hetk Berliini maratonil, ca 11. km kandis. foto: vist Rivo.
Noh, doktorilt ikka vana jutt – võta koormust maha. Teen paar nädalat lõdvemalt ja asendan paar jooksukorda jõusaali-ujumise-rattasõiduga (ja poetan nädalavahetusel pisara, et +10ga toas peab tegutsema), et põlvelt koormust maha saada. Ehkki tomogramm väitis sidemete ja kõhredega kõik korras olevat, kahtlustab dr Kööp siiski kõhrede ülekoormust.
Niisiis tarbingi miskit kõhretoitu vist kvartali jagu ning, kuni tunda annab, pean kandma põlvesidet. Seda pole veel hankida jõudnud, sest otseselt ei põle. Viimase põhjuseks see, et pärast arsti juurest laekumist sõitsin poes rapsides "õige" põlvega ühte metallpiirdesse. Kolmapäevase fartleki kohta nii palju, et on lihtsamaid ja paremaid jookse olnud. Eile võiski sinikat imetleda ning katsuda.
Sellised väikesed ja lollid apsud ründavad teinekord veidratel aegadel. Eelmisel aastal lõhkusin õnnetult suvel varba, õhtul pidi tulema pikk ots, ja paar päeva oli jälle hooleta. Olen küll püüdnud riskidest hoiduda, näiteks enne Berliini minekut jätsin vahele seikluspargikülastuse, ent mõni pressib end ikka läbi. Üldse on praegu vist mingi mõõnaperiood, kus hädad üksteise otsas. Ropendama ajab.
reede, 11. aprill 2008
blaaaaah
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Seetõttu mul ongi juba kevadel imelik tunne kui ma tahan sügisese maratoni jaoks hotelli ja lennupileteid bookima hakata. Julma orgunni teed ära ja siis komistad mingi täiesti pealtnäha süütu ora otsa mis jooksuplaanidele natukeseks kriipsu peale tõmbab. Eelmine aasta suutsin trepiastmest mööda astuda ja sellest piisas, et miskid kõõlused ära venitada.
Ma oskasin puid laduda nii, et üks terava nurgaga vasta sääreluud lajatas. Igasugused kevadtöödega peab ettevaatlik olema.
Krt, ma kardan juba koperdada ka. Täna just koperdasin õues päris korralikult... hea, et kõhuli ei lennanud.
Postita kommentaar