kolmapäev, 4. veebruar 2009

"Run, Forrest, Run" THE END!


Nõndaks. Kuu aega eksperimenteerimist minu „tänavajooksuga“ jõudis lõpule. Kes alles praegu blogi lugema on hakanud, siis selgituseks neile – kuu aega tagasi otsustasin ma katsetada, kas on võimalik asendada linnas liigeldes enamik oma transpordist jooksmisega. Tänaseks on mul vastus käes.

Peab tunnistama, et see on olnud mu üks elu põnevamaid eksperimente, mis on osutunud palju võimalikumaks, kui ma oleks alguses arvanud. Kuigi ma matemaatilise täpsusega ei dokumeteerinud palju ma iga päev jooksin, siis hinnanguliselt suutsin ma tänavajooksuga joosta vähemalt 20 minutit iga päev. 30 päeva peale jaotatuna tähendaks see hinnanguliselt vähemalt nelja kilomeetrit päevas. Treeninguvälise jooksu kohta üldse mitte väga halb;) Selle nelja kilomeetri ja 20 minuti jaoks tuli aga lahendada kaks tänavajooksu põhiprobleemi.

Esimene probleem oli riietus. Tänapäeval pole ju võimlaik spordiriietes elada ning triiksärgi ja kingadega pole jälle võimlaik joosta. Teiseks probleemiks oli higistamise vältimine, sest jooksimine transpordivahendina on väga ebapraktiline, kui sa igasse sihtkohta jõudes pead ennest pesema. Nende kahe küsimärgiga puutusin ma kokku nii ise eksperimenti alustades, kui olid need ka populaarseimad küsimused inimestelt, kellega ma tänavajooksu teemal rääkisin.

Sportlik ja esinduslik...


Riiete osa oli alguses tõesti keeruline. Katsu leida riideid, mis ühtelugu nii sportlikud kui ka esinduslikud oleksid. Minule töötava lahenduse põhirõhk oli suunatud särgile ja jalatsitele. Selga ajasin ma endale jooksusärgi, sest selleta mina tänavajooksu ette ei kujuta. Sama tähtsad on ka head jooksusussid. Nende seast valisin ma välja ühed New Balance maastikujooksu jalatsid, mis sobisid minujaoks ideaalselt jooksuks ja olid samas ka väljanägemiselt küllalt elegantsed. Püksid olid mul tavalised (mitte spordi omad: teksad, riidest jne) ja särgi peale ajasin ma õhukese kilejaki, mille alla väga külma ilmaga ka jooksufliis käis. Sellise komplekti riietega kannatas minna enamikesse kohtadesse, kus mul minna oli vaja.

Temperatuuri management...

Riiete probleem lahendatud, kerkis esile selle eksperimendi kõige raskem küsimus. Higistamine. Kuidas joosta nii, et sa higistama ei hakkaks? Tänu talvisele ajale, oli see muidugi palju lihtsam, sest jahe ilm töötas kaasa fantastilise jahutusinstrumendina. Samas sellest üksi siiski ei piisanud. Lahendus peitus hoopis napis riietuses. Enamasti kattis mu ülakeha välja minnes üksnes jooksusärk ja õhuke kilejakk. Kuigi alguses on sellega muidugi jahe, siis pärast nelja minutit jooksu võisid juba hõlmadki lahti teha ja kindad käest visata. Kusjuures nii põhimimõtteliselt toimuski hoidumine higistamast. Mängides pidevalt jooksutempoga ja riietega seljas (näiteks kui hakkab palav, võtad kindad ära jne), on lühikestel distantsidel(umbes 20 minta) küllalt lihtne ennast higistamast hoida. Pikemate retkede puhul (40 minutit) tuli kohati siiski ka jalutada, et kehatemperatuur alla saada või siis vahetussärk kaasa võtta.

Alguses tundus eksperiment õige veider. Kartsin, et jalad ja selg ei pea pingele vastu ja ma arvan, et kui ma poleks juba eelnevalt 3 kuud ironmaniks treeninud, olekski jalgadel palju raskem olnud. Seega läks mul üsna libendalt ja kolmanda nädala lõpuks oli pidev jooksmine juba täiesti loomulik. Peab tunnistama, et väga veider tundus, kui tuli mõni päev panna mugavate jooksuasjade asemel selga kohmakas ja raske jope ning trammis linna loksuda. See veider tunne polnud aga sugugi üks tänavajooksu katse huvitavamaid avastusi. Need peitusid hoopis mujal ja minujaoks just nendes avastustes oligi kogu eksperimendi võlu.

Koralliühiskonna vaikviad normid...

Üleeile eksperimendi kokkuvõtet kirjutama asudes vaatasin ma kogu möödunud kuule tagasi. Mõeldes millest kirjutada, tabas mind endalegi täieliku üllatusena erakordne tähelepanek. Oli huvitav märgata, et terve eksperimendi käigus ei mõeldnud ma pea üldse sellele, kuidas oleks minul parem ja mugavam joosta. Peamiselt mõtlesin ma üksnes sellele, kuidas ma saaksin joosta nii, et ühiskond mind aktsepteeriks. Ehk teiste sõnadega, kuidas sobiks minu jooks paremini kokku ühiskonnas kehtivate vaikivate normidega. Mis on vaikivad normid? Kohe seletan.


