Unenägu: kuhu kadus 4 tundi ja 15 minutit?

Panen ka oma esimese maratoni muljed kirja, kuigi paljud olulised seigad nii võlude kui valude osas on juba teiste poolt siin kenasti olemas. Eks iga kogemus ole aga mingis osas siiski erandlik.

Suurimaks probleemiks enne maratoni kujunes mulle öine uni meie ühises ööbimispaigas Kluckstrassel. Nimelt on mul võõras kohas ööbides esimestel öödel enamasti raskusi sügavalt magada ja ennast korralikult välja puhata. Ei sobi mulle need hotellide/hostelite imelikud tekid ega liistakad vetruvad vorstid, mida pea alla tuleb toppida ja mida mõned (vist küll tinglikult) padjaks nimetavad. Tavalisel reisil olles ei tekita see mingeid olulisi komplikatsioone, kuid maratoni eel peaks siiski ju korralikult välja puhkama, et värske tundega stardis olla. Nii kujuneski kahest maratonieelsest ööst paras piin. Lisaks sai päev enne põhijooksu veel breakfast runnil käidud ja ülejäänud päeva mööda linna uidatud. Viimase öö pisukesegi une eest pean saatma tänusõnad Tarvo tundmatule sõbrale, kes keset ööd helistas ja ilmselt kogu meie toa ärkvele ajas. Minule mõjus see igatahes hästi - pärast seda "matsu" magasin korralikult hommikuni. Siiski oli hommikune tunne väga närune. Enne starti riietusalas tehtud pildil näen välja nagu oleks paar päeva järjest pidu pannud. Nojah, maratonilinn ja pidu minus eneses loomulikult :)

Kõik kulges enne starti veel mingis poolunes. Sain aru küll, et see ongi see kauaoodatud 30. september ja et need tuhanded inimesed mu ümber vist kavatsevad jooksma hakata, aga mina... võib olla longiks ikka tagasi hostelisse ja prooviks veel selle vorsti ja tekiga mingit harmooniat saavutada. Ärevusest tingitud virgumine tuli aga siis kui vahepeal kogunenud meeletus massis kaotasime Tarvoga kogu meie tiimi paari hetkega silmist. Enam ei olnud võimalik autopiloodil ringi kulgeda. Nüüd tuli ise rada leida, et üldse starti ja ka õigesse stardikoridori jõuda. Starti oodates tõusis tuju juba iga hetkega. Ümberringi tuhanded kaasjooksjad, kes üksteisele vandeseltslikult naeratamas; ootusärevus; esimene start koos sadade priiks lastud õhupallidega ja siis see päris "meie" minek. Nojah, eks siis tuleb minna.

Üllatuslikult pääses kohe ka jooksma. Ruumi oli piisavalt ja ummikuid ei tekkinud. Isegi esimese kmtähise registreerisin ilusti ära. Sain ka kohe jaole, et tempo on niru. Esimene kilomeeter 7 minutiga. Tuli jalad kiiremalt liikuma panna, aga ega see alguses kerge ei olnud. Mass liikus ühtlases tempos, mis oli igati mugav ja suigutas mõttele, et kuhu minagi siis tõttan. Kuigi ruumi joosta oli, oleks pidanud teistest möödumiseks pidevalt sikk-sakke tegema ja see näis esimestel kilomeetritel (kui veel ca 40 km joosta) mõttetu raiskamisena. Umbes 2 km peal nägin esimest ja viimast korda rajal tiimikaaslasi. Harry jooksis mööda ja kohe peagi Tarvo tema tuules. Pisut aega pidasin neid silmas, siis kadusid nad taas. Algne plaan oli joosta alla 4 tunni, mis oleks tähendanud kilomeetri läbimist tempoga 5:30. 5 km sai täis ja kell näitas 31:17. Oleks pidanud vast ikka rohkem sikk-sakitama, mõtlesin. Tempot siiski ei julgenud oluliselt tõsta ning võtsin eesmärgiks kaotatut tasapisi tasa teha ning joosta 10 km tunniga. See eesmärk täitus suht täpselt - aeg 1:00:02.

Järgmised 15 kilomeetrit hoidsin endalegi üllatuslikult väga ühtlast tempot, iga kilomeeter tuli +/- paari sekundi võrra erinev. Aga tempot hoidsin ikka veel tagasi. Peas käis pidev rehkendus: parem jooksen esimesed 20 ikka rahulikult; ei tea ju pagan, mis pärast 30 või 35 saab; kui siis veel jõudu, eks siis panen; 20 km peaks tegema vähemalt 3 minutit alla 2 tunni jne jne. Kindlasti ei seganud see aga jookust täit rõõmu tundmast. Kus aga vähegi põhjust ja võimalik vahtisin huvitatult ringi. Kõigile, kellega silmside tekkis, püüdsin naeratada. Rajaäärsetele bändidele mõne tunnustava žesti saata ja patsi soovivatele lastele käe välja sirutada. Lemmikuteks kujunesidki bändid, mitmel korral juba ootasin järgmist muusikalist etteastet. 20 km aeg 1:57:42.

