Liblikad kõhus, käed higistavad...

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga mul on juba nädal aega kõhus liblikad, hinges ärevus, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma. Öösel ärkan üles ehmatusega, et olen midagi unustanud, midagi on jäänud tegemata. Mõned ööd nägin unes ka maratoni. Kogu meie vahva seltskond oli stardikoridoris, mõned minutid enne starti aga avastame, et kellelgi pole rinnanumbreid ega kiipe küljes... Teine unenägu oli selline, kus oleme taas stardikoridoris, ümberringi on tuhanded-tuhanded pealtvaatajad ergutamas. Kõigil on hea tuju, meeleolu kõrgel. Aga peale meie tiimi ei ole mitte kedagi teist stardis...
Ärkvel olles ma maratonile endale väga ei mõtlegi. Mu peamine mure on hoopis lendamine. Kujutage ette, veel on olemas inimesi, kes pole kordagi lennanud. (Veel on olemas ka inimesi, kes pole kordagi Soomes käinud, aga see on hoopis teine stoori :) ) Mulle aina öeldakse, et seal pole midagi karta. Õhku tõusmine olevat natuke jube, aga edasi on nagu bussisõit. Teine räägib, et maandumine on kole. Vahel õhus lennuk raputab.... appi! Mul on küll tunne, et ma läheks parema meelega bussiga. Seda ma olen vähemalt teinud.
Tavaliselt ma ei tunne hirmu uute kogemuste ees. Tõenäoliselt sellepärast, et enamasti toimuvad need uued kogemused maa peal või siis kõige rohkem mõnekümne meetri kõrgusel maast. Uuh... kolme tunni pärast stardime töö juurest ning 6 tunni pärast olen ma juba kogemuse võrra rikkam ning tean, kuidas lendamine käib :)
Maratoni kavatsen võtta rahulikult. Rahulikus tempos lõpuni vastu pidada. Peamine on, et vastu pidada ja lõpuni :)