Hommik, kell läheb kinni. Veel hetk teki all, sest tuba on nii kuradima külm. Lõpuks jääb siiski tahtejõud peale ja vean ennast istuli. Nagu alati, kõigepealt parem jalg põrandale, siis vasak ja nüüd 3-2-1 püsti ho-oo-ooo-ooo...ooossaraisk...
Selg!Selg!Selg! on alateema sellel lool, mis inspireeritud kahe möödunud nädala põhjal Forrest Gumpi kombel peaasjalikult vaid joostes liiklemisest. Miks? Kohe räägin, kuid enne...
Eksperimendi "Run, Forrest, Run" senised tulemused ja tähelepanekud on olnud väga huvitavad:
Tähelepanek A: Jalalihaste/pulsi transformatsioon.
Ma ei oska seda paremate sõndega kirjeldada:) aga nii see on. Nii pidevalt ja konstantselt joostes tunduvad jalad all hoopis teistsugused ja seda mitte negatiivses mõttes. Kui Ironmani jaoks käib jooksutreening peamiselt madalal pulsil ja suurel mahul, siis "tänavajooks" mõjub nagu lõigutreening. Jah. Siin tuleb märkida, et väga eksik oli minu hinnang, kui arvasin eksperimendi alguses, et suudan tempot kontrolliall hoida. Tegelikkuses läheb see üsna kiireks. Eriti veel alguses, kui soojast kohast väljudes külma eemale peletamiseks õige kiiresti kohe liduma hakkad. Kuid nii külma eest pidevalt lidudes ma äkki märkasingi midagi uut ning imelikku. Tavaliselt tähendas iga kiire jooksuots mu lihastele tardumist ja pidev tempoga jõnksutamine pulsi plahvatuslikku kasvu. Järsku oli see kõik kadunud.
Märkasin seda möödunud nädala keskel, kui külma ilma tõttu oma tavapärasest tempost oluliselt kiiremini jooksin. Alles poolel teel kodunt kesklinna tormates (kodunt kesklinnani on mul umbes 2-3 kmi) võtsin tempo alla, aga seda mitte sellepärast, et poleks suutnud edasi joosta...lihtsalt liiga palav hakkas.
See oli minule tõesti uus tunne. Lisaks sellele, pole pärast selliseid linnajooksu otse jalgades mingit valu ega väsimust. Väike venitus siin ja seal ning jookse aga edasi.
Tähelepanek B: Elementidega sõbraks!
Enne eksperimenti mäletan korduvalt hommikuid, kus astusin korraliku kampsuni ja talvejopega kodunut välja ja ikka lõdisesin trammipeatuses. Kui tramm lõpuks tuli ja sisse pääsesin, ei olnud loodetud sooja mitte kusagil. Võttis umbes neli-viis peatust, enne kui jopelukku lõdvemaks lasta söendasin. See tegi hommikused tööleminekud eriti raskeks.
Joostes on aga hoopis teine elu. Viskad mõned hilbud selga. Hüppad välja külma ja kukud liduma. Tõsi. Esimesed kaks minutit on asi soojast kaugel ja läbilõikav tuul kasvatab tempot üllatavalt usinusega. Samas on see aga kordades parem kui trammipeatuses ootamine!
Miks?Väga lihtne. Ma tean, et kui see kaks minutit läbi saab, siis võin ma isegi -3 kraadise külmaga villased kindad ära kotti panna ja fliisi luku avada, sest külma pole enam mitte kusagil.
See annab erililise kontrolli olemasolu tunde. Trammis külmetades ei saanud ma suurt midagi muud teha, kui tõmmata jope kõvemini kinni, tatsuda ühelt jalalt teisele ja oodata viiendat peatust, millest alates peaks keha temperatuuriga kohanema. Joostes on aga kogu kontroll minu käes. Mida kiiremini ma ennast liigutan, seda kiiremini hakkab mul soojem.
Kuigi siinkohal võiks arvata, et selline talvine külmas kinnasteta tormamine on võidutalong angiinile, siis väidan täiesti vastupidist. Joostes on kogu kontroll minu käes ja ma tunnetan kõiki elemente palju ehedamini. Kui mul hakkab palav, siis võtan riideid vähemaks. Kui selg hakkab ohtlikult märjaks minema, siis kõnnin mõne minuti. Oluline on teada, et seni, kuni su keha on soe, ei tee külm ja tuul mitte midagi.
Mis aga kõige huvitavam, isegi ekstreemsetes oludes võib väga kenasti toime tulla, kui asja mõistusega võtad. Näiteks, päeva viimast jooksu tehes (loe: joostes koju) võin ma tempo väga kiireks ajada ja higistamise pärast üldse mitte muretseda. Ma tean, et jõuan koju ja saan vahetada riided ning samuti end ära pesta. Tihtilugu käin aga enne koju jõudmist veel poest läbi. See aga tekitab küllaltki ekstreemse olukorra. Kiire poeskäiguga mu märg särgiselg ära kuivada ei jõua. Astudes aga taas välja mitmekraadise külma ja tuule kätte olen ma küllaltki ebamugavas seisus. Samas on aga huvitav see, et külmetanud pole ma end seeläbi kordagi ja ka sellist hirmu ei ole. See tuleb aga täiesti uuest usust minu kehasse. Nimelt tunnen ma enda sees, et minuga ei juhtu midagi. Pean endale vaid sisendama, et mul on koduni vaid mõned minutit ja seal saan sooja ja ka kuivad riided.