Mina näen, et meie ühiskond on muutumas nn „Koralliühiskonnaks“. Just, koralliühiskonnaks. Mida aeg edasi, seda vähem peavad inimesed ennast liigutama. Kõik mida vaja teha, saab teha kodus – kas sa toodad, osatad, müüd, suhtled või lõbutsed. Tuleb aeg, millal me ei pea enam ühegi sellise asja jaoks tõusma. Veel huvitavam on, et ega me praegugi sellest nii kaugel ei ole. Paljud linnastunud inimesed istuvad juba tänagi enamiku osa peävast. Hommikul sõidetakse autoga tööle, siis istutakse õhtuni arvuti taga, siis sõidetakse autoga tagasi koju ning lõpuks lõõgastutakse kas baaris, kinos, arvuti või teleka ees istudes. Sellist suundumist nimetangi mina korallistumiseks, kus varsti saavad inimestestki organismid, kellel kaob ära igasugune vajadus liikuda.

Mina isiklikult ei arva, et selline korallistumine oleks õige või vale. Kõik siin elus taandub ikkagi sellele, mis inimesed ise endale valivad. Kui ennast tuntakse korallina hästi, siis ongi kõik hästi. Samas on aga just see korallistumine viinudki nende vaikivate normide jõustumisele, mis mulle mitte ei sobi. Nimelt usun ma, et selle tagajärjel ongi tekkinud olukord, kus aktiivne ning sportlik eluviis on lükatud tahaplaanile. See on midagi, millega peaks tegelema pärast tööd omast vabast ajast. Vähe sellest, tänapäeval pole sportlikud tegevused enam seotud tihtilugu ka lõbuga. Pigem näib see teenivat negatiivsest tõukeallikast lähtuvat kaalualandamise eesmärki. Selle kõige tagajärjel on aga tekkinud olukord, kus sisulised väärtused on asendunud kaubanduslikega. Toon näited.

Näiteks on normaalne, kui inimesed teevad tööl suitsu ja kaanivad kohvi ning energiajooke, et erksamad püsida. Keegi ei vaata sellele viltu. See on inimesi hävitav ent siiski aktsepteeritud. Kui sa aga keset tööpäeva viskaksid kontoris mati maha ja kakkaksid joogat tegema, vaadataks sind nagu hullu. Minule on see väga mõistmatu. Tundub, nagu enese tervise eest hoolitsemine ei kuulu enam tsiviliseeritud elu hulka.
Hoopis isemoodi ooper on aga riietus – tõenäoliselt saaks iga sekretar kutse vaibale, kes julgeks kontorilaua taha sportjalatsites ilmuda. See, et need jalatsid tema selgroogu ei hävita, on ebatähtis. Palju tähtsam on, et jalas oleksid kõrged kontsad...tervislikust aspektist siin rääkida ei tasu, aga taaskord näeb see välja esinduslik – aktsepteeritav.
Samad veidrused kehtivad ka meeste puhul. Kanna Armani ülikonda ja automaatselt hinnatakse sind kui puhast ja enda eest hoolt kandvat meest, olgugi et selles sa tõenäoliselt higistad päevas palju rohkem, kui mõnikõmmend minutit spordisärgiga tööle joostes.

Juba needki näited viitavad, et sportlik ja tervislik eluviis on vaikvalt ning ebaõglaselt tahaplaanile lükatud. Rõhutan veelkord, et kellele nii sobib, siis on see okei. Mina pole mingi ütleja, et tuleb teha ühte või teist. Siiski olen ma arvamusel, et need, kellele sport ja tervis korda lähevad, ei peaks kannatama mõttetute ja formaalsete vaikivate normide käes.

Maine tähtsam kui tervis...

Teine huvitav avastus oli see, et kui ma eksperimendi käigus oma tegemistest ja eelkõnelenud vaadetest rääkisin sõprdaega, siis oli tagasiside üllatav. Nimelt ei ütelnud mulle ükski inimene, et tänavajooksu mõte või kontoris jooga tegemise mõte oleks absurdne. Enamik oleks soovinud vabalt sellega tegeleda ent ei julenud...ja tundus, et justnimelt põhjusel, et nõnda rikutaks oma maine ära - keegi teine ju ei tee seda. See viibki aga küllaltki õõvastava järelduseni...on siis täna maine olulisem kui tervis?

Näib, et kuigi aastatuhanded on möödas sellest, kui tuleriidale viidi kõik, kes arvasid, et maakera on ümmargune, pole täna palju sellest ajast siiski muutunud. Tuleriidad on alati valmis ja tänu suurejoonelisele multimeedia ajastule ollakse ka alati valmis teisitimõtlejaid näidispõletama ning seda palju suurema ning kuumema leegiga, kui kunagi varem.


