Berliini maraton kolonni lõpust vaadatuna

Maratonist on palju aega möödas ning käes sobiv ka oma meenutused kirja panna enne kui nad liiga sügavale settivad. Ma ei olnud kunagi enne millelgi taolisel osalenud, niiet kogu reis oli minu jaoks sissevaade sportiva inimese ellu, milline paistab maailm neile. "Huvitav", oleks ilmselt paslik väljend.

Huvitav oli juba ka eelmisel päeval toimuv spordimess, kuigi tegelikult ootasin ma messlit oluliselt rohkem. Tahtsin midagi uut näha. Ilmselt oli see uus seal peidus kusagil, innovatsioon kootud erinevate spordirõivaste kangastesse ja segatud batoonikestesse. Siiski oleks võinud mingi ohhoo-efekt ka silma jaoks kohal olla. Sisluliselt oli minu arust tegemist maratonile registreerumise kohaga, kus värava ette olid hilbufirmad oma letid üles löönud.

Samas see registreerumise osa jälle üllatas positiivselt, oli näha, et asja tegid kogenud korraldajad, kellele 40 000 lidujat pole mingi lagi ära orgunnida. Kõik kohad olid nummerdatud ning kui sa ise enda asukohta teadsid, siis oodati sind juba igal sammul.

Sama positiivne elamus orgunnist tabas mind ka järgmisel, maratoni päeval. Kuna mu hotell asus eemal, siis jäin võistlusplatsile täpselt nii palju hiljaks, et teisi selle blogi pidajaid ei kohanud. Kusagil ei olnud märgata mingit trügimist ega muud jama, ilm oli jumalik - ei liiga palav ega jahe, pilvede vahelt piilus pisteliselt päikest.

No ja siis need kusejad muidugi. See ei ole kivi orgunnijate kapsaaeda, välipeldikuid oli piisavalt. Lihtsalt hekke ja haljasalasid oli rohkem ja ilmselt paar sammu peldikuni oleks raisanud jooksjate niigi loetud kaloreid. Nii kaugele kui silm ulatus olid kõik härrad seljaga, jalad harkis või siis minu poole üle mõne heki jõllitamas. See ei olnud normaalne minu arust (kindlalt ei oska ma öelda, kuna pole enne nii suure üritusel olnud, aga Tallinna küll kollaseks ei lastud SEB jooksul). Võib-olla olid kõik viisakad inimesed juba starti ära läinud ja tänu hilinemisele jäin mina pissijate divisjoni? Ei tea. Igatahes meenutades, mis eriti kirkalt meelde jäi sellest hommikust, siis domineerib kollane ja mitte ainult kilena.

Start venis, olin ikka päris koridori lõpus, kuid ehk jäigi seevõrra rohkem aega ennast igatpidi painutada ja keksida. Vaikselt liiguti stardi poole ja siis läks jooksuks umbes 9:30. Kuna olin niigi lõpus, siis jagasin rada igati toredate inimestega, kelle eesmärk ei olnud kindlasti head aega joosta vaid pigem domineeris motivatsioonipaketis osavõtt. Neile kes ei tea, siis ei ole ka mina suuremasi jooksja, seni ei olnud ma rohkem elus järjest jooksnud kui 11km. Lippasin vaikses tempos ja sättisin nii, et pulss oleks tunde järgi madal, pulsikella olin maha jätnud. Siiski lisasin õrnalt tempot, kui minust mõni paurevooker jälle mööda kimas.

Persoonid minu ümber olid meeldejäävad. Noh need kosmeetikapudelid näiteks, kus härrad olid ilmselt raha eest omale ümber võtnud švammist šampoonipudeli ja jooksid sellega. Või siis isa lapsevankriga laiska sörki loivamas, umbes minu tempos, meid eristas vaid veeväljasurve, nii esimeses kui teises mõttes. Kolmanda kilomeetriposti juures lippas minust mööda vägagi märkimisväärsete jalalihastega asiaat ja naeratas mulle mitu korda. No ta naeratas kõigile kellest mööda jooksis, kuna tegi seda kõike selg ees ja lipp käes. Ma ei tundnud ära mis riigi lipp oli, ka mehe näojooni täna ära ei tunneks, aga jalalihased jäid meelde. Vahi-vahi, mis ma seal vahtisin. Toredaid inimes oli veel, mitmed isegi üritasid minuga vestelda, kuid paraku ei osanud nad ühtegi minu poolt osatavat keelt, pakkuda oli vaid saksa ja prantsuse.

Ilm läks aina ilusamaks, linn raja kõrval kenamaks ning algas kultuuriprogramm. Oh pagan kui hea see veel oli! Tallinna jooksul oli vaid üks jube süldibänd ning kõlarist tuli evribaadidäänsnau, Berliinis oli midagi igale maitsele. Veelgi enam - suurem osa oli head musa! Testlugu evribaadidäänsnau kuulsin kogu päeva jooksul vaid neli korda, neist rajal ainult kaks! Raja ääres oli jazzbände, trummikollektiive, puhkpilliorkester mängis rockmuusika evergriine, isegi musikaalsemate pealtvaatajate endaorgunnitud grupikesi bongotrummi ning kastrulikaantega. Veiklevais päikesekiirtes sörkides seinaorvast jazzi kuulata oli kena.

