisijate klassi. Oh seda irooniat, pärast keegi tegi omaarust nalja, et "Jaana lonkas eile ju teist jalga". Hahaha.

Õhtul traumapunktis sain kõvasti mõnitada - misasja, maratoni jooksite eile? 50 krooni visiiditasu, jalga vaadates arst ohkis, et paistes hüppeliiges, ent luud olid terved ja mul tuli lahkuda fastumgeeli reklaamisedelike näpus.
Seda asja ma nii ei jätnud. Ehkki mõne päeva möödudes oli juba päris inimlik kõndida, pöördusin siiski perearsti poole, kes suunas mind ortopeedile ja selgus, et olen oma hüppeliigese sidemed välja venitanud. Ning nüüd ongi - retseptiravimid mitmesaja krooni eest, mida tuleb sisse süüa ja mingi retsepti salv, mille sisse tuleb jalg kolm korda päevas määrida ning rõhksidemega kinnitada. Et olgu siis õpetuseks, et vigastused ei ole tõepoolest mingi nalja asi ning mingi maratoni pärast ei ole vaja end sandiks joosta.

Berliini maratonist peale ei ole ma arsti soovitusel teinud ühtegi jooksusammu ning pikka aega ei tee kaa. Ilmselgelt jääb järgmine jooksuhooaeg selles võistkonnas minu jaoks ära. Kõikidele teistele soovin aga pinnud päkka. Tooge palju medaleid.

2 kommentaari:

Raivo ütles ...

Küll sa maratoniga ka ükskord hakkama saad. Vahet pole kas paari või paarikümne aasta pärast. Sinu tugeva tahtejõu juures on see enam kui kindel. Aga kõike tuleb teha tunde järgi ja keha kuulates. Pikamaajooksja on nagu hea vein, mis läheb vaikselt aasta aastalt paremaks ;) Hoian sulle igatahes pöialt :)

Rivo ütles ...

usun ka, et sa peagi oma maratoni läbid. sinu jonni ja tahtejõudu näinuna ei kahtle selles üldse.

ja sekundeerin Raivole, et pikamaajooksja läheb sarnaselt veiniga aastatega ainult paremaks.