Maratonari sünd

3:59:01 number mis sööbib minu mällu igaveseks.

Kõik eesmärgid, mis ma maratoniks seadsin, ma ka täitsin. Esmaeesmärk läbi joosta – selles väga ei kahelnudki. Teine eesmärk – maraton alla nelja tunni. See oli uskumatu tahtejõu võit.

Aga kõigest algusest peale:

Vastupidiselt paljudele kaaslastele treenisin peamiselt üksi ja ise. Seda lihtsalt põhjusel, et asusin kõik see aeg Riias. Ehk ma ei jälginud ettekirjutatud treeningkavasid, vaid üritasin oma mõistusega normaalset treeningrütmi säilitada ja treeningut vaheldada näiteks jalg- ja korvpalliga ning vahest jõusaaliga. Treeningkoormus langes peamiselt nädalavahetusele ja nädala sees tegin tavaliselt kaks lühemat ringi.

Kogu tsükli pikemaks jooksuks jäi septembri alguses joostud poolmaraton. Rohkem kui poolteist tundi ma ei jooksnud kordagi vist, mis tekitas veidike füüsilistebakindlust maratoni suhtes, kuid oma peas ja meelekindluses olin 110% valmis. Jah – maraton on peas kinni.

Mida ma aga kindlalt õppisin on süsivesikute dieet ehk kaks päeva enne pastat ja pastat ja siis hommikul putru ja energiabatoon ja banaan ja energiajook. Mõnus :) Ja energiat lisasin pidevalt ka maratoni käigus.

Jooksust:

20 km ja poolmaraton läksid nagu lupsti tempoga 5.30 km. Tunne oli suurepärane. Naeratus näol. Hirmu, et äkki jooksen liiga kiiresti ei olnud, sest teadsin, et lõpus väsin ma niikuinii. 24-25 km paiku hakkasid aga jalad valutama. Puusaliigeseid, põlved jne Valu hullenes kogu aeg, kuid siiski jätkasin samas tempos. 30km aeg oli umbes 2 h 45 min ehk 5.30 min/km

34-35 km oli valu muutunud juba nii tavaliseks, et seda enam ei tajunud, kuid just siis jõudis kohale väsimus. Ja see hakkas rusuma. Kui möödusime Potsdamer Platzist (kust finišjoon jäi, ringita, tegelikult mõnesaja meetri kaugusele) ja nägin 38 km silti oli väga, väga raske ja läks raskemaks. Lootus, et jõuan nelja tunni sisse siiski säilis. 40 km oli kohutav. Mul oli aega umbes 14 minutit, aga iga 100m tagant tahtsin korraks kõndida. Mängu läks tahtejõud. Ja siis – Brandenburgi väravad, väike tempotõus, kell, finiš. Kohe saabub ka lõpuaeg mobiilile ja tõsi see on, et 59 sekundiga sai unelmatepiir löödud. Tohutu tahtejõu võit, mida eriti tundsin viimastel kilomeetritel. Lausa pisarad kippusid silma, nii et segunedes valugrimassidega panid abilisi küsima, kas tunnen end ikka hästi.


Post Factum:

Pärast maratoni oli raske. Õhtul lausa keeras sees. Aga see oli seda väärt. Kas ma teen seda uuesti? Nagu ütlesin maratonihullule toakaaslasele Marttile – selleks peab väga hea põhjus olema. Jah tore on mõelda, et jooksen Barcelona ja New Yorgi maratoni, aga ei. See ikka ei ole päris minu ala. Ja kui ma vaatan selliseid fänne nagu Martti või Rivo või Raul, siis küsin endalt, et milleks mina sinna oma nina topin. Piinlik on, et ma ei armasta seda sama palju. Aga ära iial ütle iial :)

Igal juhul eile-täna-homme ja tõenäoliselt veel mõnda aega olen välja teenitult rõõmus ja õnnelik. ( ja muidugi jala ja seljavalus ;) ) Keegi ei saa seda minult ära võtta.

Aitäh ja palju õnne Teile kõigile.