XDream

No nii, nüüd on siis esimene etapp selja taga. Mis siin salata, oli ikka raske küll. Aga ellu jäin ja plaanis ikka järgmisele etapile ka minna :) Ma olin enne algust ikka päris närvis. Õnneks kaob mul närvilisus peale starti, peale seda pole nagunii enam midagi teha. Tuleb nii kuis tuleb.
Algas kanuuga, mis oli raske, sest järv oli nagu siirup ning kanuu ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Minu jaoks oli see siiski kõigist kõige lihtsam osa.
Edasi läks jalgsi orienteerumiseks. Jälle raske. Ühtlase pinna peal joosta ning kuskil metsas puuokste ja murumätaste vahel hüppamine on ikka kaks erinevat asja. Ja see teine ei taha mul hästi välja tulla - nõrk olen ja võhma ei jätku. Üllatusin, kui kergelt ma olin nõus ojast läbi sumama. Vesi on ju külm alles. Tavaliselt lähen ma isegi basseini sentimeeter haaval, et mitte korraga märjaks saada :)
Siis tuli ratas. See oli enam-vähem, aga ikkagi olen kõvasti nõrgem kui mu kaaslased. Väntan küll nii kuis jaksan, aga ei jõua samas tempos püsida. Lõpus oli ikka väga raske. Näed aina poiste selgasid kaugenemas, väntad elu eest, aga no edasi ei liigu. Liigud, aga liiga aeglaselt.
Rulluisutamisest pole üldse mõtet rääkida, sest seda ei oska ma kohe üldse. Meie tehnika seisnes selles, et üks poistest eest tõmbas ning teine tagant lükkas, korda mööda. Ma üritasin küll vahepeal ikka uisusammu ka teha, aga tasakaal kadus ära siis. See oli meile kõigile vist kõige kurnavam. Mul jäi selg valusaks ning tänu minu mitte uiskamisele liikusime aeglasemalt ka kindlasti.
Peale rulluisku tuli coastaleering (vist oli selline väljend). See oli siis rannikul orienteerumine jalgsi. Tuli leida koht, kuidas panga pealt alla mere äärde pääseda ning pärast üles ka. Kõige hullem ei olnudki, natuke ronimist ja kohal sa olidki.
Ning viimane etapp oli jälle ratas. Mul oli selleks ajaks toss ikka suht väljas. Külm hakkas ka kui päike enam peale ei paistnud.
Paar lisaülesannet oli ka. Esimene oli kauguse hindamine. Siis takistusrada. Jällegi üllatas mind mu julgus. Seal tuli redelist üles ronida ning teiselt poolt jälle alla, üle poomide ronida, mingist august läbi ronida, petoonist juraka otsa ronida. Hakkama sain, kuid ilma poisteta poleks see mul kindlasti õnnestunud. Tore, et nad mul ikka olemas on :)
Kaks korda tuli peale tunne, et nüüd istun siia maha ja ma ei liigu enam mitte millimeetritki. Aga kangekaelne nagu ma olen, ei suutnud katkestada ka. Nii palju juba rassinud ja siis jätan katki või? Ei, sain neist hetkedest üle ning vedasin end lõpuni.
Aega võttis meil see jant 9:50, trahviminutid lisaks ning lõpetasime auväärsel 27.ndal kohal 27 tiimi hulgast.
Järgmiseks xdreamiks tuleb mul rullimine selgeks saada - number üks. Teiseks tuleb kassisilmad hankida, sest järgmine etapp on öösel. Üleüldse, ega muud asjad ka mööda külgi maha jookse :) Järgmiseks xdreamiks peab must jõujunn saama.
Aitäh Raulile ja Sten-Aleksile, et nad mu lõpuni vedasid. Ilma teieta poleks ma kaugele jõudnud :)