Jooksuvõistlustel olen ma viimastel aastatel pannud paika enam vähem täpse ajaorientiiri, mille sisse võiks võistlustel joosta ning eesmärgi ka tihtipeale täpselt täitnud. Nüüd – kaks nädalat enne esimest suusavõistlust olen täiesti nõutu. Võrrand on täis Tambovi konstante ja tulemuse ennustamine tundub raskem kui kohvipaksu pealt lugemine.
Kui jooksmisel pole suurt tähtsust jooksuvarustusel, tehnikal ja ilmal, siis suusatamisel on varustusel ja õnnel üksjagu suur osakaal.
Aga püüame siis ikkagi teha midagi ületamatut ja mingigi eesmärgi paika panna :)
Alustame vastupidavusest.
Suuskadel sõidetud kuu-poolteist on näidanud, et vastupidavus ja füüsiline treenitus, mis on jooksmisel A&O, võib anda suusatamise lõppresultaadist tunduvalt vähem. Ehk vaid 50-70%. Sellegipoolest on see määrava tähtsusega komponent hea tulemuse saamiseks.
Olgugi, et pärast eelmise kevade Rennsteiglaufi olen teinud trenni väga kaootiliselt kui mitte öelda vähe, pole olukord kõige hullem. Märkimisväärne osa võhma tundub olevat taastunud ning paaritunnised suusasõidud ei tundu üldsegi kurnavad (tegelikult on paar tundi suusatamist võrreldes sama pika ning sarnase pulsisagedusega jooksutreeninguga tunduvalt lihtsam, kuna saab aeg-ajalt puhata).
Seetõttu mul Tartu Maratoni läbimise ees suurt aukartust ei ole ning vaid raja läbimist eesmärgiks päris panna ei tahaks.
Erinevalt jooksmisest vajab aga suusatamine, mitte ainult tugevaid jalgu vaid tugevat keha.
Seega on ülakeha, mis on mul jooksmisel varju jäänud, saanud viimasel kuul tugevaid järelaitamistunde.
Varustus.
Fischeri SC kombisuusad.
Ei tea palju kombivennad Tartu Maratonil klassikasuuskadele ajas ära annavad – ehk pool tundi-tund? Ehk teadjad oskavad sõna sekka öelda. Suusakepid, saapad ja sidemed ka amatööri omad – aga tõenäoliselt need suurt tulemust siiski ei määra.
Spetsiaalset suusavormi ostnud ei ole. Arvan, et ajab ära talvise jooksuvarustusega. Peaasi, et end liiga palavalt või külmalt ei riietu. Suusatamine on näidanud, et piisab paari minutisest peatusest 10-15 miinuskraadi juures, kui külm hakkab kibakiirelt keha jahutama.
Suuskade määrimine.
Algul mõtlesin, et mis see määrimine väga loeb :) Aga loeb küll ja isegi väga. Esimene kord pidamisteip all mäest üles rühkides sai vaikselt imestatud, kuidas küll on võimalik ilma tagasi libisemata sörkides mäest üles minna.
Olen kahel korral lasknud endal suusad ära määrida ja arvan, et see on parandanud kiirust tervelt 10% võrra. Samas väga head libisemist (ehk lendamist, nagu Rivo seda nimetab) pole ma täielikult kogenud. Ehk see tähendab seda, et laskumistel on alati olnud minust kiiremaid „lendajaid“. (nt. Ambrose mäest alla tulles libisedes pole ma näiteks kunagi veel Pirita jõe silla peale välja libisenud)
Tehnika.
Eks üks peamine asju, millele lähinädalatel tuleks veel keskenduda. Üldiselt olen selgeks saanud, et suusatada tuleb võimalikult ühtlase tempoga, sest kõik pidurdamised ja end käimatõmbamised võtavad lisaenergiat. Samuti tuleb ühe silmaga jälgida pidevalt maastikku ja otsustada, kas liikuda edasi paaristõugetega või käärsammuga.
Siis tuleb õppida kiiret tõukamist, pikemat libisemist, käte lõdvestamist jne. Ega kuu-pooleteisega midagi põhjalikult teha ei anna aga proovib, aga arvata võib, et hetkel kasutan ma päris palju energiat lihtsalt rapsimiseks.
Stardikoht.
Stardime Äripäeva maratonitiimist kõik kolmekesti viimasest 12. grupist ehk pärast 4000 suusataja stardijoonest ületamist. Kui suurjooksudel (nii Berliini kui Amsterdami maraton) pole ma täheldanud, et jooksjate massid oleks algtempot märkimisväärselt aeglustunud, siis suusamaratonil võib minna tagantpoolt tulijatel päris korralikuks venimiseks.
