Kehrast Piritale

Tegin nädalavahetusel GutsMuths Rennsteiglauf jooksuks harjutades elu pikima trenni. Hommikul vara võtsin takso põrutasin Ülemiste raudteejaama ning sealt rongiga Kehrasse. Kell 7:30 kohale jõudes hakkasin kondiauruga kodu poole tagasi kerima.

Otsisin päev varem Delfi kaardikeskkonnas trassi, mis oleks kodust umbes 50 km kaugusel ning leidsin, et selleks sobib täpselt marssuut: Kehra-Soodla-Anija-Raasiku-Aruküla-Lagedi-Loo-Pirita.

Oleks võinud muidugi ümber kodu ringiratast lasta, aga pikemate otsade puhul on minu puhul vaimselt värskendav kui tegemist on vähe sissetallatud radadega ning ideaalne oleks treeningust kujuneks nn. omamoodi matk.
Eks pikemad otsad võivad mõnikord vaimselt väsitavad olla, aga samas on ka üliolulised – mulle tundub, et maraton on Rennsteiglaufi jooksu kõrval kuki-muki ja sestap vajas vaim ja keha treeninguks midagi veelgi koormavamat.

Ehkki Rennsteiglaufi ise-enesest on „kõigest“ 1,7 maratoni pikkust, siis raske reljeefi tõttu tuleb arvestada, et selle läbimine võtab aega ca. 2,5 maratoniaega ehk 8 tunni ringis(?)
Ning lisaks jõuvarude säilitamisele tuleb jooksul väga suurt rõhku panna ka energiavarude täiendamisele. Uuringute põhjal läheb ultramaratonil (või Ironmanil) sõltuvalt kehakaalust ja muudest personaalsetest iseärasustest 0,5-1 liiter vedelikku ning söökidest-jookidest peaks kätte saama ca. 300-500 kcal/tunnis. Võrdluseks 3-3,5 tunniga maratoni jooksjad võivad läbi lasta paari liitri spordijoogiga.
Kõik kinni selles, et süsivesikuid suudab organism laadida koguse, millega veab välja 2-2,5 tundi ehk peaaegu terve maratoni distantsi võrra. Pikematel üritustel läheb aga söömine-joomine ülioluliseks.

Sestap püüdsin minagi testida ning proovida kuidas oleks alusta jooksu täis kõhuga ja kuidas tuleb välja vahepealne toitumine.

Esimesed kümme-viisteist kilomeetrit oli lasta mõnus ja vaikne. Liiklust praktiliselt ei olnud ning sai nautida rändlindude saabumist. Kilomeetril kümme ja kaheksateist sõin ära banaani ja tarbisin ära liitri võrra kokku segatud spordijooki (Carbococ).
Poole maa peal (26 km-l) jõudsin Arukülla. Käisin kohalikus poes, kus lootsin osta juurde banaane, aga tutkit- värskeid puuvilju polnud! Igatahes võtsin kaks rosinasaia ja liitri Arcticu greibimaitselist spordijooki. Sõin kohe mõlemad saiad ära ja jõin veerand tunni jooksul pool liitrit jooki peale.
Kõik sujus toredast kilomeetrini 31. Siis hakkas sees aga veidi keerama ja spordijooki üles ajama. Saiakestega oli kõik ok – need häda ei teinud. Aga suhteliselt kõrge kontsentraadiga spordijook tegi söögitoru hapuks. Vaevusi oli ca. paarikümne minuti jagu enne kui olukord normaliseerus. Kuna mul vett kaasas ei olnud tuli mul kuni jooksu lõpuni tarbida endiselt spordijooki – ning kuna mul oli see alles vastu käinud ei saanud ma seda tarbida soovitud koguses.

Vedeliku puudus võis olla üks tegureid, miks mul 35-50 km vahel oli veidi raske ning jooksu sisse tuli päris mitu käimispausi. Teine tegur, mis hoogu alla võis tõmmata oli psühholoogiline. Kuna ma polnud varem üle 42 km enne jooksnud oli tegemist minu jaoks tundmatu ja seninägemata territooriumiga – kuidas ma nii pika maaga toime tulen?
Edasitõukavaid ja motiveerivaid asju oli muidugi ka :)
1) Rennsteiglauf pole enam mägede taga ning millal sa veel harjutad ja treenid
2) Võrreldes Rennsteiglaufiga on tegemist ikka äärmiselt lihtsa trassiga – praktiliselt tõusude ja langusteta ning mööda asfaltteed
3) Tegemist oli ikkagi uue rekordiga ning maratonipiir sai ületatud
4) Lootsin, et ehk õnnestub asi ära teha alla viie tunni.

Kokkuvõttes jõudsin kohale ajaga 4:57 ja teekonna pikkuseks tuli kokku 50,5 km.
Viimased rasked kümme kilomeetrit ei tulnudki väga õudse ajaga (1:05 umbes).

Koju jõudes läks kerre ligi liiter puhast vett ja taastumisega erilisi probleeme ei olnud. Õhtul pea natuke tuikas, aga ajan selle vedeliku puudusele – mida võistlusrajal ei tohiks tulla.

Püüdsin panna huvilistele ka jooksukaardi üles.

35. päeva võistluseni veel minna :)