Joogipausid olid orgunnitud suht tihedalt. Kui nägin eemal paistmas letti veetopsidega, siis urgitsesin taskust geelist süsivesikupatarei ning pigistasin selle suhu. Nii sain selle kohe veega alla uhutud ning siis pistsin põske krampidevastase imemistableti, mida soovitatud oli. Tulemuseks oli keemiliselt väga vastupidav mina - geel imendus kiiresti ning pauer voogas organismi juba kilomeetri jooksul. Tabelttidest kohe tuntavat abi ei olnud, kuid olin väga terve lihastest mitte ainult jooksu ajal vaid ka järgmisel päeval - midagi pidi ikka nende mõju ka olema. Pealegi jooksin pikema maa kui kunagi varem elus ilma, et väga ära oleks surnud. Panen oma saavutused enamuses selle toiduainekeemia arvele, kuna treeningud mul selle poole aasta jooksul kunagi tavaelu segama ei hakanud. Ehkki ei saa väita, et ma üldse poleks prooviks veidi lipand.

Jooksjaid jäi minu ümber aina vähemaks, kuid ära nad ei kadunud. neid oli minust tagapool ja eespool. Stardist alates oli mind jälitanud laibabuss, olles alguses u 300m kaugusel, kuid iga kilomeetriga vääramatult lähenedes. Kümnendal kilomeetril sõitis ta minust aeglaselt mööda. Neid oli terve kolonn tegelikult erinevaid support-sõidukeid. Busside uksed olid avatud ning meedikud vaatasid mind sealt pika pilguga, kuid rääkida ei olnud meil millestki ning nii nad vaikselt minu ees edasi liikusid. Ma ei olnud ka enam eriti lobisemise vormis, kuna... no ei olnud lihtsalt.

Kolmeteistkümnendal kilomeetril paistsid lauad joogitopsidega, kuid kui ma jähemale jõudsin, siis pühiti need mustadesse kottidesse ning lauad pandi kokku. Mul õnnestus küll noppida üks pooltäis plasttops vett, kuid see oli ka viimane lonksuke selles peatuses. Ilmselt oli maratoni lõpp mu kätte saanud ning edasi minek oli juba pigem hobi korras, mitte niivõrd ametliku jooksu osa. Siiski jätkasin veel, huviga vaadates mis edasi saab. Minu ees ja taga paistis kokku umbes sadakond kõndijat/jooksjat kes samuti joogi puudumisest eriti välja ei teinud.

Umbes 15nda kilomeetri juures avati liiklus ühel ristmikul ning pidin astuma kõnniteele. Järgmisel ritsmikul jäin foori taha lõõtsutama ning pöördusin kordniku poole mingi küsimusega, mille sisu ma hetkel ei mäleta ega tema siis mõistnud, kuid ta andis mulle vastuse mu tõenäolisele järgmisele küsimusele, näidates sauaga ühe kõrvaltänava suunas ja öeldes sõnad "maraton start". Sellega lõppes mu osalemine rahvusvahelisel Berliini maratonil. Berliin ei ole linn, kus jooksu puhul kogu linna liiklus terveks päevaks suletakse. Ehkki teises otsas umbes samal ajal lidumismaailma esileedi parasjagu finišikoridori sisenes, pandi minu paigus juba rada kinni.

Edasi asusin tutvuma Berliini linnaga jalutaja seisukohast, ning taas ei pidanud pettuma, kenad tänavad, natuke päikest, vähe inimesi. Kõik olid ju maratoni vaatamas. Stardiplatsini oli minna viis-kuus kilomeetrit ning ma ei kiirustanud. Kuna ma ei teadnud kus ma olen ja kaarti ka ei olnud sel hetkel, siis ma läksin lihtsalt kordniku näidatud suunas ja ei hakanud metrood otsima.

Starti jõudsin ajal kui enamus veel raja oli ja seepärast puudus ka dušširuumides järjekord. Kõik oli taas organiseeritud kui õlitatud. Seal sain veel viimase õppetunni - märkasin, et enamusel meestel olid rinnanibud kleepsuga kinni teibitud, kellel ei olnud, neist enamusel olid särgid rinna pealt verised. Selline profülaktika peaks osalemismanuaalides õpetusena kaasas olema. Mina jooksin vaid kolmandiku maast, aga ka minul andsid niplid ennast järgmistel päevadel valusalt tunda. Veri jooksurajal on ebaesteetiline ja demoraliseeriv raja ääres kaasaelajatele.

Et mis edasi saab nüüd? Kõigile maratoni proovida tahtjatele soovitan mitte jätta proovimata, et kuna ei saa hakkama. Meie tiim tõestas, et poole aasta treeninguga on võimalik rada läbida. Aga teie treenige veel enam, aasta treenimisega on see võimalik kõigil, kellel südamega probleeme ei ole. Minu sportlik vorm on enam kui äärmuslik maratonijooksja kohta, kuid ka mina suudan täna kaks tundi järjest sörkida. Nüüd on see aeg paigas, tuleb vaid piisavalt tempot tõsta, et selle kahe tunni sisse maraton mahuks. :)

Plussid: Orgunn, kultuuriprogramm, ilm, meeleolu, seltskond (nii kohapeal, kui eelneva poole aasta jooksul), enese füüsise tundmaõppimine, uued elamused.
Miinused: Piss ja verised särgid.

Audit: Positiivset oli hulka rohkem. :)