Tallinna Suurmaratonile vaid loetud päevad!

„Hullumaja“, kui kommentaarida ühe sõnaga rahva huvi tänavuse SEB Tallinna Maratoni vastu. Tsekkasin täna varahommikul stardiprotokolli ning maratonidistantsil vaatas vastu tervelt 1105 osalejat!! See annab suurelt silmad ette isegi Baltimaade senini suurimale Riia maratonile, kus osalejate arv on viimaste aastatel olnud 700-800 ümber.
Ja mis kõige üllatavam – jooksule registreerunutest on tervelt 931 eestlased!!! Viskan siia võrdluseks enam kui poole väiksema numbri - 440. See on marathon100.com saidi (super sait – kiidan tegijaid!) alusel 2009. aastal maratoni läbinud eestlaste arv ning tuleb rõhutada, et osalejate arvu poolest oli juba eelmine aasta tõenäoliselt viimase paarikümne aasta rekordiline.

Mis siis sel aastal on toimumas? Tundub, et suusamaratoni ja laulupidude rahvas haistab taas üht kohalikku vahvat (jooksu)pidu ning väga suur hulk inimesi kasutab ära süllekukkunud võimaluse joosta oma esimene suurmaraton läbi otse kodus.
Väga super.

Väga suur osalejate arv on muutnud ennastki ootusärevaks :)
Paremaks enam minna ei anna ning tuleb end ja tervist hoida.
Sestap enam lühikese dressiga väljas silkamas pole käinud, tarvitan mett…
Samuti olen unustanud tugevama trennid. Järjekorras on veel vaid kaks vaikset trenni – 9 km ja 6 km.

Fivefingersi viisvabad pole pärast 500 km läbimist jõudnud veel jalgu ära põrutada ning viimastest villidest on möödas juba head mitmed nädalad :)
Tegelikult õnnestus mul veidi alaseljale paar nädalat tagasi liiga teha. Aga siin oli põhjuseks ootamatult mängu tulnud nn. tavatoss.
Nimelt sai ükspäev rumala peaga visatud porised viisvarbad pesumasinasse ja keeratud mängima liiga kõrge temperatuur. Tulemuseks oli liimist lahti sulanud papud, mis vajasid kingsepa juures veidi kõpitsemist ning mille tulemusena tuli kaks trenni teha tossudega.
Ütlen ausalt, et pärast kolme kuud viisvarvastega jooksmist oli tossudega kohe imelik joosta J
Esiteks oli varbad surutud ebamugavalt kokku ja teiseks oli kand ebaloomulikult kõrgel, mistõttu päkale maanduda oli vägagi keeruline – ikka tahtis kand alati ette jääda. Aga jah. Mäest alla sai tossudega endiselt väga hea hooga sõita – nii, et ikka pärast andis alaseljas mitu päeva pinget tunda…

Ok. Mõned pisikesed hädad on veel olnud. Umbes kuu aega tagasi sai metsas joostud viisvarvastega vastu sambla taha varju pugenud kändu, nii kõvasti et silmist lõi tuld ja päeva lõpuks oli kaks varvast sinakaslillad. Tõenäoliselt tavatoss oleks varbaid rohkem kaitsnud.
Samuti tõmbas üksvahe pöiavõlv kergelt kokku ja valutas, kuid see valu hajus kiiresti esimetel kilomeetritel.
Aga eelnevad probleemid on lahenenud ja uusi „väljakutseid“ pole peale tulnud.
See muidugi ei välista, et pühapäeval tuleb VFFdega jooks lust ja lillepidu :)
Kindlasti võib imeõhuke tald panna pikal maal tallad tulitama ning kindlasti saavad väga suure koormuse ka sääred. Aga elame-näeme.

Hetkel tundub pühapäeval tulevat mõnus lühikese dressi ilm. Sooja lubab ilm.ee stardiajaks kella üheksaks koguni 18 kraadi. Kurk kindlasti kellelgi kuivama hakata ei saa, sest rajal on tervenisti 15 joogipunkti (2,0-3,3 km tagant). Tavaliselt olen ma maratoni ajal igas punktis peatunud, aga seekord üritaks peatuda iga teises „tanklas“.

Tempo.
Ehk õnnestub seekord alustada aeglaselt ja joosta esmakordselt lõpuks ära ka negatiivne split (teine maratonipool esimest poolest kiiremini). Nii tore on rasketel 30-40 kilomeetritel kaaskannatajatest ju mööda joosta ;)
Ma pole aga leidnud siiani rohtu kuidas pärast stardipauku aeglaselt alustada. Ehk seekord suudan end tagasi hoida.
Ajaline eesmärk on ka paika pandud, aga selle jätan seekord enda teada :)

Rajal näeme!