Ah et kes mina olen?

Olen 123 kg kaaluv, istuva tööga ja sporti põlgav normaalne inimene. Põlgan sporti mitte kontseptsioonina vaid eraldi kolmes osas.

Esiteks imeb tippsport. Juba maast madalast näidatakse lastele, et kuulsaks ja rikkaks saab ka siis kui sa kooliteega vastassuunas liduma paned, väärtustatakse valesid asju. Tippsport on rahaga seotud ning rikutud, ning elab topeltmoraalides - ühest küljest primetime friikshow, kus kaheldavate vaimsete võimetega keemilised taipommid kukerpalle teevad ning teisalt püütakse neile rakendada mingeid tavainimeste piiranguid a la hemoglobiin peab mingis vahemikus olema ja käed ei tohiks olla palju pikemad kui jalad, mis ilmselgelt pärsib tulemusi mitmetel aladel. Leian, et tippsport võiks olla olemas küll, aga liberaalne ja ilma piiranguteta, kus geenimanipuleerijad ning farmaatsiafirmad saaks ennast joonele seada. Kus tagumik ja kaks jalga liduks 90 km/h, kräkist firma logoga lipp väljas ning sosistaks tuules naise häälega xandos hexaal. Pragust süsteemi pean ma noorte mõttemaailma rikkuvaks ning see tuleks keelata koos kasiinodega.

Tsiteerin mälu järgi Konfuutsiust: "Õilsad ei konkureeri, kasvõi laskmisvõistlustel, võtad vibu, tõmbad vinna, siis paned tagasi ning lähed jood edasi". Niiet juba vanasti teati kuhu ühiskond välja jõuab, kui sport kommertsiks keerata. Olümpiale ei pääsenud need, kelle kohta tõestati, et neid on selleks rahaliselt toetatud või kogunisti palka makstud.

Teiseks imeb telekasport, ehk siis see, kui sa sõbra juures ärkad laupäeval ja tuleb keegi tsikk ning paneb vormelid sulle kõrva vinguma. See ala ei ole ühiskonnale otseslt kahjulik, kuid on naeruväärne nagu mehhiko seebid, nende toimimispõhimõte on täpselt sama. Kevadel hakkab Rosa nutma, Hulk Hogan puhmaskulmulist Igorit peksma ja Shummi võitma ning hooaja lõpuks kõik kolm skoorivad. Sihtrühmad ehk riietuselt on veidi erinevad, mõttemaailm sama. Kunagi põlgasin ma kõige rohkem murdmaasuusatamise vaatamist telekast, kuna see oli nii totter, kuid nüüd vanema inimesena saan aru, et see on üks vaiksemaid alasid tegelikult ning kui seljaga teleka poole olla, siis saab hakkama, samuti ei muuda ta seltskonda akontaktseteks töllmokkadeks nagu mingite inglise masajalgade palli tagaajamise ülekanded muul ajal normaalsetes kesklinna puhvetites.

Kolmandaks ja kõige vähem imeb tervisesport. Seda võiks isegi vahel mitte spordiks nimetada, kuna annab tõesti hea enesetunde, kui mitte liiale minna. Käia näiteks korra-paar nädalas veekeskuses. Mis selle juures imeb, on tema ajamine trendikaks ehk tõeliste spordikurjategijate õelad plaanid meelelahutusest päris sport teha. Pean silmas neidsamu ravimifirmasid ja spordivarustuse tootjaid, kes püüavad inimest ära meelitada tomati ning metsaraja juurest ning viia nad higiaurudes Revalspordi kummilindile sörkima ning valkjaskollast suhkruvaba lima limpsima veirda kujuga plastpudelitest.

Et miks ma siis Berliini maratonile jooksma lähen? Tahan ja lähen. :)

Enese keha tundmine ning piiride testimine on põnev. Usk, et inimene saab hakkama maailmas kõigega, mis talle pähe tuleb, on mul olemas. Nüüd tuli pähe kontrollida, et kas ma suudan joosta 40 km jutti, minnes sellesse vormi poole aastaga. Ma arvan, et suudan. Samas ei põe ma üldse, kui ma ka ei suuda ning 30 km pärast katkestama pean. Ma tean, et jooksmine on ohtlik, et lapsepõlves lidunud inimesed lõpetavad ratastoolis, et hingeldades saab organism palju hapniku vabu radikaale, mis vanandavad järsult jne, aga ega ma siis kogu aeg jookse. Pool aastat ja kõik. Selle peaks ikka üle elama.

Niiet join in! :)