Aga selline on seis.
Olen saanud selgeks, et mingit ajaorientiiri suusatamisel ei tasuks paika panna, kuna ilm võib isegi parimate suusakunnide aegu ühest seinast teise kõigutada.
Seetõttu arvan, et miinimumsihiks võiks olla koht esimeses pooles, mis praeguse registreerimistulva põhjal tähendaks ca. 2500 kohta. Tundub esmapilgul nadi. Aga selleks tuleb vähemalt 1500-2000 suusatajast 63. kilomeetri jooksul mööda saada ja see tundub juba mõnevõrra ambitsioonikam.
Kui jooksmisel pole suurt tähtsust jooksuvarustusel, tehnikal ja ilmal, siis suusatamisel on varustusel ja õnnel üksjagu suur osakaal.
Aga püüame siis ikkagi teha midagi ületamatut ja mingigi eesmärgi paika panna :)
Alustame vastupidavusest.
Suuskadel sõidetud kuu-poolteist on näidanud, et vastupidavus ja füüsiline treenitus, mis on jooksmisel A&O, võib anda suusatamise lõppresultaadist tunduvalt vähem. Ehk vaid 50-70%. Sellegipoolest on see määrava tähtsusega komponent hea tulemuse saamiseks.
Olgugi, et pärast eelmise kevade Rennsteiglaufi olen teinud trenni väga kaootiliselt kui mitte öelda vähe, pole olukord kõige hullem. Märkimisväärne osa võhma tundub olevat taastunud ning paaritunnised suusasõidud ei tundu üldsegi kurnavad (tegelikult on paar tundi suusatamist võrreldes sama pika ning sarnase pulsisagedusega jooksutreeninguga tunduvalt lihtsam, kuna saab aeg-ajalt puhata).
Seetõttu mul Tartu Maratoni läbimise ees suurt aukartust ei ole ning vaid raja läbimist eesmärgiks päris panna ei tahaks.
Erinevalt jooksmisest vajab aga suusatamine, mitte ainult tugevaid jalgu vaid tugevat keha.
Seega on ülakeha, mis on mul jooksmisel varju jäänud, saanud viimasel kuul tugevaid järelaitamistunde.
Varustus.
Fischeri SC kombisuusad.
Ei tea palju kombivennad Tartu Maratonil klassikasuuskadele ajas ära annavad – ehk pool tundi-tund? Ehk teadjad oskavad sõna sekka öelda. Suusakepid, saapad ja sidemed ka amatööri omad – aga tõenäoliselt need suurt tulemust siiski ei määra.
Spetsiaalset suusavormi ostnud ei ole. Arvan, et ajab ära talvise jooksuvarustusega. Peaasi, et end liiga palavalt või külmalt ei riietu. Suusatamine on näidanud, et piisab paari minutisest peatusest 10-15 miinuskraadi juures, kui külm hakkab kibakiirelt keha jahutama.
Suuskade määrimine.
Algul mõtlesin, et mis see määrimine väga loeb :) Aga loeb küll ja isegi väga. Esimene kord pidamisteip all mäest üles rühkides sai vaikselt imestatud, kuidas küll on võimalik ilma tagasi libisemata sörkides mäest üles minna.
Olen kahel korral lasknud endal suusad ära määrida ja arvan, et see on parandanud kiirust tervelt 10% võrra. Samas väga head libisemist (ehk lendamist, nagu Rivo seda nimetab) pole ma täielikult kogenud. Ehk see tähendab seda, et laskumistel on alati olnud minust kiiremaid „lendajaid“. (nt. Ambrose mäest alla tulles libisedes pole ma näiteks kunagi veel Pirita jõe silla peale välja libisenud)
Tehnika.
Eks üks peamine asju, millele lähinädalatel tuleks veel keskenduda. Üldiselt olen selgeks saanud, et suusatada tuleb võimalikult ühtlase tempoga, sest kõik pidurdamised ja end käimatõmbamised võtavad lisaenergiat. Samuti tuleb ühe silmaga jälgida pidevalt maastikku ja otsustada, kas liikuda edasi paaristõugetega või käärsammuga.
Siis tuleb õppida kiiret tõukamist, pikemat libisemist, käte lõdvestamist jne. Ega kuu-pooleteisega midagi põhjalikult teha ei anna aga proovib, aga arvata võib, et hetkel kasutan ma päris palju energiat lihtsalt rapsimiseks.
Stardikoht.
