Kaks raskemat nädalat

Tegin eile elu pikima jooksu - 2.50 (tunnid-minutid). Distantsi täpselt ei tea, sest regio.delfi.ee mõõdetav ei ole minu arvates täpne ning Polari jooksuandurit S3 ei ole ma päris täpselt veel ära kalibreerinud. Stiilis 26-27 km, ma arvan. Keskmine pulss jäi 155 kanti.

Mis on hea, et jõudu ja võhma jätkub ning hirm maratoni raskuse ees on taandunud. Loomulikult on 42 km jooksu midagi muud kui 25, aga pea viis kuud on veel harjutamiseks ees ning tahet jätkub. Halva poole pealt andsid säärelihased end pärast jooksu tunda, krampi küll ei läinud, kuid väga lõdvestunud nad peale venitust ka end ei tundnud. Kuum vann nad siiski leebuma sundis ning see on küsimus, millega homme treenerilt nõu küsima lähen.

Viimased kaks nädalat on muidu natuke raskelt läinud, tahe joosta on, aga kerge tüdimus on. Eile võitlesin ka esimesed 4-5 km iseendaga, sest natuke raske oli, et võin ju 10 km-gi teha ning pühapäeval siis nädala pika lippamise teha. Õnneks läks peagi heaks, nagu ikka. Homme on õnneks lõigutrennid, mida isegi ootan.

Hooaja esimese võistluse teen vist järgmisel nädalavahetusel Viimsi jooksul. 10 km 50 minutiga alistada tundub jõukohane. Üldiselt püüan vähe rapsida ning vähe võistelda - paar-kolm kambas tormamist enne Berliini tundub mõistlik mõte.

Reedel aga käisime spordimeditsiinikeskuses Vomax koormustesti tegemas, sellest lähipäevil koos raportitega.