Ma pole just kuigi jutukas siin blogis olnud. Osalt on olnud ehk kergelt häbi, sest mu treeningul läksid küll suurte aukudega. Panen lõpetuseks mõned mälestused ikkagi kirja.
Augustini elasin ma Pärnus, tundsin end kergelt autsaiderina. Märtsis sai alustatud treeninguid, nii umbes viie kilomeetri kaupa, rohkemaks ma võimeline polnud. Meeleolu siis ikkagi kõrgel. Olin parasjagu Iirimaal õel külas ja meie maratonivaimustus nakatas tedagi (ja ta tuligi maratonile ja jooksis must veel kiiremini ka :P).
Aprilli lõpus käisin spordiarsti juures koormustesti tegemas. Sain maratonile kategoorilise ei, kahtlused südameklapi rikke kohta ja soovituse mitte treenida rohkem kui kaks korda nädalas korraga 45 minutit pulsiga alla 140. See andis motivatsioonile päris kõva põntsu. Läks terve kuu, enne kui südamearstilt tuli kinnitus, et kõik on normi piires (mis iganes see siis ka ei tähendaks) ja võin rahuliku südamega :P edasi treenida. Väikese vahemärkusena: kas olete proovinud joosta nii aeglaselt, et pulss jääb alla 140? Eks treeningpulss on kõigil erinev, aga see oli mulle päris koormavalt aeglane, kõnnitempo jooksusammuga, see alles väsitas jalgu.
Eks oli toredaid jooksuaegu Pärnu ümbruses, eriti Valgeranna kandis. Poole juuni pealt jäid jooksud siiski üldse soiku. Tundsin, et maraton jääb minust tegemata, oli emotsionaalne ja füüsiline madalseis.
Augustis kolisin Tallinna ja minu maratonikarjääris oli see pöördepunkt. Esialgu aitas keskkonnavahetus ja Männiku raba kõrval elamine. Seejärel haakisin end sappa Moonikale ja Virgele, koos nende ja Rauliga läksin 24 km jooksma. Senine pikem jooks 14 km jäi suve algusesse. Igatahes sain kaaslastelt vägagi innustust ja otsustasin vähemalt maratoni starti minna, vaevalt et läbi joosta. Tuli veel üks 24 kildi jooks ja poolmaraton Tallinna sügisjooksul. Siis otsustasin juba, et maraton tuleb läbi joosta.
Umbes nädal enne maratoni plaanisin joosta tunnikese Stroomi rannas, läks märksa pikemaks, sest lihtsalt nii mõnus oli joosta. Sel hetkel tänasin südames Rivot, kes seda jooksupisikut külvas. Ilma temata oleks jäänud olemata see hommik, kus jooksed piki veepiiri, kohati lainete eest kõrvale põigeldes, tühi rand ja vabaduse tunne.
1 kommentaar:
Paraku see alla 140 SLS jutt on täitsa õige.
Lihtsalt su (loodame, et ei pahanda sinatamise pärast, ma ka maratoonar) treenitus on selline, et südame- ja veresoonkond on arenemata selles suunas.
Ja kindlasti noortet tugevatel inimestel on lihas "kiire", s.t. et loomulik liigutus lihasele oleks palju kiiremini jooks.
Aga nii maratoniks põhja ei lao.
Edu ja proovi ikka veel. Maru tublid, et maratoni läbisite.
Postita kommentaar