Tartu Maraton - tehtud. hell yeah

siit. 63 km. Foto: klubi Tartu Maraton.

noniisiis. mõned märksõnad ja mõtted eilselt võistluselt. minu esimene suusavõistlus üle maeiteakuipika aja. ja esimene klassikavõistlus. infot, et ma trennis vabastiilis kulgesin, tiimikaaslastega väga ei jaganud. lootsin mahu pealt ära sõita. pealegi, how hard can it be?

suusad olid vinged ja määre samuti. aga kui mees peal tehnikaga eelneva kahe kombinatsioonist maksimumi välja võtta ei oska, siis tuligi ikkagi piinelda ja karmilt tööd teha.

taust oli enne eilset siis selline:
- suusatatud ligi kaks kuud - kilomeetrites ca 450-500 kanti
- sellest klassikat kolm korda, küll olin vaadanud teisi ning Veikko Tääri videopäevikuidki :P
- aga on ju sajandi talv ja sportlike kolleegide kutse. niiet tuli minna.

ahjaa, remargiks veel, et mul oli see mitmes kord, kus kolleegi abiga millegi kallale asusin. jooksmiseni jõudsin kolleegidega, Berliinis käisime maratonil koos. et kaastöötajais peitub tihti võti inimeste liikumapanemiseks ja tööandjal tasub seda kõrva taha panna. sest hea tervise ning eduka soorituse puhul jätkub tahtmist-motivatsiooni kogu aeg.

mõned märksõnad eilsest.

- viimasest reast startimine on halb valik, sest rajaks on sul ees ainult lumepudru, kus ei ole jälge. enamasti.
- positiivne on samas, et suht vähe trügimist ja üsna lahedalt ruumi kulgeda.
- miks on laskumistel vaja sahatada? ei olnud ühtegi keerulist või järsku ja rajas sõites oleks oluliselt lihtsam, kiirem ja rohkem puhkust võimaldav alla kulgeda.
- raja esimene pool oli mulle igav ja raskevõitu - keppide pikkuse ning kasina oskuse tõttu väsis selg kiiresti.
- algajal on hea kellegagi koos alustada - näha, et lõpuni on veel 50+ või 40+ km (ehk adumatu suurus), mõjub kohati hirmutavalt ja pärssivalt.
- kaifisin täiega alates 31. kilomeetrist tõusude-laskumiste ca 15 kilomeetrist lõiku - tõusudel sain selga ja ülakeha puhata ning laskumistel kütsin hea määrdega paljudest mööda ja võitsin kõvasti tagasi.
- korraldajatel on tark lüke lasta poolepeal 31 km sõitjad rajale - maratoonarid on selleks ajaks juba suht omas elemendis ning see mõjub emotsionaalselt väga värskendavalt, mulle andis tugeva süsti ja tahtmise edasi võidelda.
- alguse naljad kestsid kuni 10. kilomeetrini, siis tehti juba vaikselt ja nohisedes tööd.
- viimased 15 kilomeetrit imesid must pea kõik mahlad - suht lauge maa ehk tuli suusatada. mida ma ei osanud.
- viimast viit kilomeetrit ma juba vihkasin.
- esimesel korral on õige tempo valimine keeruline. ei oska jagada ja sättida, palju tuli ka niisama rahmeldada. finishijärgset ja tänast olekut vaadates tundub, et viimane käik jäigi sisse panemata.
- korraldajatele aplaus ja kummardus. rajal toimis kõik ja TPd tulid meeletu massiga ikka viimasepeal toime. kartsin, et tagantulijaile on imetlemiseks tühjad kandikud ja topsipuru ning banaanikoored. rajale ise ma midagi (peale kuiva mütsi) kaasa ei võtnud ja tagantjärele vaadates, õige otsus.
- suusarahvas on enamasti viisakas. isegi, kui trennides mingit tunglemist ette tuleb, siis maratonil seda polnud.
- suusamaratonile võta alati päikeseprillid kaasa. kui su kaadrist on üle poole valge ja valgust peegeldav pind, siis on silmad kissis ja nägu pinges. ehk sellest lihtsast pingest saaks lihtsalt vabaneda.

korra käisin näoli ka. konkreetselt. laskumisel rajavahetusega jooneliseks sõidetud lumel jooksis vasak suusk üle parema ja puhkasingi lumel. kõik jäi õnneks terveks.

täna on olemine üle ootuste hea, kerge väsimus ja mõnel pool ka lihasevalu. niiet lisaks suusatamisele tasub ka jõusaalis käia - lihas kestab paremini ja endal järgmisel päeval parem olla.

moraal:
- mu üldfüüsiline ja aeroobne vorm on oluliselt paremad, kui arvata julgesin.
- klassikat suusatan alla igasugust arvestust, oluliselt halvemini kui julgesin arvata
- Tartu Maraton on oluliselt lihtsam sõita, kui julgesin arvata.

ja Raul fikseeris, et netoaeg on tegelikult 10 min väiksem brutoajast. seega sõitsin ikkagi alla 7 tunni. jee.

järgmisel aastal jälle.