Siiski. Lõppkokkuvõtteks pole minu eesmärk kaugeltki revolutsiooni algatada. Minu eesmärk on hoopis proosalisem ja lihtsam – mina ei soovi minna populaarse moeröögatusega kaasa ja muutuda koralliks. Olgu keha kasutamine kui „vintage“ tahes, mulle see meeldib ja kui saan äratada endas ülesse kas või killukesegi oma ürgsest sisemisest loomast, on asi pingutust väärt. Seega lähen vaatamata eksperimendi lõppemisele tänavajooksuga endiselt edasi - nii tihti ja nii kaua kui võimalik;)

8 kommentaari:

Helen ütles ...

Väga mõnus, kosutav ja turgutav lugemine. Edu sulle!

Kidra ütles ...

Kogu kupatus on isenesest Sul väga positiivne, aga ... ma ei saagi nagu täpselt aru, aga ... Aga minu jaoks kuskilt nagu kumab läbi selline natuke kibestunud enda õigustamine teisiti olijate halvustamise läbi.

Aga ma olen kõigest inimene ;)

Igaljuhul soovin Sulle jõudu, jaksu ja tublidust :)

Rax ütles ...

Kui tööl hakata laua najal triitsepsit pumpama või teed mõne kätekõverduse siis vaadatakse imelikult küll jah. Ühest majast teise jooksmisel eeldatakse, et kas väljas on külm või on sigakiire.
Samas kui sa paned mini lauatennise laua kontori puhketuppa, siis on seal taga tegutsejaid korralikult. Mõnel ununeb isegi suitsetamine ja kohvi tass külmub ära.
Kõik oleneb alast ja kohast.

StenAleks ütles ...

Tänan, Kidra, seda ära märkimast. Seda postitust kirjutades mõtlesin ma pikalt sellele, kuidas mõtet edastada.
Paratamatult, kui sa hakkad tooma konkreetseid näited, tuleb tihtilugu erinevaid vaateid kõrvutada. Paratamatu on ka fakt, et pahatihti hakkavad need erinevad vaated põrkuma. Eriti põrkuma hakkavad need vaated juhtudel, kui vaieldakse nii tundlike teemade üle, nagu nende nn "vaikivate reeglite" mõistlikkuse üle. Olgu see vaikiv reegel missugune siis tahes - tossudes kontorisse ei tulda, tänaval avalikult ei suudelda, peaminister endale rastasid ei tee jne.
On huvitav, et kuskil sellised reeglid sünnivad ja mingist hetkest muutuvad nad erinevates kultuuriruumides iseenesest mõistetavateks. Samas võib aga enamikke "vaikivaid reegleid" eirata, ilma, et sellest tekiks kellelegi kahju. Siin ongi aga peidus käärid, sest kord midagi muutub iseenesest mõistetavaks, on seda juba õige raske muuta.

Selles mõttes on tähelepanek aus, Kidra :) ent eesmärk polnud kindlasti kibestuda. Postituse olulisem eesmärk oli küsida, miks mingid asjad on nii nagu nad on ja kas selleks ka mingit reaalset vajandust on.

Suured tänud kaasaelamise eest:)

Kidra ütles ...

Ajad on erinevad. Mitte miski pole AINULT positiivne või AINULT negatiivne. Kunst on leida ja hoida kasulikku/head/olulist.

Kui poleks neid reegeleid, oleksid teised reeglid (anarhia?).

Usun ja loodan, et aeg kasvatab inimestes (enamuses seda siiski on: minu lõuatõmbamiseks paigaldatud latti eelmises töökohas küll ei jõllitatud ega peetud mu sikutamisi sellel imelikuks) lihtsalt võimet tolereerida kaasolijate erinevaid valikuid. Eelkõige ei tohiks vast me ise olla ka LIIGA tundlikud inimeste reageeringutele, kes ei mõista meie valikuid. Sellega anname eeskuju tolerantsiks.

PS Loodan, et ma nüüd teemast totaalselt laiali ei valgunud :)

Tänud, et annad võimaluse arvata!

Ja endiselt - jõudu!

Rivo ütles ...

Sten, innovaatoreid ja geenuiseid peetaksegi alguses (veidi) hulludeks. aga siis harjutakse uue ja huvitavaga ära. lõpus alles tänatakse:P

pealegi, see, kes heast osa ei taha saada, see puhas tema kaotus ju.

eksperiment aga vinge. veel selliseid, palun;)

StenAleks ütles ...

Tõesti. Olen sinuga tundlikkuse osas täiesti nõus, Kidra. Kui oled midagi endale valinud, siis tuleb see ka sirge seljaga välja kanda.
See ongi vast üks tähtsamaid asju!

Teller ütles ...

Mõned nädalad jälle möödas - kuidas üritus edeneb? Oled alla andnud või jätkad nii nagu postituses kirjeldasid? Ja miks sa rattaga ei liikle? Tõhusam, aktsepteeritavam, lihtsam viisakalt riides ja mitte-higistavana püsida. Miinuspoolel oht, et ratas varastatakse…