VFF-ga jooksumaratonile

47 päeva pärast kell üheksa hommikul on kolm äripäevlast esimesel SEB Tallinna maratonil stardis. Kris, Indrek ja mina ühes nendega. Iseenesest võiks sest minu jaoks tulla maraton nagu iga teine – aga…. - ei tee ma seda asja enda jaoks nii lihtsaks. Viimased kaks kuud oled väiksema ja suurema eduga liikunud vaid „paljajalu“ (Vibrami viisvarvastega - VFF) ja praeguseks olen lõplikult otsustanud, et lähen nende sussidega ka stardijoonele.
Igatahes saab põnev olema. Praeguseks olen läbinud VFF-ga joostes läbinud vaid üle paarisaja kilomeetri ning teinud ca. 600 kilomeetrit ratast.

Siiani olen kokku puutunud peamiselt kolme probleemiga.
1) Umbes viis nädalat tagasi väänasin vasaku jala keskmised kolm varvast välja vms. – igatahes tõugata ja joosta oli päris pikka aega valus. Arvan, et selle põhjuseks ei olnud mitte vale jooksustiil vaid see, et mul „õnnestus“ paaril kolmel korral pehmete sussidega valusalt kivile-käbile maanduda ja seejärel veel tõuge teha… Valu on visalt järgi andnud, kuid praeguseks siiski suuremalt jaolt haihtunud.

2) Villid. Kui enne VFF-d polnud mul villidega praktiliselt üldse kokkupuuteid, siis nüüd seda enam :)
Paar nädalat tagasi koorus mõlema kanna alt maha lõpuks ca 4*4 cm nahka. Õnneks oli vill niivõrd kaua aega juba kanna all elanud, et selle lõhkemine oli suhteliselt valutu – ehk paar päeva hiljem õnnestus juba taas jooksma minna. Nädal tagasi tundus, nagu oleks äsja lõhkenud villi alla uus vill tekkima, aga nüüd on see taas järgi andnud – loodan parimat.

3) Treeninguid on pidurdanud ka lihased. Täpsemalt „päkk-kand“ jooksustiiliks vajaminevate säärelihaste puudus. Aga progressi on olnud näha ning sääred hakkavad väsima alles 15-20 kilomeetri kandis ja krambioht on tulnud peale alles pärast 20 kilomeetrit.

Ning eks paras väljakutse (kõigi põhjamaalaste jaoks) on ka vahemereäärne kliima. Kui tunnike kannatab veel ilusti +30 kraadiga joosta, siis sealt edasi läheb mul juba keeruliseks.
Üleeilne jooksupäev läks mul ajalukku. Jooksin esimest korda 30-31 kraadises kuumuses (õnneks tuul ja pilved muutsid asja lihtsamaks) ligi paar tunnikest – viimane pool tundi oli mul (kelle ideaaljooksutemperatuur jääb sinna +10 kraadi kanti) ikka väga raske.

Aga sellega probleemid ka lõppevad :)
Positiivse poole pealt. Jooksumaht on viimaste nädalatega hakanud ilusti kosuma. Lisaks kohandunud organismile on sellele kindlasti kaasa aidanud ka uuendatud jooksvarustus. Nimelt jätsin Vibram Classic mudeli lihtsalt ringiuitamiseks ja soetasin jooksmiseks veidi paksema tallaga Vibram KSO-d (seda mudelit soovitatavad jooksmiseks paljud praktikud internetifoorumites, kaasa arvatud ka Vibram ise). Lisaks olen viimased paar nädalat jooksnud ToeToe varvassokkidega, mis aitavad samuti villiohtu vähendada.

Põlved, puusad, selg pole kuskilt järele andnud ehkki lisaks pehmele pinnasele olen teinud ka mõned 7-14 kilomeetrised asfaldiotsad. Osalt võib öelda, et asfaldi peal on VFF-dega isegi parem joosta kui metsas, kuna asfalt on sile ja ei pea muret tundma, et millelegi teravale peale ei astu.

Jätkan VFFdega sõbrunemist, et tõenäoliselt Eesti pinnal kõige rajumal maratonivõistlusel (hetkel SEB Maratonile registreerunud juba 671!!! - vau) rajal olla.