Minu maratoniristsed – põige aastasse 2004

Leidsin neti avarusest üles muljed oma esimesest maratoni kogemusest. Miks mitte jagada seda ka ÄP maratonitiimi blogi lugejategagi :)

Maratoniks oli Tallinna XVI Maraton ja daatumiks: laupäev 10. juuli 2004.
Ilm oli rannamõnude nautlejate jaoks väga mega. Sooja kiskus 26 kraadi kanti ja viimaseid jooksulõpetajaid kostitas Pirita kloostri varemates korralik äikesevihm.
Ajaks kujunes 4:24:34 ja 115 lõpetaja hulgas 96 koht. Katkestajaid oli üksjagu.

Aga siit siis muljed:

Noo nii. Esimese maratoni kogemused nüüd minulgi käes. Kokkuvõtteks tuleb öelda, et oli ootamatult raske. Ehkki mu jooksupagas ulatub vaid kuue kuuni ning tegemist oli mu esimese jooksuvõistlusega üldse, lootsin salamisi et asi on kergem. Julgust lisasid neli 25-35 kilomeetri pikkust treeningjooksu, mis kõik olid läbitud tempoga, mis lubasid alla 4 tunnist jooksuaega. Aga läks teisiti.
Esimesed kümme kilomeetrit läks päris nobedalt - 53 minutit. Samas tungis aga kiiresti kerre kuumus - ei mäletagi, et mul oleks treeningutel üle 20 kraadist sooja tulnud taluda (pole lihtsalt sellist ilma olnud).

Maratonipäeval kell 17-18 näitas ilm.ee andmeil Tallinnas aga 26 soojapügalat!!! Ning see lõi jalust. Õigupoolest ma rajale tulekul kaht asja kartsingi - kiiret algustempot ja kuumust. Kolmandaks ka praktiliselt tundmatut rada, aga nagu jooks näitas oli viimane mure asjatu. Tallinna maratoni korraldus tundus minule igatahes üle ootuste hea.

Minu poolt valitud esimese paarteist kilomeetri algustempo (5:20/km) oleks olnud sobiv 14-17 kraadises jaheduses. Mitte aga sel päeval. Pärast igat joogipunti tõmbas paari kilomeetriga kurgu ikka väga kuivaks - seetõttu jõin igas punktis korralikult topsiku jõujooki tühjaks. Takkajärgi mõtlen, et oleks pidanud vist ka veel vett peale jooma, kuna organism kasutas vedeliku täielikult ära. Küllap kartsin asjatult, et liigne jook hakkab kõhus loksuma.

13 kilomeetril hakkas juba raske (just siis kui suur grupp jooksumehi frakki kanda ultramaraatonari Peeter Vennikase tuules must möödus) ning sealtmaalt teadsin, et alla 4 tundi täna ikka ära ei tule. Püüdsin igati keskenduda omale tempole ja omale jooksule. Oma vaiksele jooksutempole sain tuge juba 14. kilomeetril kui hakkasin nägema esimesi katkestajaid. Uus raske punkt tuli 22-23 kilomeetril kui ka 29 kilomeetril, kus oli üks pikk ja lauge tõus.

33 kilomeetril läks jooks tasapisi lihtsamaks, pärast 38. kilomeetrit oli juba päris mõnus, kuna selleks ajaks oli ilm juba päris soodus - aga ka jooksuaega 4 tundi täis. Lõpuajaks kujunes siis 4:24.

Kuna oli vist tugevalt katkestajad ning suutsin enda jaoks väga halva ilmaga käimispausideta (välja arvatud joogipunktides käimistempoga joomine) trassi läbida jäin enam-vähem endaga rahule. Samas on ikkagi kahju, et selline jube (raske) ilm oli.
Seda, et eilne jooks oli väga raske just tänu vedelikupuudusele ja mitte treenituse seisukohalt näitab ka tänane enesetunne. Ehkki jooksma eriti ei kipu on terve päev kiirel tempol ringi konnatud ja väsimus lihastes kontides lugulaulu kirjutades ei tunne :)