minu esimesed ultratriibulised

Toanaabrid ehk Haanja100 Jala kaks kiiremat - vasakul Ailar Nirgi (9:32) ja paremal Ranno Erala (9:19). Foto: Külli Leola.

tabasin end äsja eilsele 82 km alistamisele mõeldes, et mida ma põen selle 18 pärast, mis jäi tegemata. 82 sai ju tehtud. korralik ultratulemus esimese korra kohta. ja kui lisada siia veel Raivo 100 ning Signe 50 km, siis läks ÄP Maratonitiimil Haanja100 Jalal ju superhästi. Raivo kirjutab peagi oma superjooksust ehk ka.

start anti eile hommikul kell 6. kuna profiili ei teadnud, ei olnud minuteid kaotada ja tuli varakult kütma hakata. et olen sel aastal maksimaalselt vaid maratoni jagu kilomeetreid jooksnud, siis plaanisin 16 tundi liikuda, mis ideaalis annaks kokku 100km. targu haarasin kolleegi Jaana käimiskepid. polnud seda eales katsetanud, nüüd siis pikk päev ees ja aeg ära õppida. oli väga abi, nelikvedu ikkagi.

kuna kiirustades olin pealambi unustanud, pidin varahommikuses metsas esimesel ringil peagi mõned minutid ootama, et järelt tulevad mind enda sappa võtaks. sest jalaga katsumine, kas ees on vesi või auk või midagi muud, oli küll naljakas, ent jube tüütu ning juurikate otsas koperdamine ka ebameeldiv. nii siis kulgesingi paar ringi teiste sabas. aitäh siinkohal Anu Talule (Westline Team) valgustamise eest :)

teise ringi lõppedes oli sinisest kumast saanud valgus ja nii hakkasin tempot tõstma. kuna nüüd juba mäest laskudes nägi, mis trajektoori hoida, et võssa ei tüüriks, siis hakkasingi laskumisi joostes võtma ning esimeste ringide tunnine tempo paranes peagi 55-54 minutile. et hakkasin ajavaru koguma - võimalikuks hilisemaks kustumiseks ning pimedas metsas komberdamiseks.

Ja kolm kiiremat naist - vasakult Monika Irves (11:14), Janika Ardel (10:39) ja Kadri Parts (14:03).

esimeste ringide järel liikusingi peamiselt üksi, vahel vaid toakaaslastega mõned sõnad vahetades ja möödujatelt või kellestki möödudes "jõudu" soovides. sobis. ilm oli ilus, päeval näidati päikest ka ning temperatuur tõusis pea 10 kraadini. kinni hoidsin numbrist 16 ehk ringide koguarvust. piisavalt väike number, mille kahanemisele mõelda, kui võistluse kulgemine pähe tükkis.

toidupunktidest haarasin igal korral soola ja kurki ning topsi jooki - esialgu spordikas, poolest edasi ka koolat. kui olemine nüriks kippus, mõtlesin jagatavatele präänikutele. toimis.

20. km kandis sain kätte hea ökonoomse rütmi, millega lõpuni hoidsin. üldse suutsin miski toredasse transsi minna, et ei pannud eriti ei ümbrust ega muud tähele. tuju oli hea, minek mõnus ja mõtlesin niisama igasugu asju. aeg ja rada lendasid.

vahepeal tühjendasin mitu korda tossu mudast ja sodist, mis soki vahelt sisse kippus pressima - natuke ebaõnnestunud maastikutossudisain - korgid on vägevad ja aitavad mudas ronida, aga loobivad sodi üles. ja 30. kandis hakkasid paar varvast ja suss villi vormima. mulle tundus see mu rajalt eksitamisena, nii sättisingi paelu, et jala liikumist piirata. mõtlesin, et kui tulebki mingi vill, siis küll ta hiljem paraneb. rajal aega aga juurde ei anta ju ;)

maraton tuli 6:31ga. üle ootuste nobe. mõtlesin siin, et sellise tempoga võiks juba kell 21 ehk tund enne kontrollaja lõppu lõpetada. ideaalis.

