Maratonilt

Panen ka oma maratonimälestused siis kirja. Teagi, kust alustada. Võib-olla tualetijärjekorrast enne starti. Olime tüdrukutega, Eesti lipud nägudele maalitud, aega stardini üsna vähe. Närv oli sees. Järjekord venis ja venis. Ma ei suutnud otsustada, kas jätta jakk selga või mitte. Ilm oli täpselt nii, et pool taevast oli tumehall, teisel pool andis märku isegi tulevast päikesest. Nii jõudsin ma mitu korda garderoobitüdrukutega suheldud, kord selga, siis ära, lõpuks siiski särgiväel ja kollane kilekott üll. Tagatipuks ütles sealsamas üles mu pulsikella patarei ja viskasin veel kellagi enne starti kotti ära. Ja miks me nii hilja veel seal passisime? Poiste pärast, miks siis muidu :P Lihtsalt enne starti tegime oma tiimist veel foto, poiste riiete äraandmiskoha juures, mille järel oli meil veel tükk tegemist, et oma garderoob üles leida.

Starti lõpuks kerge sörgiga, nägime eemalt, kuidas esimese stardipaugu järel oranžid õhupallid lendu lasti. Meie stardini läks veel paarkümmend minutit.

Esimesed kilomeetrid olid kõige raskemad joosta, Jaana, Signe ja Sirje olid kiirematena ees ära läinud, Moonika ja Virge ses segadikus maha jäänud. Jalgades andis tunda igasugu pingeid ja naginaid, lausa raske oli üht jalga teise ette tõsta. Olin ka juba nädala kareda kurgu ja nohuga võidelnud, millest ülesaamisel vihmases Berliinis kondamine –millest lihtsalt ei saanud loobuda – sugugi ei aidanud. Rahustasin end, et väikse sooja tegemise peale läheb kergemaks. Pea terve tee sisendasin endale, et 24 olen mitu korda jooksnud, selle peaks ikka ära tegema, edasi võtan viie kilomeetri kaupa: et varsti on 30, siis 35 ja 40 ja ongi lõpp käes.

Paari kildi peal püüdsid Moonika ja Virge mu kinni. Olemine läks lahedamaks :P Oma 10–15 kilomeetrit hängisime koos. Jõudsime tutvuda näiteks ühe kõndijast saksa maratoonlasega, kes õpetas, et joogi jaoks peaks kaasas olema kõrs, siis on hea liikudes mekitada, ei loksu kuskile, ja andis ühe oma kõrre meile.

Sel ajal jõudsime näha tee ääres ka Aivari kaaskondseid, meie oma vigastuse tõttu kõrvale jäänud Irjat, kes raja ääres ergutas ja pildistas, ning Signet, kes kõnni peale üle oli läinud. Moonika ja Virge manustasid usinalt miskeid geele, ma olin sellest rongist maha jäänud, tagataskus oli nälja puhuks kaks müslibaari, millest tervelt pool kulus marjaks ära. Ma olin vist väheseid, kel miskit vööd ümber polnud. Tegelikult oleks võinud ka müslibatoonid maha jätta, ainult rohkem taskurätte oleks ära kulunud.

Pärast esimeste kilomeetrite raskusi oli jooks super vahva. Ütleks, et iga kilomeetriga järjest parem. Rahvas ergutas raja ääres, hüüti nimepidi (nimed olid rinna peal kirjas, nii numbri juures kui ka särgil), lapsed seisid, käed pikal, ja tahtsid patsi lüüa. Esialgu olin ehk veidi tagasihoidlik, aga varsti oli tunne kui ehtsal staaril J Igatahes olid esimesed, mis valusaks jäid just naeratamislihased: suu oli terve tee kõrvuni, see oli selline spontaanne, hästi tore oli. Ja mis mõnus muusika oli! Hästi vahvad sellised keskealised koduperenaistest kongamängijate rühmad näiteks, džässi, diskot, aga ka improviseeritud poti-panni-trumme.

