jälle säärt näitamas

jalg, jooksus oluline jäse. joonis Wikipedia. 

Tegin sammu programmis „suveks korda“ ja käisin ortopeedile säärt näitamas. Ei midagi siivutut. Tõdesime taas, nagu mõned aastad tagasi jalgpalliga tegeledes sama probleemi ees seistes, et tegemist kroonilise hädaga, millega hädas paljud jooksjad-kõndijad-peotantsijad-jt. Seisneb põhimõtteliselt selles, et säärelihas ei mahu lihaspauna ära. See omakorda tähendab, et lihase verega täitudes (näiteks joostes) hakkab valu tegema ja segama.

Kuna paun on ülijäik ja ülitugev, siis ei ole seda võimalik ka venituste või treeningutega elastsemaks-suuremaks tekitada. Selle leevenduseks üks variant on maraton sinnapaika jätta ja jooksutrenni mitte teha. See variant võiks olla variant „viimane“.

Hetkel läheneme kolme sammuga:

- kuu aega – üks geel ja ühed tabletid ning treeningvarustusse lisandub külmageel ja –kott, kohe pärast trenni kasutamiseks, et lihas maha jahutada.
- kui eelnevast pole tolku, siis hormoonisüstid
- kui ka sellest pole tolku, siis läheb lõikuseks

Viimane ilmselt enne Amsterdami maratoni siiski ei toimu, sest enne võistlemist doktor ei soovitanud ning pealegi ei sega see häda igapäevaelu.

Meeleolu õnneks see mõruks ei tee, sest pärast trennide hajutamist ja ujumisega miksimist on tundlikkus väiksem. Samas, koormuse kasvades võib muutusi tekkida. Lootust õnneks on.

Positiivseks noodiks aga hoopis viide ultrajooksjale Dean Karnazasele, kel oli hullumeelne projekt "50 päevaga 50 maratoni" ehk tema edu 12 saladust.