Eksperiment: RUN, Forrest, RUN!

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et sport on puhas looming ja inspiratsioon võib sind tabada kui välk selgest taevast. Seekord oli minu inspiratsiooni allikaks Forrest Gump.

Ühes eelmises postituses ma kirjutasin, et inimene istub ja lamab kokku ligi 70 % oma elust. Olgugi, et paljud mu tuttavad kostsid selle peale "mõnus", ajas minul nimetatud protsent juuksed püsti. Koheselt integreerisin ma oma ellu jõu ja ilunumbrid, mida päevas mitu korda läbi viima hakkasin. See protsess on ennast tõestanud. Tehes istuva töö puhul päevas iga 1,5 tunni tagant umbes 10 minutilise seeria jooga ja jõu harjutusi, kasvab päevane energiatase oluliselt.

Küll tegi aga jõuluaeg taaskord oma töö. Kuigi võrreldes varasemate aastatega, sain ma suuremate söögiorgiateta hakkama, jäid siiski sellel perioodil lubatud harjutused iga 1,5 tunni tagant õige harvaks. Lisades sellele juurde veel pühale vastava magusa ülekülluse, oligi "tugitooli tunne" hopsti mõnusalt platsis. Siiski ei olnud see läbinisti halb.

Kuigi tänu treeningutele Ironmani jaoks teen ma nädalas praegu umbes 7 tundi trenni ja kuigi püüan ennast iga 1,5 tunni tagant liigutada jäi mulle mulje, et ma elan kahte täiesti erienvat elu - ma kas istun või teen trenni. Mõlema puhul on tegu äärmustega...kuhu jääb aga kogu see vahepealne hall ala. Kuhu jääb see ala, kus tegu ei oleks otseselt treeninguga vaid lihtsalt osaga sinu igapäeva tegevusest ent mis samas oleks ikkagi füüsiliselt stimuleeriv. Ehk teisisõnu, kuidas saaks teha sporti, ilma otseselt sporti tegemata! Selle vastuse tõi mulle Forres Gump.

Alles hiljuti mängis see suurepärane film meil ühes telekanalis ja sattusin vaatama kohta, kus Tom Hanksi mängitud Forrest Gump otsustas läbi USA joosta...lihtsalt niisama. See tärgatas minus mõtte. Aga miks mitte...lihtsalt joosta. Miks ei võiks asendada igapäevast linnas liikumist jooksuga? Joosta tööle, poodi, pittu, trenni, sõpradele külla jne. See mõte tundus mulle piisavalt segane et eksperimenteerida - mõeldud tehtud! Otsustasin nädal aega katsetada, kas ja kuidas oleks võimalik liikuda kõikjale joostes.

Riietus kõige tähtsam!

Selle eksperimendi teostamise kõige tähtsam ja keerulisem osa oli riietus. Selles peitus kogu edu võti. Õige vormi leidmine oli aga paras pähkel, sest selle funktsionaalsus peab olema õige veider:

a) riietus peab olema kerge. Mida rohkem hilpe sul seljas on, seda rohkem hakkad sa higistama ja kasutades jooksu transpordivahendina sa seda ei soovi.

b) riietus peab olema jooksuks sobiv. Keha paeb saama nendes riietes hingata. Hästi hingavad riided ei lase kehal higistama hakata. Samuti peavad jalatsid olema sobivad jooksuks ja mitte jalgu lõhkuma.

c) riietus peab olema esinduslik. See on kõige raskem punkt mida täita, sest on olemas tavalised riided ja on olemas spordi riided. Vahepealseid asju leida on võimatu ehk siin tuleb lihtsalt improviseerida.

Mina lahendasin olukorra järgmiselt:

Jalga torkasin ma new balance 840 tossud. Selga new balance pikkade varrukatega musta jooksusärgi ja peale panin Salomoni tuulejaki. Pükstena kasutasin oma täiesti tavalisi riidest pükse.

Võtmete, rahakoti ja mõne soojema hilbu tarbeks (kui peaks olema vaja liikuda ilma jooksmata) kasutasin ma väikest seljakotti.

Nüüd on nädal läbi ja jääb vaid küsimus, kas see eksperiment töötas? Kas on võimalik kasutada jooksu lihtsalt linnas liikumiseks. Isiklikust seiskohtas võin ma järeldada...et on küll:)

Nädala peale suutsin ma joosta umbes 40 minutit päevas, kusjuures siia alla ei ole arvutatud trenn. See oli nn trenn ilma tegelikult trenni tegemata. Maksimaalselt jooksin ma järjest 40 minutit.

Pean tunnistama, et selline jooksmine sobib mulle isiklikult väga. Olen sisemiselt üsna rahutu inimene ja sellepärast eelistan ma jooksmist palju rohkem ühistranspordi ootamisele ja bussis või trammis loksumisele. Palju parem on kontrollida ise, kui kiiresti sa kusagile lähed. Samas oli see ka naljakas. Ajab naerma, kui jooksed mööda eskimoteks maskeerunud lõdisevatest inimestest, ise samal ajal higistamise vältimiseks õhukese tuulejaki lukku avades. Sama naljakas on tipptunni ajal ühest ja samast autost, kes iga järgmise valgusfoori taha passima jääb, mitu korda mööda joosta. Noh ja rääkimatagi on sellest kõigest enesetundele ja energiale ainult positiivsed mõjud:)

Kuna see nädal väga põnevaks osutus, siis otsustasin eksperimenti pikendada jaanuari lõpuni.

Siinkohal tuleb aga lisada, et ilmselgelt pole võimalik alati igale poole joosta (seda ei teinud ma ka see nädal). Samuti, nagu sa spordisaali pintsakut selga ei aja, ei lähe sa ka tossudes ärikohtumisele. Siiski on sinna vahepeale jääv ala mõnusalt lai, et eksperimenteerida "sportlikult elamist" selle sõnapaari kõige sügavamas mõttes.

Edasistest arengutest, avastustest ja tulemustest kirjutan ka siin blogis.

P.S. Vaevalt, et selline "teadlik tänavajookmine" maailmas ainulaadne on. Seega kui sa tead, kes ja kus seda veel harrastab, siis kindlasti anna mulle märku...võibolla on sellel isegi mingi nimetus olemas;)