Stardime Äripäeva maratonitiimist kõik kolmekesti viimasest 12. grupist ehk pärast 4000 suusataja stardijoonest ületamist. Kui suurjooksudel (nii Berliini kui Amsterdami maraton) pole ma täheldanud, et jooksjate massid oleks algtempot märkimisväärselt aeglustunud, siis suusamaratonil võib minna tagantpoolt tulijatel päris korralikuks venimiseks.
Aga selline on seis.
Olen saanud selgeks, et mingit ajaorientiiri suusatamisel ei tasuks paika panna, kuna ilm võib isegi parimate suusakunnide aegu ühest seinast teise kõigutada.
Seetõttu arvan, et miinimumsihiks võiks olla koht esimeses pooles, mis praeguse registreerimistulva põhjal tähendaks ca. 2500 kohta. Tundub esmapilgul nadi. Aga selleks tuleb vähemalt 1500-2000 suusatajast 63. kilomeetri jooksul mööda saada ja see tundub juba mõnevõrra ambitsioonikam.
23 kommentaari:
väga nadi see poole sisse tulek siiski pole. vaatasin, et eelmisel aastal oli 2500 kant 5:30-5:40 vahel. kõige klappimisel võiks saavutatav olla.
mu eesmärk on lõpuni sõita. kui alla 6 tunni saab, olen väga rahul.
Ega kombisuusad meie taseme juures üle poole tunni kaotust ei tohiks kindlasti mitte tuua. Pigem on lugu selles, kui rasked on määrdetingimused võistluspäeva hommikul.
Samuti ei saa seal kuuldu järgi oma rahulikku tempot sõita, sest sõidu esimene pool ongi kiirendus-pidur, kiirendus-pidur. Teise poole peal, kui read vähe hõredamad ja kui jõudu peaks veel jaguma, siis saab omas tempos sõita.
Eelmisel aastal (2009 maraton) lõpetas 63km distantsi 3668 inimest (viimase aeg 9:34). 5000-ga number on sisaldab vist ka 31km sõitjaid, kohale mitte ilmujaid ja katkestajaid.
1834 koha saamiseks pidi sõitma 5:02:43 ajaga. Mehi osales 3324, nii et poole hulka saamiseks vaja aega 4:58:53.
Nii et meeste hulgas esimesse poolde saamiseks vaja sõita tempoga 4:45 min/km ja seda koos toitlustuspunktidega ja alguse saginaga. Ise loodan esimese poole sisse sel aastal lõpuks saada, aga kindel küll olla ei saa. Jään lootma sellele, et libisemismäärdega suusk (sõidan igapäevaselt libestuseta suusaga) ja raja langev profiil teises pooles annavad selle trennis puudujääva kiirusesüsti.
Tartu Maratonil saab üldiselt stardijooneset mõne minutiga üle, aga takistused tulevad esimestel tõusudel (kus pidamismäärdeta inimesed ei saa üles) ja laskumistel (kus halvema libisemisega inimeste pärast sõidetakse alla pidurdades ja kukkujatest tuleb ka ümber manööverdada). Rihole võin öelda, et peale esimest 10km saab üldiselt ikka oma tempot sõitma hakata, kuigi pidev raja vahetamine võib ikka ette tulla. Tartu Maratonil õnneks vähemalt suures osas lai rada, erinevalt Alutaguse maratoni rajast, mille eile läbi sõitsin.
http://www.tartumaraton.ee/index.php?sisu=tekst&mid=1113&lang=est
paranduseks. Tõepoolest, praegu on pikale distantsile registreerinud 4482 inimest, mis tähendab, et osaleijad on üle 1000 võrra rohkem, kui eelmine aasta.
Kombisuusaga ei kaota sa absoluutselt midagi-eeldusel et oled eelnevalt ikka trenni teinud -st. suusatanud ~alati klassikalises stiilis ja oma suusaga täielikult kohanenud.
Lennutunne-kui suusk on määritud pidama nagu "paku taga" siis seda loota on raske-jäägu see teip siiski pühapäevasuusatajaile ja neile kes määrida ei oska,ei viitsi.
Stardigrupp määrab TM-l vähe-rada on lai ja jälgi jätkub. Sõida rahulikult ja omas tempos ning ära ürita kohe esimese tunniga tulemust teha.
Eesmärk saada esimese poole võisteljate hulka võiks olla küll kohane. Kombi suusk selles osas ei mängi tõesti rolli. Ilm on kõigile võrdselt raske/kerge. Oluliseim on jah määrde-klapp oma sõidutehnikaga, treenitus vastpidavuseks ja ridadevahetusteks (kordinatsioon ning tasakaal), suutlikus toidupunktides operatiivselt-viisakalt tegutseda (TPst läbisõit on kindlasti vale).
