teisipäev, 7. aprill 2009

vaim üle füüsise

kuuluvustunne (mille osa on ka samastamine) on inimese üks baasvajadustest. nii kogesingi äratundmisrõõmu, kui täna Postimehest Eesti ratturite vigastustega võitlemisest lugesin. mitte rõõmu, et neil halvasti läheb, aga, et teistel ka samasuguseid probleeme. kuidas vigastustega, just emotsionaalselt, ja enne hooaega toime tulla on nii sportlase kui regulaarse harjutaja jaoks raske küsimus.

oled harjunud treenima, tead sellega kaasnevat mõnutunnet nii tegemisest endast kui vormi kui füüsise paranemisest, kalendris ja eluski sel oma koht ning siis järsku pead pooleli jätma. õõvastav mõte, mida tihti eitusfaasis edasi lükata annab.

nii kipuvadki inimesed, mina samamoodi, teinekord vinti üle keerama ehk loodad "äkki läheb ise üle, kui teen veidi rahulikumalt vms". ja harjutad ikka edasi. tagajärjeks krooniline vigastus või selline probleem, et tuleb paremal juhul ala vahetada, halval juhul üldse spordist loobuda.

see hirm ja toimetulek loobumisega kaasnevate emotsioonidega on keeruline teema igatahes. vaatan, et kaasjooksja sarnaste mõtete juures.

et siis, keegi pole vigastusega üksi. ikka on keegi kuskil, kel sarnane probleem või samade mõtetega tegeleb. see teadmine aitab.

3 kommentaari:

Raivo ütles ...

Eks see ole jah väga demotiveeriv kui pärast pikka harjutamist ja taseme saavutamist mingi haigus või vigastus äki rajalt kõrvale astuma sunnib. Eriti kui veel mõni võistlus ees on... Loodan, et saad põlve ilusti lõigutud ja sind võib varsti kohata ka jooksurajal! :)

Rax ütles ...

Hädad tulevad ja lähevad. Kui ühe jaoks leiad "rohtu" siis mõne aja pärast üllatab organism uuest kohast. Vähemalt tunnevad sportlased oma organismi läbi ja lõhki.
Mul ka uus probleem, millele loodan mingit lahendust leida. Kui leia, siis tuleb kannatada.

Rivo ütles ...

Raivo, aitäh. tulemus on tegelikult kergendus, saab korralikult trennile keskenduda.

Rax, sul on õigus. tõenäosusteooria rakendub ka - rohkem harjutad, rohkem tõenäoline ka viga saada.