sügishooaeg alaku

puhkus sai läbi. veidi üle kuu aja ei ole jooksusamme teinud (bussile lippamine ei loe) ning see on ühtlasi ka viimase paari aasta suurim paus jooksmises. mõtlesin, et raviks end hädadest terveks ning nii olengi rahulikult võtnud ja ratast sõitnud ning jõusaalis raskusi üles-alla ja teistesse kohtadesse tõstnud.

reisil oli jooksuvarustus küll kaasas, ent mõtlesin, et kui tuju või kindlustunnet pole, siis ei tee. pealegi andis põlv end paari korral tunda ning seetõttu ei ponnistanud, süümekaid ka õnneks polnud. välja arvatud siis, kui Berliini tänavail ja pargis kergel jalal lippajaid nägin. aga 10-12 tundi jalgsimatka linnas ja maastikul on ka korraliku koormuse eest, millele viitab mõningane kaalukaotus.

kui rattal pulssi üles saada ei ole õnnestunud (mis viitab mõningale põhjale), siis laupäevane uisutiir oli küll üllatus. võimalik, et asi oli varajases hommikutunnis ja tugevas vastutuules (vastutuult ca 10 km ots 28, allatuult 21 minutit), ent mitte eriti rassides õnnestus rahuliku trenni asemel vaat et tempojooksu pulssi hoida. uiskudega on pulss ikka madalam püsinud kui jooksul.

igatahes olen nüüd välja puhanud ja kevadel kogutud unenälja tasa teinud ning nüüd on juba mõnda aega tohutu jooksutrenninälg. täna olemegi tuttaval Kalevi staadionil.

põlvest saab edasi nii, et peagi lõpeb üks kuur (pmst kõhre toitmine, kestab 3 kuud) ja siis uuesti arstile. veider on see, et põlv annab tunda ebaregulaarselt ning erinevates poosides ehk üht liigutust või asendit, millal tunneks, polegi. massöör arvas seepeale, et prooviks teipimist. sellest võib abi olla. sellest siis nädalapäevade pärast.