Minu mini-Vasaloppet

Üheaegselt Vasaloppetiga toimus möödunud laupäeval Haanjas Estoloppeti 2010. aasta sarja viimane osavõistlus. Minu jaoks oli tegemist suusamaratoni dübüüdiga, mis kujunes üllatavalt raskeks aga väga emotsiooniderikkaks kogemuseks.

Kuna võistluseks anti stardipauk kell 1100 sai laupäeval ennast alles 730 Tartus üles aetud. Kere müslit ja kohvi täis ning sõit võis autoga 90 km kaugusele Haanjasse alata.
Veidi enne kella 1000 kohale jõudes oli võistluspaik juba paksult rahvast täis. Korraldajad olid suusasõbrad varakult kokku ajanud, kuna registreerida ja numbreid välja võtta sai paberite järgi kuni 1000ni (tegelikkuses aga võeti numbreid välja ka veel vahetult enne starti).
Ilm tõotas tulla enam kui tuhandele osavõtjale soosiv ja ilus.

Auto ja stardikeskuse vahel sõeludes oli tunne, et ilm tuleb prognoositult külm (ca. 5-7 kraadi) ning päris paljalt pole mõtet rajale silkama minna. Sestap jätsin kilepükste alla ka sooja pesu. Ülespoole panin lisaks talvisele jooksujopele ka niiskust ja higi hülgava sooja pesu.
Sellele ilmale vastavalt oli suuskadele alla pandud ka lipe ja pidamine.

Numbrid sai võistluskeskusest kätte probleemideta. Minu stardinumbriks oli 1004. Stardikoridori üle silmadega lastes avastasin üllatusega, et stardigrupid olid jagatud sajaste rühmade kaupa, nii et minu grupp - 1000 ja suuremad numbrid jäi stardirivis täiesti lõppu.
Algselt Sportinfo veebsaidi põhjal oletasin, et viimane grupp hakkab neljasajandast numbrist…
Aga jah, ega midagi parandada poleks andnud ning koht tuli sisse võtta päris võistlejaterivi lõpus.

Kui kell 1100 lasti esimesed teele, siis mina jõudsin stardikanga alla alles 1103. Kui vahetult pärast starti oli esimene mäkketõus veel suhteliselt lai (ca. viis-kuus rada), siis juba teisel tõusul kiskus raja väga kitsaks, nii et edasi liikusime teosammul.

Esimesel poolel kilomeetril püüdsin võtta mõne kiirema spurdiga venna sappa ja parandasin nii sõeludes veidi oma kohta. Samas sain kiiresti oma kultuuritusest (ja kogenematusest) suusarajal kiiresti aru ning mõtlesin, et otsustasin jätkata sabas venimist niikaua kui annab kaasvõistlejatest kultuurselt mööduda. Ega see võistlus pole ju mõisa peale :)

Rada jäigi kitsaks ning venimine kestis ja kestis. Aga ega ma ei kurda. Loodus oli super ja rada väga põnev. Kohati isegi liiga huvitav, kuna järskude kurvidega lõppevatel laskumistel oli alatihti näha kukkumist, nii et ka endal tuli ette paar korda, kus oleks külje nibin-nabin maha pannud.

5 kilomeetri vaheaeg tuli kuskile 37-38 minuti kanti. Mõtlesin juba, et tore-tore, hea kui finishisse jõuab nelja tunniga.
Aga kilomeeter-kilomeetri järel läks inimmass hõredamaks ning sai hakata veidi ka enda tempot arendama ning kaasvõistlejatest mööduma.

Enda sõidu alustamise ajaks olin ma ennast kiirenduste ja pidurdamistega päris ära väsitanud.
Pärast verd veel ei köhinud, aga pulss liikus tõusudel tihtipeale 180-190 vahel.
Lisaks hakkas libisemine ka ära kaduma – tõenäoliselt ei arvestanud suusamäärijad pilve tagant õhku kütva päikesega. Kolmandaks tundsin, et ka dressipükste alla pandud soe pesu oli tänase päeva jaoks liig, mis liig.

Aga mis teha. Surus hambad ristis edasi ja hoolimata kangutamisest liikusin omas grupis teisest kiiremini ning ka kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti. Kui esimene kümme kilomeetrit läks täpselt tunniga, siis teine kümme juba 43 minutiga ja järgnevad viisteist kilomeetrit (20 km 35 kilomeetrini) läks aega vaid 1:03 minutit.
Tõenäoliselt hoidis tempot kõrge kiired ja pikad laskumised, mis kompenseerisid aeglased küngastest üles ronimised ja sirgel maal kangutamise.

Kuna ma lõpust alustasin ja omasugustega rühkisin, siis vähemalt motiveeris mind see, et kilomeetritel 10–35 kedagi ma enda teada mööda ei lasknud (kui lühikese 20 km tipud välja jätta). Küll aga hakkasin ma viimastel kilomeetritel veidi kohti kaotama, kuna organism oli selleks ajaks üsna kurnatud ning ei jõudnud enam pingutust taluda.

Lõpuprotokolli jäi siis ajaks 3:09:47 ja 965. lõpetaja hulgas 659. koht.
Esimese poole sisse tulekuks oleks pidanud raja läbima 16 minutit kiiremini.
Kuna tegemist on suusatamisega, siis on vabandusi hea leida, miks maksimumeesmärk jäi täitmata – kehv libisemine ja stardikoht, üleriietamine :)
Aga eks järgmine kord juba targem ja õpib vigadest.

Seniks aga maratonitiimil endiselt mõtteid järgmisel laupäeval toimuval Vinter100-l….
Tundub utoopiline, aga samas – miks mitte?