Sai nädavalahetusel katsetatud

Katsetasin kaks päeva kuumas lippamist, et suve tulekuks valmis panna ning harjuda, Berliinis saab täenäoliselt üsna soe olema. Laubane tohutult niiske ja lämbe õhk tähendasid seda, et pulss oli tavaliselt sellise tempoga jooksmisest 10-15 lööki kõrgemal. Tahtsin kolme tundi joosta, aga jook sai teisel tunnil otsa ning piirdusin vaid kahe ja poolega, et end mitte kuivale ning kergelt vigaseks joosta. Kodus tarbisin kohe pea liitri jagu vedelikku, sest tohutu janu tunne oli. Kergelt hirmutav kogemus.

Eile jooksin 15 km sama vedelikukogusega (ehk poole liitri kanti), mis oma nädala pikka otsa, ning sai ka kõik otsa. Tuleb vist ikkagi hakata kusagil ringe jooksma, et tunnis trenni jaoks saaks ca liitri jagu jooki haarata ning selle põõsasse pista, sest kuumaga kulub tohutult - higistamise asemel on kohati sulamise tunne. Samas paari liitrit käes ja vööl tassida on suht ebamugav. Igal juhul on joomine maratonil hetkel teema, milles hetkel eriti kindlalt ei tunne. Palju katsetamist veel ees - kas võtta enda jooks võistlusele kaasa või mitte, kui palju ja kuidas võtta jne.

Päikeselise ilma tarvis hankisin valge nokatsi. Kuna seljas oli valge särk ning päike lõõmas, siis noka-alune helendas õudselt, pimestavalt. Järgmine samm viib ilmselt prille valima. Või on keegi valget nokatsit, millel noka alune tume, näinud?

Muidu saime reedel vormi ehk jooksusärgid kätte. Nüüd on trennis väike vastutus ka, esindad ju meeskonda. Pilti saab ehk ka millalgi.

Plaanid peaksid ka tänasest jälle magusamaks (tsiteerides treenerit) muutuma. Põnev.