Riia reflektsioonid ehk jooksmine ei ole maadlus

Ohh kui ammu ma pole bloginud. Aga sellel on hea põhjus. Üks mu postitus läks millegi pärast kaotsi ja kuna ma olen niigi laisk arhivaar ning ülesmärkija, siis nullis see mul igasuguse motivatsiooni. Nüüd siis kirjutan pikemalt.

Esiteks pean nentima, et suvi ja soojus tulid mulle ootamatult. Aprilli alguses jooksule fokuseerides ei saanud kahe trenni jooksul aru, et miks nii raske on. Siis aga teise lõpuks taipasin. Ma ei harrasta ju enam maadlust, kus jooks tähendab võimalikult paljude riiete selgatõmbamist ja õige kaalu tarvis ohjeldamatut higistamist. Nii võtsingi kampsuni seljast ja kõik oli taas korras :)

Treeningud. Olen vist teist osadele juba rääkinud, aga mina ei usu ettevalmistusse, mis sisaldab vaid jooksu. Olgu ta venitusharjutuste ja lõigutreeningutega või ilma. Eriti algajate puhul. Ma kujutan ette, et kui sellise plaani järgi joosta on juuliks-augustiks juhe koos ja kopp ees ning pool kehast endiselt lodev. Seetõttu olen osaliselt jätkanud ka pallitreeninguid, mida soovitan ka teistel – olgu see korv või jalgpall pole oluline. See annab n.ö lõigutreeninguid ja samas ka mahvi lihastele, mida pikamaajooksus ei anna. Või teha üks pikem jalgrattasõit nädalas. Mis iganes, aga mitte ainult jooksu. Ja muidugi harjutused või jõusaal. Kõhu- ja seljalihaseid peaks kindlasti treenima ekstra. Muu tuleb samuti ainult kasuks :)

Nüüd aga tunnistan ausalt, et Riiga tulek on mind sügavalt pannud mõtlema plaani pooleli jätmise peale. Siinsed treenimisvõimalused on nagu öö ja päev võrreldes sellega, mis tegin Tallinnas. Kui Tallinnas olen alati jooksnud metsa ja mere ääres, siis siin autode ja valgusfooride vahel. Lisaks uue kohaga tingitud stressile, viivad motivatsiooni tohutult alla just tingimused. Olen võtnud aega järele mõtlemiseks, sest teadagi on vaja kohanemisaega, aga arusaam, et sügiseni ma vastu ei pea vaid süveneb.

Seni siiski olen suutnud enda vormi isegi parandada. Kuigi Riias käin jooksmas maksimaalselt kaks korda nädalas (rohkem ei saa, lihtsalt ei saa. Psüühika ütleb ei ei ei, appi ei ei ei), olen vajakajäämise kompenseerinud Tallinnas käikudega, mida olen külastanud seni suht tihedasti. Mõnu, mida tunnen Merimetsas ja Stroomi rannas jooksust, on meeletu. Nii tegingi sel nädalavahetusel, lisaks kahele Riia jooksule, reedel ja laupäeval kokku kaks 75-80 minutilist jooksu ning lisaks pühapäeval 2,5h treening jõusaali (60 min) ja korvpalliga (90min). Naine väga ei pahandanudki, et pidevalt kodunt eemal olles, püüan ikkkagi minema viilida :) . Lisaks võtan oma aneemilisuse peletamiseks (mu hemoglobiini tase on viimased 3-4 aastat 120-125 vahel, samas kui meestel ei tohiks see väga alla 135 olla) pea kuu aega rauatablette, mis on samuti enesetunnet oluliselt parandanud.

Seega olen suhteliselt heas vormis, kuid kahtlen kas suudan seda suve jooksul hoida või parandada, arvestades, et muuseas olen 2 nädalat suvel Eestist ära koolitusel ja lisaks on ootamas jaanipäev, Muumimaa ja tohutu vastumeelsus Riia tänavatega võidelda…

Seetõttu olen lausa vaimustuses Rivo ideest joosta läbi Tallinna maraton. Usun, et kuu aja pärast on täpselt õige aeg. Kuigi eks jah, alati saaks paremini :)

Berliin aga… ohh jah ei teagi… kui eesmärk saab enne täidetud, siis üle pingutama ei hakkaks… Andke andeks kaasvõitlejad :$