Määrimisest nii palju, et ... eks ta ole kompromiss libisemise ja pidamise vahel. Nii et mõlemaga oleks mööda pole minul esinenud. Ikka on nii, et kui on lipe eriliselt eriti hea on pidamine hell ja vastupidi. Ja siis muidugi see haruldaselt vahepealne variant, et mõlemad on võrdselt head. Mina kasutan treenimiseks teipi näiteks ja olen väga rahul. Sel lihtsal põhjusel, et igaõhtuseks suusaringiks lihtsalt pole enam aega kuskilt võtta määrimiseks :)
Tartu maratoni trass on teise pooles laugem, aga seda vaid inimesele, kes on end 63 km PIISAVALT treeninud. Kes on end algusega ikka kinni tõmmanud või lihtsalt organism pole nii pikaks pingutuseks valmis, ei tundu teine pool laugem reaalsuses. Tugevad võivad jah nii määrida, et suusk peaks vaid esimese poole ja teise 30 km tulevad ... jõuga. Isiklikult soovitan suusad ikka määrida (või lasta määrida) võistlusteks pidamist iga 10 km kohta üks kiht. Toitlustuspunktides pakutakse ka määrdeabi kui tõsiseid probleeme on.
Igaljuhul ... rajal näeme ja ilusat suusapidu osalejaile! :)
Eelmine aasta lõpust alustades sai oma sõitu sõitma hakat peale Harimäge, see on umbes alates 20km. Enne seda oli paras tõmblemine ja loksumine, et enamvähem oma tasemega punti jõuda, lisaks on esimese 20 km sees parajalt tõuse, mis oleks kasulik enne läbi sõita, et mitte ennast näoli sõita.
Ja veel üks väga oluline tegur on eelnev pikkade vähemalt 3-4 tunniste treeningute olemasolu suuskadel. Sest 2 tunniste treeningutega on 4-5 tunnist võistlust keeruline lõpuni heas hoos vastu pidada.
Kui ülakeha tugev, siis võib tõesti maratoni teises pooles paaristõugetega imet teha ja võita isegi 30min sellega.
2007.a kui esimest korda sõites alustasin viimasest grupist (3100 osalejat), siis üle stardijoone sain umbes 5 min. Esimese joogipunktini 12km oli paras jalutamine ja tõmblemine. õnneks oli mul ülihead suusad, millega kõikidest kääritõusudest otse üles panin ja nii sai palju kohti parandatud. Ometi kaotasin esimese 12km.ga keskmiselt 10-15 minutiga eest startinud sportlastele, kellega lõpusirgel koos tulime:). Pidamist tuleb määrida nii, et jätkuks lõpuni. Meie kuigi raja teine pool on langeva profiiliga, siis on seal palju laugeid tõuse, mida meie tasemega harrastaja ei suuda kogu aeg paaristõugetega läbida. Toidupunktides võta aeg maha 2-3 minutit võid vabalt kulutada seal. Kiirustamine maksab teinekord valusalt kätte. Tempo peaks olema selline, et oleks kogu aeg selline tunne, et võiksid alati lisada. Kui 50km selja taga ja tunne veel ok, siis anna nagu torust tuleb.
Lauri.
Tänud heade soovide eest. Kindlasti püüame kõik anda endast parima :)
To Kaido: Isiklikult arvan, et sel aastal tuleb 63km peale ilusti 5000 inimest stardirajale pannakse peale osalejate veel osalejate piirang ning seetõttu piisab esimese poole sisse pääsemiseks 2500 kohast. Kuid see tähendab parajat slaalomit. Hea kuulda, et TM rada on piisavalt lai.
Näpunäiteid jälgides tundub, et tuleb panustada pigem väga heale pidamisele, mis annab tõusudel (kus määraval kohal lisaks määrdele on võhm) oma kohta parandada.
Määrimisega vist väga hullult sel aastal aga õnneks puusse ei tohiks panna.
13 päeva on küll võistluseni aega, aga pikemaid analüüse pakkuvad ilmaennustussaidid pakuvad hetkel 21. veebruariks Eestile -5 kuni -15 kraadist külma.
To Lauri: Toidupunktide peale tuleb kindlalt panustada, ehkki sellise -10-15 kraadise ilmaga võib täitsa vabalt paar tunnikest kuivalt hakkama saada (vähemalt trennis).
