Pool maratonist sai läbitud

Täna sai siis SEB Sügisjooksul end proovile pandud. Treener pani meile (tüdrukutele) eesmärgiks rada läbida 2.30ga. Ausalt öeldes tundus see eesmärk suht võimatuna. Arvasin, et ei jaksa nii pikka maad nii kiiresti joosta.
Algus oli mõnus. Jäime juba suht alguses enamusest maha. Oligi hea joosta, ei pidanud kellestki mööda trügima ega pendeldama :) Kahjuks mu armsal jooksukaaslasel, Virgel, hakkas juba alguses jalg valutama ning me ei saanud enam koos joosta. Tahtsin proovida etteantud ajaga joosta. Nii ma siis hülgasingi mõned meie trennikaaslased ning hakkasin üksi edasi rühkima.
Esimese ringi jooksin enamus ajast uhkes üksinduses. Rada tundus nii suur ja lai :) Üksikud ergutajad olid siiski ka raja ääres. Aga nuh, eestlaste temperament on nagu ta on, enamus lihtsalt vaatas kaastundliku näoga ja ei hõiganud miskit. :)
Teist ringi alustades püüdis Tene mu kinni. Saime umbes kilomeetri joosta, kui selja tagant tuli 8000 10km jooksjat. Lausa kade meel oli vaadata, kui kerge jalg neil oli :) Oleks tahtnud ise sama kiirelt ning kergelt joosta. Minu samm aga oli juba suht töntsiks jäänud. Ühes joogipunktis kaotasingi Tene silmist ning jooksin taas üksi edasi. Nüüd juba tuli trügida ja pendeldada teiste inimeste vahelt. Teine ring oli väsitav. Õnneks ei tule Berliinis kahte ringi joosta vaid ühte suurt ringi.
Üksi oli nii raske joosta. Mitu korda tulid pähe loobumise mõtted. Kui selline mõte tuli, kordasin peas ühte mõtet ühelt Hollandi maratoonarilt: "kui ei jaksa enam joosta, siis tuleb edasi joosta". Pealegi, teise ringi pealt oleks juba nõme pooleli jätta, üle poole distantsist oli ju siiski joostud.
Raja ääres olid vahvad kilomeetripostid. Neil olid ergutavad ja julgustavad hüüdlaused. Kui neist muud kasu polnud, siis vähemalt ajasid muigama ning viisid mõtted mujale.
Viimasel ajal on mul pikkadel jooksudel selg ning põlved valutama hakanud. Eile määrisin nii seljale kui põlvedele spordikreemi ning täna tõmbasin enne jooksu põlvesidemed ning reumavöö üll' ning tänu neile ei andnud ka põlved ja selg nii hirmsasti tunda.
Enne lõppu oli kaks tõusu. Ometi nii väikesed, kuid siiski niii rasked. Lõpus üritasin end mõnele 10km jooksjale sappa võtta, et kiiremat tempot teha ning viimaks ometi ära lõpetada. Ja ega see lõpp tulemata jäänud. Hea tunne oli üle finishi joone minna. Loodan, et jõuan ka Berliinis selleni. Olen täiesti kindel, et selle finishijoone ületamine toob palju mõnusama tunde :)
Enda kella järgi tuli aeg 2:34. Eesmärk peaaegu täidetud.
Nüüd aga ärateenitud peole :)