siis hakkas vasem põlv laskumistest ikkagi tuikama ja nii tegingi poole peal sisemise mõttepausi - järsemate laskumiste asemel võtame hoopis tõuse jooksuga. kui hullemaks ei lähe, rühib edasi. ei läinud, rühkisin. see taktika pani kohati jooksjad mulle tõusudel selg ees vastu tulema ;) ajaliselt sellega muidugi paari minutiga ringi kohta hävisin, ent olin siiski plussis. ja kustumist, kusjuures, ei tulnudki, jaksasin lõpuni samas tempos lasta.

vahepeal möödusin taas Signest, kel samuti põlv valus, mis isegi lonkama pani. sellest hoolimata tuli vapralt 50 km täis (aplaus jms).

siis tuli jälle tagant Raivo, kes muretses, et minek on hea. liiga hea. et peab end kogu aeg tagasi hoidma, et vastu seina ei paneks. ette rutates, seina sel korral ei tulnudki.

75. km. kartsin kolmandat veerandsadat kõige rohkem, selline ebamäärane ala, mis võib hõlpsalt vaimule hakata. ei midagist. vahepeal tegelesin korraks reie tagakülje krambioiatusega, mis hoiatuseks õnneks jäigi.

viimase veerandi esimene veerand möödus pimenevas metsas. Raivolt olin haaranud pähe pandava seasilma, kuid poole raja peal hämaras kuuskede vahel mülkas ronides väänasin jalga ja libisesin kaks korda märjal tüvel ohtlikult.

mõtlesin, et vaatan raja lõpuni, kuidas on ja siis otsustan, mis edasi. siis tuli aga viimane suurem laskumine, millele lähenesin lambivalgel, kuid selle harjumatus tähendas seda, et mäest alla liikusin pärast ühe lahtise kivi peal hüppeliigese painduvust harjutades enamvähem tibusammudega, et mitte libastuda. tuleb vist lamp hankida ja seda kasutama harjuda.

püüdsin küll hommikul pimedas seiklemise argumendiga läheneda (et, kamoon, sa oled seda juba ju teinud), kuid see väsinud kehale-vaimule ei töödanud. tuli raske otsus, et sellest ringist rohkem ei tee. siit langes motivatsioon ja tempo ning ringiaeg venis jälle üle tunni. lonkisin finishisse.

nüüd, tagantjärele mõtlen, et võibolla reageerisin üle. väsinud organism kipub võimendama. ei tea.

igatahes kokku 12:31 ja 82 km. kiiremini, kui julgesin oodata. keskmine pulss 131, kaloreid 7400. 76 startinu seas 24. koht.

kerge väsimus oli jalgades, kael oli ka kange. muidu nagu polekski midagi teinud. muidugi selle hetkeni, kui tuli trepist alla minna. täna tegin taastava paartunni jõusaalis kogu kerele, nüüd juba täitsa tiptop.

eks ma paar päeva nüüd põe selle 82 pärast ja püüan mõelda, et "tehtud 82 on parem kui tegemata 18" :P

aga isu täis ei saanud. niiet varsti jälle. kuhugi. ma poleks viis aastat tagasi vaikselt sörkima hakates küll julgenud arvata, et ettevõtmisele, mille nimes "ultra" osalejana asja teha.

peakorraldaja Ain-Ivar lubas järgmisel aastal 4x100 võistlused teha - jala, rattal, suusal ja paadis. peagi siis täpsemalt.

ÄP Maratonitiimi järgmine võistlusstart on hetkel ilmselt Tartu Maraton, kui midagi kiiremat muidugi vahele ei tule. loodetavasti antakse sel hooajal lund ka.

mul on seniks aga esimesena ees spordivaba kuu (mille sisse mahub ka NYC maraton, pealtvaatajana:P) ja puhkus. hästi sujunud hooaja võtan ükskord eraldi kokku.

kummardus ja kraaps korraldajatele ja kaasvõistlejatele.

Haanja100 Jala tulemused.