vihmas ja rahes ja lörtsis ja tuules

kui vahel ilmaga veab ehk automaagiliselt lõpeb sadu kui trepikojast välja soojendusele jõuad, siis täna tasusin kõik karmavõlad. ärkasin varem, et sättida pühapäevast pikka jooksu võimalikult hommikule. esiteks saab sedasi varem õhtule ning teiseks algavad võistlemised
(eriti maratonid) enamasti pühapäeva hommikul (sellest hiljem veel veidi).

tund peale ärkamist õues soojendusliigutusi tehes oli ilm ilus - kerge tibutus ning +5, tuult polnud ollagi - ja korraks mõtlesin veidi õhemaks end koorida, ent siis meenus 20 km plaan
ning võtsin fliisi ka kileka all tiirule kaasa.

150 meetrit kodust eemal lõppes esimest korda ilu ära ning pakuti sahmakas vihma. riietus suht kookon (see on nii ilus pilt, kui lihtsalt raputad jakilt ja pühid pükstelt piisad maha), seega ei lasknud end eriti häirida ja rühkisin edasi.

Kadriorgu 1,3 km ringi kanti (kulgeb Kadrioru lossi kõrvalt ning seal joostakse ka Eesti vist ainsat ultrajooksu) jõudes lükkas taeva korraks selgeks ning korraks näidati päikest ka. päris pidulik ning tekkida jõudnud kahetsus väljatulekust kadus. veider oli ainult kõrge pulss, tempot polnud ollagi, millest õppisin seda, et ärkamiseks tasub jätta rohkem kui tund ning esimesed 50 meetrit pole vaja spurtida. üldse tundus, et esimesed kümne kilomeetrit tegelesin keha suht otsekohese ja karmi äratamisega.

ma pole hommikuinimene ja siit ka mõte, kas tasub ponnistada selle nimel, et nädala pikk tiir samal ajal teha kui näiteks plaanitud maratoni start (enamasti pühapäeva hommikul vara). ehk üks stress (maratonil lihtsalt tuimalt startides) vs üks stress igal nädalal (see nädalavahetuse varane ärkamine ja jooks). proovin kuu aega, kui keha ikka üldse ei taha, siis ei hakka vägisi.

igatahes jõudsin peale mõningast tiirutamist Pirita teele ning taganttuul oli osadel lõikudel liigagi abiks, mis pani muidugi muretsema, et tagasi peab sama teed mööda ka minema. mingeid teisi jõude kasutades. taevast õnneks midagi ei tulnud, aga see muutus Pirita Selveri kanti jõudes. sain tutvuda kogu ampluaaga – rahe, lörts, vihm ja tuul.

linna poole tagasi keerates tuli kohati päris korralikku jõudu kasutada, et edasi jõuda rühkida. ühelt poolt vastik, sest kavas oli rahulik sörk, ent teisalt jube naljakas, see jõutrenn, ning viimases tujus peamiselt laineid hindasingi (kõrged) ja kaldaäärse läbisingi. messihallide juures näidati jälle korraks päikest, ilus pilt keset tormi ja lõhkumist.

see, mis näkku ja igale poole mujale lendas, ei pruukinud üldse taevast tulla. soolakas mekk lubas aimata, et meri on kas vabatahtlikult või vastu tahtmist lahkumas. suvel vihmaga lipe on nõks lüürilisem.

tore rada tegelikult - Gonsiori – Mäekalda tänav – KuMu – Narva mnt – Pirita tee – Pirita ja mööda Narva maanteed linna tagasi – ainult ilmast sõltub päris palju, kas planeeritav tempojooks tuleb pulsiga 165 või 174. peab vist uusi radasid avastama. muidu mõnus.