Ega keegi ei tea palju on rajal tõusumeetreid kokku? või kuni Peebuni, pärast mida tundub olevat juba lihtsam`?
Raivo. Panin üles.
http://3.bp.blogspot.com/_XoI9w_X1eEM/S3ERwkKhmTI/AAAAAAAAAmQ/t3LUD4BGO6Y/s1600-h/39TM_rada_2010.jpg
To Riho: sedand küll, aga seal pole kõrguste vahe välja arvestatud.
Silma järgi osutades tundub, et mingi 600-700 meetrit tõusu on ehk 1% kogu raja peale. Iseenesest ei ole seega rada mägisem kui Pirital.
Eelmisest aastast näitab kell 640m tõusu. Netolangus stardist finišisse on 100m. Pirital on 7.2km ringi kohta ca 70m tõusu, nii et suhteliselt sama teeb välja tõesti.
Sportinfos siis selline tekst. Eelmise aasta andmed (Suunto GPS) näitavad tõusu 732m ja langust 851m.
Vooremäe 8.2km rajal tuleb 250 tõusumeetrit.
Lisatud rajaprofiili soovitan tõsiselt mitte võtta(ei tea miks seda järjekindlalt aina edasi kopeeritakse),see on vaid suures plaanis õige.Kasvõi viimasel 9 km-l on mitmeid korralikke tõuse-laskumisi,viimased kilomeetrid on kergelt tõusvad,profiil aga lubab alamäge.
Viimased 9km on täitsa õiged kaardil, seal on ainult üks nn laskumine ja need tõusu jupid ei ole ka võrreldava nendega mis raja esimeses pooles. Olen see hooaeg 4 korda rada läbisõitnud ja alates Palult on ikka suht sile maa.
3-4 tunniseid trenne siiski liiga sageli ei maksaks teha, sest keskmine TM osaleja taastub sellisest koormusest päris kaua.
Pidamist peab lõpuni jätkuma, sest võib juhtuda, et käed väsivad ära või kõht läheb krampi ning tuleb ka sileda peal vahelduvat sõita.
Kui pole just palju värsket lund, siis on radu alguses päris palju ning oma kohta saab kiiresti parandada, aga päris lõpust tulles võib tõesti esimesse punkti 10-15 minutit ideaalist hiljem jõuda. Lihtsalt mõnes nn pudelikaelas kulub palju aega ootamisele.
Erki
Kõige magusam koht ongi minuarust Harimäele tõus 3km jooksul 70-80m tõusu ja sellele järgnev samapikk või veel pikem kiire laskumine:)Kui satub sajune ilm nagu eelmine aasta, siis tuleb arvestada vaid 1-2 sõidujäljega, kuna äärmised rajad on täis tuisanud ja nende kaudu möödumine osutus tavaliselt suureks veaks, kuna suusk seal jooksis kinni ja hoopis kaotasid 10 kohta tahapoole.
Lauri.
Kel on eesmärk koha peale sõitma minna, siis tõenäosus on suurenenud, esimese poole sisse sõita. Sest osavõtjaid oodatakse juba 6500. See tähendaks seda, et 6h võiks esimese poole sisse saada. Juhul kui suurem osa ka lõpetab.
"Täna hommikuse (11.02) seisuga ületas 39. Tartu Maratonile registreerunud suusasõprade arv 6000 piiri. 63km rajale plaanib startida 4747 ja 31km distantsile 1254 suusatajat kokku 22-st riigist."
Tuleb eristada kõigi "Tartu Maratoni" üritustest osavaõtjate arvu ja 63km sõidust osavõtjate arvu.
Hea raja korral (-2 kuni -10C ja värsket lund ei ole) peaks 50% piir kulgema 4:50 ja 5:10 vahel. Kuue tunniga 50% sisse ilmselt siiski ei saa ka aeglase raja korral. Samas võistlusolukorras sõidate kindlasti kiiremini kui trennis ning 300+ treeningkilomeetriga võiksite 5 tunni lähistele sõita küll. Nädalavahetusel võite proovida mõnel ringil millise tempoga suudate jätkusuutlikult sõita, see aitaks ka maratoniks ajalisi eesmärke paika panna. Kohtade ennustamine saab sellel aastal väga keeruline olema.
Tundub, et tuleb 5000 startijat ikka 63km-le täis :) ja poole sekka pääsemiseks tuleb kuskil 2500 koha peal platseeruda. Kuna ilm tundub praeguse seisuga täitsa bro võib see tähendada minu hinnangul ka ca. 5 tunnist aega. Nii, et raskeks läheb :)
Postita kommentaar