Jalutuskäik Tapalt Arukülla

Möödunud laupäeval, kui 59 Eesti maratoonlast! Stockholmi maratoni lõpetasid (respect), võtsin ka ise jalad kõhu alt välja käies Tapalt Arukülla. Päeva skooriks tuli 64 kilomeetrit.

Et maratonijooksmine ei muutuks nüriks tasub pidevalt mõelda kuidas treeninguid vaheldusrikkamaks muuta. Ise olen avastanud, et kõige toredam on püüda joosta nädalavahetuse pikad otsad võimalikult erinevates kohtades. Võtta pikki jooksutrippe kui matkasid. Soovitavalt siis linnas väljas.
Möödunud laupäeval juhtus mul olema 100% vaba päev ning otsustasin sellest võtta viimast. Kuna ootamatult oli saabunud suvi mõtlesin põrutada loodusse kolama. Samas soovisin, et matkamisel oleks ka sportlik mekk mann.
Sestap otsustan end testida ja vaadata, palju ma päevaga maha käia suudan.
Päris tundmatus kohas ma vette ei hüpanud. Käimisega on mul side täitsa olemas.
Kõige varasem mäletus pärineb vahetult enne kooli minekut, kui ma vanaisaga Tallinnast Jõelähtme ja tagasi käisime. Eredamalt on meeles veel vahipati militaarrännakud, marss Raplast Tallinna ning kaks palverännakut Santiago de Compostellasse. Pikemaks päevateekonnaks oli mul senini ca, 56-58 km.

Et motivatsiooni tõsta surfasin natuke internetis ja leidsin, et lisaks ultrajooksule on levinud ka termin ultrakäimine (ultrawalk). Nagu ultrajooksugi puhul hakatakse lugema ultrakäimiseks distantse, mis lähevad üle maratoni. Maailmas peetakse ultrakäimises mitmeid võistlusi.
Igatahes. Võtsin ette Eesti kaardi ja otsustasin, et matka alguspunktiks võiks olla Tapa. Hea rongiga kohale sõita ja laupäeva hommikul vara Tallinna poole vantsima hakata. Lisaks pole ma Tapa linna peal veel käinud ka.

Guugeldasin välja, et Tapal on vaid üks hostel nimega Kadri. Paraku oli see ehitusmeeste poolt hõivatud. Õnneks sain hostelist siiski ühe teise võõrastemaja kontaktid ning sellega sai magamiskoht leitud. Õhtul tuli välja, et vanast koolist ümber ehitatud võõrastemajas (toa hind 150-200 krooni) rohkem peatujaid peale minu ei olnudki.

Pakkisin reedel pärast tööd kiiresti matkakoti ja kell 1830 algas sõit Ülemiste jaamast Tapa poole. Kuna ainuke Tapal silma jäänud kohalik baar oli pidutsejate poolt bronnitud täiendasin oma energiavarud (vesi, shokolaad, müslibatoonid) Grossi toidupoes ning läksin varakult magama.
Kui laupäeval kell 500 hommiku üles tõusin tundsin end kui päevavaras. Päike oli juba kõrgel taevas :) Viskasin koti selga ning startisin.
Esimestel kilomeetritel sain aru, et varane stardiaeg oli igati ok. Ilm oli valge, samas mõnusalt karge ja vaikne. Vaikusest tingitult jäi teekonnal kontole kahe metskitse nägemine, rebane, jänes ning tõenäoliselt ka nirk.
Trass kulges Tapa-Jäneda-Aegviidu-Kehra-Aruküla. Siis jõud lõppes.
Selja taga oli 61,8 km, aega kulus täpselt 13 tundi, pulsikell näitas energiakaoks üle 6500
Kcal ning keskmiseks pulsiks tuli 111.
Kokkuvõte. Ehkki 35 kilomeetri peal hakkasid pöia alla villid tekkima (tõenäoliselt paksu ja niiske soki süü - kuna villid pole minu probleem) oli kuni 50 kilomeetrini käia lust ja lillepidu (aeg 9 hr 37 min). Pärast seda kukkus tempo aga kiiresti ära. Energia kogumiseks ma puhata eriti ei tahtnud, kuna pärast igat lebotamist on enda käimajooksmine väga vaevaline.
Põrutasin Aruküla jaamast rongiga Ülemistesse ja sealt edasi vaikselt jala koju.
Tapalt Tallinnasse ühe päevaga päris ei jõudnud (20 km jäi puudu) aga üldiselt jäin rahule. Päike võttis hästi ja oli üks tore päev :)