Mingi 17. kilomeetri kandis lahkusin siiski Moonikast-Virgest ja tõstsin veidi tempot. 27.-28. kilomeetri juures sain lõpuks hüüda ka „Eesti! Eesti!“: ees kõmpis Aivar. Eestiga seotud ergutusi oli kahjuks vähe. Põsele maalitud lipu kohta paar küsimust siiski rahva seast tuli: lähim pakkumine oli Läti. Siit edasistele maratonidele ja teistele jooksjatele soovitus, et ikka võiks kuidagi oma riigi suuremalt välja mängida: särgile kiri ja lipuvärvid näiteks.

Enne kolmekümnendat kilomeetrit oli mu jooksu teine raske hetk pärast algust. Jalgadest algas surin, mis läks vaikselt üle kere. Hirm oli küll: kas nüüd ongi siis kõik, kiirabisse ja korras. Võtsin tempo kõnnile, siin oligi siis hetk, kui mul kulus ära pool kaasavõetud müslibatoonist. Aitas. Võib-olla olin tempot liialt tõstnud või ma ei tea, pulsikella mul enam polnud. Pärast umbes kilomeetrit kõndi oli nii raske uuesti jooksma saada, et edasi ma enam kõndima hakkamisega ei riskinud, joogipunktid välja arvatud muidugi. Iga joogipunkti juures oli nagunii kõnniaeg pikemaks veninud.

Edasi oli taas korras. Põlved hakkasid vaikselt tunda andma (olin neid hommikul miski kreemiga määrinud ja ka Diclaci valu- ja põletikuvastase tableti sisse võtnud, nii et tegelikult oli üsna ok). Hea tuju tuli siiski tagasi. Ootasin 35. kilomeetrit ja siis 40ndat. Kilomeetrid venisid lõpus küll üsna pikaks. Aga milliseid kirikuvaateid meie teel oli – täiesti fantastiline, vahepeal olin küll rohkem turist kui jooksja, hea, et kellelegi otsa ei põrutanud. Needki aitasid edasi minna.

Viimased kilomeetrid olid mõnusad, ei olnud küll tunnet, et võtaks tempot maha. Üldse, kui esimesed 10–15 kilomeetrit joosti minust mööda, siis edasi jooksin juba mina mööda. See oli ka täitsa mõnus tunne, Tallinna sügisjooksul seda tunda ei saanud. Mul läkski teine pool jooksust ka ajaliselt kiiremini kui esimene (2:49:39 ja 2:40:09), kokku viis ja pool tundi. Pärast lõppu ei olnud tunnet, nagu oleks mingi eriti võimsa asjaga hakkama saanud. Võib-olla kergelt tühi tunne, et läbi ta nüüd ongi. Tagasi igapäevaellu, kus keegi enam ei hüüa raja ääres, et oled tubli ja mine aga.

Kui peaks teinekord veel jooksma sattuma, siis ehk ikka võtaks mingi aja ka eesmärgiks – viis tundi näiteks. Aga jah, nagu Harrygi siin juba enne märkis: ma ka mingi päris jooksja tüüp ei ole – sporti teen ainult kampaania korras :P Maraton Berliinis andis rajal hästi võimsa emotsionaalse laengu, üksi metsas ei oleks küll jaksanud joosta: publik ja teised jooksjad annavad ikka nii palju juurde. Ja muidugi ka tugi treeningul, üksi oleks päris nukker olnud.

Nüüd, nädal pärast maratoni annavad kergelt tunda kannakõõlused. Põlved, mille pärast ma kõige rohkem kartsin, paistavad end hästi tundvat. Natuke kahju on, et läbi sai. Hästi suured tänud kaasvõitlejatele: ilma teieta poleks ma sinna jõudnud ega seda maratoni ära jooksnud. Ja tervitused Marttile - et ühest inimesest võib ka nii palju head energiat kiirata; ja need makaronid olid väga maitsvad, krr.