Usun, et talvise tänavajooksu kõige olulisem osa ongi pidevalt arvestada, kuhu sa lähed ja mis sind ootab. Kui ma jookseksin higisena mõnele väliüritusele, siis on selge, et külm teeb oma töö. Kui ma aga tean, et minu sihtkohas saan ma sooja ja lasta kehal rahulikult maha jahtuda, ei tee elemendid mu keha tervisele mitte midagi.
Tähelepanek C: Terved käed ja terved huuled.
Kartsin, et tihti ilma kinnasteta miinuskraadides joostes teeb mu kätele otsa peale. Minu käed elavad talve üldiselt üsna raskelt üle. Külm teeb naha kuivaks ja on tavaline, et see võib isegi vereni murenema hakata. Seega kätekreem oli mul alati olemas ja määrisin sellega käsi mitu korda päevas. Huultega sama lugu - ilma huulepalsamita on kõik külmast võetud.
Ettevaatlikkusega kandsin esimesel nädalal kätekreemi endaga alati kaasas. Ühtäkki aga avastasin, et see on märkamatult minul kotist kadunud ja vähe sellest, isegi kodus on see leidnud tee mõnda pimedamasse nurka. Justnimelt. Imestusega tuleb tõdeda, et pärast seda kui ma eksperimendiga alustasin, kreemitan ma käsi ja kasutan huulepalsamit oluliselt vähem. Mitme korra asemel päevas kasutan ma neid maskimaalselt korra üle päeva. Ma ei tea, kas seda saab otseselt siduda "tänavajooksuga" aga kummaliselt sarnasel ajal on see igatahes juhtunud:)
Aga nagu alguses mainisin, on viimase kahe nädala pealkiri Selg! Selg! Selg! Korralik maht, mis tuleb tänavajooksust jooksulihastele on teinud oma töö ka seljale ja möödunud reede hommikuks jooksis alaselg täiesti kokku.
Selles pole aga süüdistada kedagi muud peale enda. Vaatamta kõigele õpitule avastan ma ikka ja jälle, missugune narr ma olen. Kuna tänavajooks tõstab olulisel määral energiat, siis õhtul rõõmsalt ja roosalt koju jõudes ei tule meeldegi, et vaatamata heale enesetundele tuleks ikkagi pühendada väärtuslikku aega kõhule ja seljale...ja seda iga päev...ka nendel päevadel, kui hommikul ilma seljavaluta üles tõusen. Reedel sain oma õppetunni kätte ja loodame, et mul nüüd jagub tarkust seda ka mäletada:)
Eksperimendi lõpuni 2 nädalat minna!
4 kommentaari:
Hommikul jooksuga tööle ja õhtul jooksuga koju? Kus sa tööl märgi jooksuriideid hoiad?
Ma olen proovinud sellist süsteemi jalgrattaga ning suvel ning isegi siis oli üsna kehva õhtul märgi rattariideid uuesti selga vedada ning kodu poole väntama hakata. Talvel on see kardetavasti veel kehvem.
Kuigi mõte on huvitav. 6 km hommikul ja 6 km õhtul oleks üsna soliidne distants ning aja kokkuhoid oleks ilmselt meeletu :)
Tere, Aivo. Tervitan sinu rattasõitu tööle ja koju!
Tuline õigus on sul kokkuhoiu osas. Kui sul on eesmärk näiteks maraton või ironman läbida, on muidugi selge, et igapäevasest tänavajooksust üksi ei piisa õige koormuse saamiseks. Samas kui eesmärk on end lihtsalt tervena ja vormis hoida, siis 6 kilti hommikul ja õhtul on rohkemgi kui küll.
Eriti tuleb siinkohal aga välja tuua koju jooksmise eelised.
-Esiteks pole pärast närvesöövat päeva paremat tunnet, kui saad töölt suisa piltlikult "minema joosta".
-Teine eelis on aga minu lemmik. Minujaoks oli alati väga tülikas, kui pärast tööd, kui kõht on kole tühi, pean minema esiteks koju. Siis panema jooksuasjad selga. Siis jooksma ja alles pärast kõike seda saan lõpuks koju sööma minna. Palju paremini töötab minujaoks mõte, et jooksen kohe töölt koju sööma:)
Kus kuivatada riideid? Kuskil ikka mõni garderoobikapike või nagi leidub;) Siinkohal on lihtsalt oluline, et tegu oleks õigete hingavate spordiriietega. MIna tõmban tavaliselt pärast trenni kõik riided pahupidi ja kui nad tõesti just paduvihmast läbimärjad ei ole, siis on nad ca tunniga kuivad.
Samas saab siin just tööle jooksmise osas probleemi natuke juba eoses ennetada.
Nimelt näitab minu kogemus, et higi hakkab voolama just siis, kui sa jooksed külmast maha jahtumata otse sooja siseruumi. Samas kui näiteks mõnisada meetrit rahulikult enne sihtkohta jõudmist jalutada, on hoopis teine lugu.
Viimasel ajal olen umbes kuni 4-kildistel distantsidel seda meetodit kasutanud ja õigesti tempoga mängides ei pea üldse särki vahetama. Jah, selg võib tõesti pärast mõni minut kuumata, aga tuleb tõdeda, et esindusüritustel pintsakus kuumab mu selg palju rohkem;)
Mina joosta ei viitsi kuid lähen tööle jala ja umbes 6km ning 1h. Ühistranspordiga minnes võidaksin ainult 15min ja kaotaksin ühe pileti hinna ~12eeku.
Nii see on. Mida aeg edasi, seda rohkem autosid...mida rohkem autosid, seda rohkem ummikuid...mida rohkem ummikuid, seda rohkem konkureerivad jalad igasuguse mootortranspordiga linnas;)
Postita kommentaar