Minu esimene maraton

Ma siis kirjutan ka natuke... :)
Mina jooksin koos Virgega. Ilma temata poleks vist lõpuni jõudnud. Koos sai treenitud, koos jooksime ja isegi Berliner Morgenpostis, kus avaldati lõpetajate nimed ja ajad, olime ühe lehekülje peal :)
Eelmisel sügisel kui jooksmisega alustasin, ei tulnud mul küll kordagi pähe, et ma kunagi maratoni jookma lähen. Aga siis tuli Rivol see hull mõte ja märtsist kui maa vähegi kuivemaks läks, hakkasin treenima.
Enne maratoni kogunes 610 trennikilomeetrit. Pikim distants, mis enne maratoni joostud sai, oli 24km. Seega mul oli ikka kõva närv sees. Kas ma üldse jaksan nii palju joosta, kas ma mahun piiraja sisse (6:30)? Varasemalt poolt maratoni joostes ei tekkinud kordagi tunnet, et laseks veel sama palju edasi. Alati olid põlved ja selg väga valusad, niiet edasijooksmine tundus võimatu.
Maratonihommikul olid närvid pingul. Üritasin end rahulikuks sundida, tuleb mis tuleb, ega nüüd enam midagi muuta saa.
Maalisime omale Eesti lipud põskedele, tõmbasime kollased kilekotid üll ja tormasime starti. Mõtlesime, et peamine on läbi joosta, mitte mingit aega püüda. Võtsime omale väga rahuliku tempo. Ja nii me kruiisisimegi rahulikult lõpuni. Tee peal tegime palju pilte endist, kaaskannatajatest ja vaatamisväärsustest :)
Kogu teekond oli tegelikult väga vahva ja lõbus. Hoogu andsid juurde pealtvaatajate ergutused ja erinevad bändid tee ääres. Kuna me olime suht saba lõpus, ei olnud meil mingit probleemi oma koha leidmisega rajal. Rada oli vaba ja joosta sai lahedalt :)
Kõige raskem oli 38-39 kilomeeter. Nõme pikk sirge ja lõppu ei paistnud kuskilt.
Üle finishijoone jõuda oli muidugi mega tunne. Ma tundsin, et olen kõikvõimas. Kui ma maratoniga hakkama sain, olen kõigeks võimeline! :) See ülev tunne on peal senini.
Kuna me jõudsime finishisse siiski suht hilja, siis juba pakiti asju kokku, pandi telke kokku. Õnneks saime veel massaaži. See oli küll taevalik!
Kummaline minu jaoks oli see, et mul ei olnud samal ega ka järgnevatel päevadel üldse mitte mingisugust lihasvalu. Samal õhtul oleks läinud veel tantsima ja tantsinud hommikuni :) Meenutades pilti, mis avanes mu enda toas ning ka meie poiste toas, siis tunnen end kuidagi süüdi, et mul kuskilt ei valutanud. Tunnen, nagu oleks ma looderdanud ja mitte endast maksimumi andnud.
Praegu võin öelda, et see mu viimaseks maratoniks kindlasti ei jää. Kas ma just kindlasti Berliini jooksma lähen, ei oska öelda. Maratoni saab ju joosta ka mujal. Eks näis mis tulevik toob :)