Algselt olin plaaninud joogipudelist vööl loobuda ja leppida vaid rajal pakutava vedelikuga. Õnneks otsustasin siiski enne starti ümber. See võimaldas 20 kilomeetrini joogipunktide segadustest ja rüselustest muretult mööda joosta. Manustasin lisaenergiat kogu raja kindlas rütmis. Jõin iga poole tunni tagant ning pärast esimest tundi tarbisin iga poole tunni tagant ka ühe geeli. Lõpupoole kui kõht puhtfüüsiliselt tühjana tunduma hakkas, haukasin mõnuga ka banaani ja õuna. Alates 25 km võtsin rõõmuga vastu ka korraldajate pakutava joogi. Nii jäi enda pudelisse varu ettenägematuteks olukordadeks ning pealegi maitses värske rajaäärne vesi paremini kui soojaks loksunud vedelik pudelis. Vastumeelsusega lutsutasin ära ka kaks krambivastast tabletti, mille Tarvo oli hommikul mulle loovutanud.

20-25 km läks sama kergelt ja mõnusalt kui kõik eelnev. Kõik raskused ja probleemid, mis paar nädalat enne maratoni murelikuks tegid, olid ununenud. 25 km peal aeg 2:26:04. Veel oleks olnud lootust 4 tunniga õhtule saada, kuid rehkendused jäid peas aina harvemaks ja nendest tulenevad käsud jalgadele järjest loiumaks. Ning siis - alates 25 km läks raskeks. Tunda hakkas andma esimene väsimus ning märkasin, et pole psühholoogiliselt kuskilt kinni hakata. Kui enne jooksid poolmaratoni poole ja hiljem oleks võinud hakata allesjäänud kilomeetreid lugema, siis mida teha pärast 25 km? Nii läksidki 25-30 täielikus monotoonsuses ning tuima ajuga. Üks näide. Päike oli välja tulnud ning paistis selja tagant. Nüüd meenutades tundub, et ma vahtisin vist oma 2-3 km üksnes oma jooksvat varju enese ees. See lippav vari asfaldil jääb ilmselt igaveseks meelde. Ainus mõte oli, et "on see ikka minu vari?" ning "näe, kui seda varju ei oleks ega ei usukski, et ma veel jooksen". Ehk oli see omamoodi uinak rajal.

Emotsionaalselt oli vabastav hetk ca 30 km kandis, mil ma sain oma eemalolemisest üle ning sai enesele selgeks, et ma lähen kindlalt lõpuni. Tundsin, et jõudu veel on ning oligi käes oodatud hetk, mil võis hakata countdowni tegema (12 allesjäänud km ees polnud enam hirmu) ja nii oli pidepunkt uuesti leitud. Tagasiteed enam ei ole, nüüd tuleb viimast võtta. Tuleb, mis tuleb. Nagu keegi lükkaks sind suuskadel mäenõlvalt alla ja enne kui märkad midagi ette võtta on kiirus nii suur, et ellujäämiseks tuleb lihtsalt jalgadele jääda ja lõpuni laskuda. Alates sellest punktist oli edasine küll raske, aga juba väga õnnelik. Puusad andsid enim tunda, aga midagi kriitilist füüsise osas terve raja jooksul ei olnud. Tempot oleks võinud hoida küll endisel tasemel või isegi ehk pisut tõsta, aga pärast udusolemist ja ärkamist ei tulnud kilomeetriajad ja muu selline enam üldse meelde. Jälle võis naeratada ja bändidele viibata, see näis äkki palju tähtsam. 35 km 3:29:04.

Ja lõpp - hetkest, mil rada keeras Bülowstrasselt Potsdamer Strassele teadsin täpselt kui palju ja milliseid tänavaid pidi tuleb veel enne lõppu silgata. Ja see ei olnud sugugi kasuks. Muidu jooksed heas usus tundmatut rada, mida sulle kui linti ette antakse. Raskeks läheb kui aga tead kui pikad sirged sind veel ees ootavad. Eriti kui need on viimased 4-5 km. Ja need olid ikka väga pikad ja venivad sirged tõesti :)
Usun, et kõik, kes neid pärast 38-39 km läbimist jooksnud on, nõustuvad. 42,195 km - 4:15:26. Oleksin võinud mürki võtta, et tõstsin finišis käed, kuid oma lõpuvideot vaadates selgus, et ei midagi sellist. Lönts-lönts käed puusas finišikoridorist läbi ja kõik. Ju ma siis ainult unistasin käte tõstmisest või nägin seda unes. Alguses olin tundetu, alles vast kümmekond minutit pärast finišit kui medal kaelas ja kile ümber läks olemine härdaks. Tuhanded võõrad ümber, ometi nagu oma inimesed - me tegime seda ju koos. Natuke kahju vaid, et tiimikaaslasi rajal rohkem ei kohanud.

Mõnel korral oli jooksu vältel tunne, et pagan see on ikka raskem kui arvasin. Kogu jooksu kokkuvõttes ootasin siiski veel hullemat. Natuke nagu piinlik isegi – kõigil olid omad hädad (krambid, valutavad jalad, väsimus, kõhuhädad jne), mul ei olnud enda hinnangul midagi kriitilist, ainult suur aukartus maratoni ees.

Ps, viimasel ööl Berliinis sain lõpuks oma voodiinventariga sõbraks. Parem hilja kui mitte kunagi.